Kuidas mul on alati aega

Kõige lihtsam vastus pealkirjas esitatud väitele on, et ma lihtsalt ütlen nii, et mul on alati aega. Kui kellegagi tuleb jutuks, et teeme midagi koos, saame kokku ja lobiseme või läheme kuskile, siis ma peaaegu alati vastan: “Millal sulle sobib, mul on alati sinu jaoks aega?”

Teate seda esoteerilist väidet, et väljaöeldud sõnadel on jõud? Sellest on raamat ja film tehtud. “Saladus” on pealkiri. Soovid midagi ja su soovid täituvad. No enamus ei usu sellesse, sest nad kas pole proovinud soovida või pole nende soovid täitunud. Aga soovidega ongi nii, et ei saa soovida kõike, mis pähe tuleb. Mis siis, et esoteerika, aga ka sellel on ka omad piirid. Kuldkalake täidab su kolm soovi küll, aga kui valesti läheb, siis ei saa kalakest süüdistada. Ise ju soovisid. Mida tähendab sõna “Saladus”? Peamiselt seda, et need, kes kes kirjutasid raamatu ja tegid filmi, ei saanud mittemillestki aru. Isegi sõnast saladus mitte ja eriti sellest. Kohe ma teen samasuguse vea.

Kujutage ette, et olete kuulus inimene ja ajakirjanik teeb teiega inteka. Intekas on küsimus: “Milline on praegu sinu kõige kallim asi?” Kõige lihtsam on mõelda läbi kõik asjad ja nende väärtused ja leida, et näiteks mu kinnisvara maksab miljoni, auto on palju odavam ja õunatelefon on, võrreldes eelmistega, tasuta saadud. Aga kallis ei tähenda ainult raha. Kallis tähendab eesti keeles ka midagi, mida sa kõrgelt hindad, teise vastu ei vahetaks, oled emotsionaalselt seotud, valmistab sulle rõõmu. Enamus inimesi on valmis oma kinnisvara, autot ja telefoni kohe uue ja parema vastu vahetama, kui näiteks tasuta saab ja piire ei ole.

Teine lihtne vastus on nimetada mõni armas lähedane sõber või sugulane. Enamus emasid nimetavad pikemalt mõtlemata, et nende lapsed on nende kõige kallim varandus. Ma olen nende emadega samas paadis. Oma lapse väärtust ei saa kuidagi numbrites hinnata ja emaarmastus on täiesti mõõtmatu suurus. Kuid ka siin on sees üks aga. Mu laps on küll nagu minu oma, aga kui ta täiskasvanuks saab ja oma elu elama hakkab, siis pole mul enam mittemingisuguseid omandiõiguseid. Ma saan tema seltskonda nautida ainult siis, kui meil on selleks mõlemal võimalus. Emad, kes klammerduvad oma täiskasvanud laste külge ja arvavad, et neil on õigus nende eest otsuseid teha ja nende aega käsutada, peaksid endale oma elu hankima. Täiskasvanu otsustab iseseisvalt oma elu üle, sa saad ainult abi pakkuda, kui ta seda küsib. Sa vastutad oma lapse eest nii kaua, kuni ta on alaealine ja edasi vaatad ainult pealt, kas kasvatus läks täppi, või panid millegagi puusse. Seda, et sõber või elukaaslane pole su omand, ei hakka ma üldse kirjutamagi.

Meile õpetati ärijuhtimises, et kõige olulisem ressurss on aeg. Raha ka muidugi, aga ärijuhi seisukohalt raha on alati võimalik kuskilt saada. Kuid kui ajaga ei arvesta, siis läheb rahaga ka halvasti. Elu esimeses pooles on ajaga (ja rahaga ka) alati halvasti, sest energiat on palju, kõik pakkumised, mis kuskilt tulevad, tahad vastu võtta ja kuna ennast eriti ei tunne, ei oska oma aega eriti hästi arvestada. Kool on selline imeline koht, mis peale matemaatika ja teiste tarkuste, õpetab ka ajaga hakkama saamist, sest kui õppetükke ära ei õpi, saad karistada. Elus täpselt sama. Ma ei ole kunagi saanud aru inimestest, kes ajaga piiritletud kohustused viimasele hetkele jätavad. Ütleme, et mul on vedanud, ma olen alati aega väärtustanud.

Juba mu põhikooli klassijuhataja ei saanud aru, miks ma ei taha jääda kooli erinevatele tegevustele, miks ma alati koju kiirustan. Sest mulle ei pakkunud enamus koolis pakutavatest asjadest huvi ja ma hindasin oma üksinda olemise aega kõrgemalt. Eelmisel nädalal oli mul koolis jälle samasugune vestlus. Üks mu grupiõde, kellele meeldib rääkida, et tal on nii palju teha, et ta magada ka ei jõua, imestas, et miks ma ei tee kooliasju kodus, nendel päevadel kui kooli ametlikult ei ole. Et kui temal oleks nii palju vaba aega kui mul, tema küll teeks. Ja ta teebki.  Ta käib tööl ja kui ei käi, siis teeb kooliasju.

Ma ei käi tööl. Ma teen tööd kodus. Mulle ei meeldinud tööl käimine. Kõik mu töökohad nõudsid kellast kellani töökohal käimist ja mitte keegi ei teinud kõik need kaheksa tundi päevas seal tööd. Või igatahes mina küll ei teinud ja kuigi mul oli alati kogu töö tehtud, oli mul pea kõikides töökohtades probleem sellega, et ma leiutasin võimalusi, kuidas jalga lasta, kui tööd parasjagu pole. Jah, raha sain nende tagumikutundide eest rohkem, kui kodus töötates, aga ma hindasin oma aega kallimaks kui raha. Mulle sobib väga hästi kodus töötamine. Sobib siis, kui on nii palju kliente, et ma peangi reaalselt iga päev mitu tundi tööd tegema ja sobib ka siis, kui tuleb kuus ainult paar tundi reaalset tööaega. Mul on kuhjade kaupa klientide tagasisidet, et tänud kiire töö ja kohese reageerimise eest.

Ehk mulle on elu õpetanud, et minu kõige väärtuslikum asi on minu oma aeg, mida ma saan käsutada täpselt nii, nagu ise tahan. Päris alati ei saa ka, aga ma saan hakkama. Mõtlesin kolmapäeva õhtul, kui olin oma kaks kohustuslikku koolipäeva ära teinud, et kas ma peaks blogima oma imelisest vabadustundest, mida ma tundsin. See tunne, et ma võin magama minna ükskõik millisel ajal ja järgmine päev tõusta üles nii hilja, kui vajadust on. Ma tõesti tundsin mõnu sellest vabadusest. Vabadus, et mul pole ühtegi kellaga seonduvat kohustust.

Ma tean, et kõigil ei ole niiviisi võimalik. Ma mäletan väga hästi oma kolmekümnendaid, kui iga vaba hetk oli ära organiseeritud. Perekonnaga kaasneb terve plejaad kollektiivseid tegevusi, milledest ei saa kõrvale hiilida. Me kogu aeg käisime kuskil ja tegime midagi. Igaks nädalalõpuks oli pereüritus orgunnitud. Noh, kuhu me sel nädalavahetusel läheme, mida me teeme? Mõnikord ma tunnen sellest natuke puudust ka. Ma võiksin ju endale nüüd ka igaks nädalavahetuseks matka orgunnida või kultuuriürituse või midagi. Millegipärast ma ei tee seda. Kui keegi sõber kutsub, siis mul on tema jaoks alati aega ja ma lähengi. Kuigi mul on päris palju sõpru, siis ega nad pidevalt mulle ka midagi ei orgunni ja nii mul ongi alati vaba aega. Ise ma orgunnin ainult nii palju, kui hädasti vajadust tunnen. Suvi oli selles mõttes eriline, et ma nautisin, et inimene, kes mulle meeldib ja ma talle, tahab minuga kogu aeg koos olla. Õnneks ta vahetpidamata ei tahtnud ühistegevusi korraldada. Talle sobis ka niisama istumine ja pikalt magamine.

Et jah, mul on alati aega sellepärast, et ma juba lapsena hindasin oma vaba aega kõrgelt ja täiskasvanuna olen palju selleks teinud, et mul oleks pidevalt vaba aega. Mulle meeldib nii. Ja ma üritan mõista inimesi, kes naudivad, et neil on kogu aeg midagi teha ja neil pole üldse vaba aega. Kuigi ma tahaks teada, mida nad oma kõige kallimaks asjaks hindavad?

rannas
Sõbrannaga kevadel Kadriorus rannas, mida enam ei ole, päikeseloojangul veini joomas. Nüüd käib sõbranna koolis ja enam tal minu jaoks aega pole.

One comment

  1. Absoluutselt. Taiesti nous. Koigega.
    Mul on tapselt sama geenikood.

    Mul on too kodust vaga kaugel, ikka oma neli tundi lendamist. Kui ma 5x aastas kodus olen, on mul paevakavas ainult kaks tegevust: I do nothing, and I do what I like. Tanagi ei viitsinud valja tasuta kohvi ja kooki sooma minna, kodus on monusal diivanil parem. Ei saa vaheseid kodupaevi kiirustamise ja rahklemisega raisku lasta.
    Too kontekstis ajavad mind koige rohkem narvi kolleegid, kes on uustulnukad ja/voi tunduvalt madalamal ametikohal, ent ei saa kymmet minutitki aega votta, et normaalselt raakida, sest ‘tuleb tood teha’. Mida? Me liigutame pabereid.. Tasu on paraku kohaloleku, mitte tulemuslikkuse eest. Miks peaks mulle korvalkabinetist emaili saatma voi kone tegema, kui voiks ka yle ukse kiigata ja otse kysida, eriti, kui kohest vastust soovitakse? Kas suhted ei loe? Mis siis loeb?
    Vasitav.

    Liked by 1 person

Kommenteerimine on suletud.