Reisimuljed Las Palmasest. Vol 1

Ma olen rahvuslasest nii kaugel nagu Eesti Kanaari saartest, aga kui ma neljapäeval koju tulin, siis kõik tundus maksimum mõnus ja südamelähedane. Juba Londoni lennujaamas vaatasin väravas inimesi ja mõtlesin – ohh, minu inimesed, nii nummid. (Kuigi eestlasi oli väravas alla poole ja see mees, keda ma varem lennujaamas märkasin kui maailma kõige ilusamate juustega meest, tuli ka minu lennukile).

Tallinna lennujaam on võrreldes muude lennujaamadega nagu oma kodune diivan- hubane, mõnus ja ühes kohas tuleb Lote multika muusika. Seal lõhnab nii hästi! (Vahemärkus: mul kodus on enamasti lõhnavaba ja Lote muusikat ei mängi). Kui teistes lennujaamades kaob toidulõhn kuskile ära, siis Tallinna lennujaam lõhnab nagu gurmeerestoran ja ülevalt väljapääsu poole kõndides ja alla vaadates nägin erinevate hõrgutistega lette, mille kallale oleks söösta tahtnud. No mul jäi hommikusöök vahele ka.

Ja see vaikus ja rahu on imeline! Alati kui välismaalt koju jõuan, on tunne, nagu oleks suurlinnast külla jõudnud: autosid ja inimesi nagu polekski. Teada fakt, aga pidevalt kodus olles läheb meelest ära, kui mõnus ja vaikne meil siin on. Isegi keskpäevane jahe, hall ja hämar november tundus nii kodune ja armas. Ärge saage valesti aru – mulle meeldis mu reis väga, aga kojujõudmine on teistmoodi tunne, mida ei saa millegagi võrrelda.

Las Palmasesse jõudsin ma natuke enne keskööd ja pimedas ei ole ju midagi näha. Mu suvearmastus (edaspidi SA) oli lennujaama vastu tulnud ja pooletunnise bussisõiduga jõudsime linna, sealt jalutasime sadamasse, kus oli tema purjekas, milles ma järgneva nädala veetsin. Täna mul kogu maailm vist enam ei kõigu, aga eile veel kõikus. Mul polnud aimugi, kuidas on loksuval asemel öid veeta, aga kuna mul merehaigust ei esine, siis ma ette midagi ei kartnud. Nüüd ma tean, et ööbimine lainetel meeldib mulle väga. Ette ma teadsin ainult seda, et purjekas on ankrus, kuna Las Palmases toimub novembri lõpuni regatt ja kai ääres kohti ei ole.

Aga ma ei kujutanud ette, mida see ankrus täpselt tähendab. Jõudsime liivaranda ja SA ütles, et ma peaksin kingad ära võtma ja püksisääred üles kerima. Täitsin korralduse ja me kõndisime kummipaadi juurde, mis rannaliival lebas. Ta lükkas paadi vette ja hakkas aerutama. Paadi põhi hakkas täituma veega. Tundus, et iga hetkega aina enam. Vesi oli ülisoe, aga ma olin ju kõigi oma asjadega ja talveriietes ja ma ei kujutanud ette, kaugele meil aerutada tuleb. Mul oli natuke hirmus. Või natuke rohkem. SA ütles, et paadi põhjas on auk ja seepärast vesi sisse tulebki. Nunuh, kena teada. Igatahes jõudsime me purjekani enne, kui paat servani oleks veega täitunud.

1
Seal taga on kuskil ka meie purjekas

Otse loomulikult ei saanud me magama niipea ja järgmisel hommikul kestis uni kõvasti üle lõunaaja. Etteruttavalt võiks öelda, et minu jaoks tähendab puhkus mittemidagi tegemist. Ma läksin ju oma suve pikendama ja seatud eesmärgi ma täitsin. Mul on praegu oma toas 21 kraadi ja tundub jahedam kui ööd purjekal. Päeviti tõusis seal kraadiklaas umbes 25 kraadini, saare lõunaosas veelgi rohkem. Las Palmas on Gran Canaria põhjaosas ja seal ei säranud pidevalt päike. Tavaliselt oli pilvitu umbes lõuna ajal mõned tunnid. Mõnel öösel sadas vihma ka. Minu mittemidagi tegemine hõlmab ka seda, et mulle ei meeldi päikest võtta. Ehk mulle sobis sealne ilm ideaalselt.

2
Vaade purjekalt mägede poole. Kogu saar on vulkaanilise päritoluga ja seepärast on ka mäed musta värvi.
3
Vaade purjekalt sadama ja majade poole, vasakul üleval on näha päikesepaneel, mis elamiseks elektrit toodab ja all vees on too kurikuulus punane kummipaat. Hommikuks oli ta ise veest tühjaks läinud.

Esimese päeva õhtul jõudsime me käia Las Palmase 4 kilomeetrit pikal rannal Las Canteras, kus ühes otsas on kollase liivaga rand ja teises musta liiva ja suurte lainetega rand surfajatele. Tol esimesel päeval jõudsime sinna alles pimedas ja ma nägin ainult võimsaid valgeid Atlandi ookeani laineid ja kuulsin nende kõiki teisi helisid summutavat häält. Pimedaks läheb seal umbes 7 paiku õhtul, mis kell hommikul valgeks läheb, ma ei näinud. Hiljem sattusime sinna randa veel ja mul oli plaan, et äkki ma lähen sel aastal esimest korda ujuma ka. Kuid selgus, et seal rannas ei ole nii soe vesi, kui meie purjeka sadamas ja nii ma ujumas ei käinudki. Eestlase mõistes oli vesi ikka väga soe, aga mitte supp. Kedagi teist ka ei ujunud, rannas oli punane lipp, võimalik, et lainete pärast. Surfajaid oli mitmeid, mu hinnangu järgi neist keegi surfata ei osanud, aga õnneks mu silme all keegi paarimeetristesse lainetesse ära ka ei uppunud.

45

Esimesel päeval me väljas söömas ei käinud, vaid ostsime toidupoest head-paremat ja SA kokkas laevas meile kalmaare ja veel kedagi, mille nime ma ei tea (toidupildil keskmisel taldrikul need suured valgemad, poes hinnaga 11.95). Toiduainete hinnad on keskmiselt samasugused nagu meil, kuid aed- ja puuviljad on poole kallimad kui näiteks Selveris. Ja sellist kirjut piimatoodete letti nagu Eestis, ei leia kuskil välismaal. Õnneks ma endale ikka jogurtit leidsin, kuid apelsin maitses kehvemalt kui meil. Kohalikud banaanid olid normaalse hinnaga, natuke lühemad kui meie poes ja hea maitsega. Kuid suitsud on Kanaaridel kõvasti odavamad kui meil. Euro paki pealt vähem on jube soodne. Samas ajab iga mereannisõbra pöördesse lõunamaiste linnade kalalett.

67

Purjekal kokkamine on natuke keeruline, aga kõik vajaminev on olemas. SA-l oli purjekas gaasipliit, mis oma alusel kõikus, et lainetel kõikudes tasakaalus olla. Köögis ja WC-s olid kraanikausid, kuhu ankrus olemise ajal tuli vesi kanistritega rannast kraanist tuua. Nõudelt pesime suurema sopa maha mereveega ja toodud veega loputasime soola maha. Dušši oleks teoreetiliselt teha saanud, aga rannas olid laevameeskondadele mõeldud dušširuumid, kus me pesemas käisime.

8

Ühel päeval sattusime sööma ühte kaubanduskeskusesse, kus oli buffee-tüüpi söögikoht, kus täiskasvanu hind oli nädalavahetusel vist 14 eurot, aga mida seal süüa sai, oli hulluksajav. Kahjuks ma pilti ei teinud, sest ma tegelesin hoolikalt söögi sissekütmisega. Seal töötasid kas jaapanlased või hiinlased, ma ei oska välimuse järgi vahet teha. Söögikoha pea-idee oli wokitoidud. Põhimõtteliselt käis kõik nii, nagu tavaliseltki buffees, et salatid, praed ja magustoidud, aga praad käis nii, et sa tõstad oma taldrikule tooreid söögiasju ja siis kokk wokib need sulle ära.

Valida oli minujaoks miljoni mereanni ja lihade vahel. Ma tegin oma taldriku, loomulikult, mereandidest ja aedviljast. Ma võtsin kõiksugu karpe ja kalasid, väljaarvatud kaheksajalga, sest ma olen näinud videosid, kui meeletult intelligentsed need loomad on. Ka eelroogade valikust võtsin ma erinevaid mereande ja lisaks proovisin kohalikku sushit. Muarvates on Eestis saadav sushi, mida teevad meie inimesed, umbes samahea või paremgi, kui need, mida ma seal saarel, vist jaapanlaste, käest sain. Ainult riis oli paremini maitsestatud ja nüüd ma tean, kuidas peaks.

No ja magustoiduks võtsin ma, loomulikult, erinevaid jäätiseid eksootiliste puuviljadega. Kaks korda.

Tundub, et praegune postitus on mittemillestki päris pikk tulnud ja ma jätkan omi heietusi järgmistel kordadel. Olge tupsud! Ja mul on alati ülisoe tunne, kui keegi mu lugejatest tuleb suva kohas ligi ja ütleb, et ta loeb mu blogi. See teeb südame nii soojaks! Tänud, kaunis tütarlaps, kes sa täna öösel minuga rääkima tulid!

Advertisements

Soovin lisada:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s