Äraviskamine on mõnusam kui ostmine

Meil hakkas koolis täna turunduse tunnid. Täna tuli jutuks erinevad nõksud, kuidas poes inimesi ostma mõjutatakse. Ma kuulan ja mõtlen, et mulle küll need salatrikid ei mõju. Ma arvan, et paljud mõtlevad, et nemad reklaamilõksu ei lange, aga tegelikult salaja need ikka keeravad su ajus nuppe. Või ei mõtle teised inimesed nii?

Meil tuli teemaks, et ostma mõjutatakse erinevate meelte kaudu. Et aedvilja osakonnas on selline valgustus, et aedviljad mõjuvad ilusamana; keskustes lastakse pidevalt muusikat, mis salaja sunnib rohkem ostma; kõige imelikuma näite rääkis õpetaja lõhnameelest – et ühel jalanõude poel on ukse juures ventilaator, mis puhub konkreetset meeldivad lõhna, mis on erinevate maade sama keti poes samasugune ja tekitab meeldiva tunde ja kui sa kord oled sealt poest kingad ostnud, tahad teine kord veel, sest see poe lõhn mõjutas su arvamust, et just sealt poest saab häid jalanõusid. Ma küll väidan, et minuga nii ei ole. No ei ole.

Mul on aedviljadega oma rida. Ma ostan kogemuse järgi. Suured ja punased õunad mulle ei meeldi, sest nad on maitsetud ja tavaliselt liiga suured ka. Pealegi ma tean, et normaalne ilma keemiata kasvanud õun on väike ja natuke koleda välimusega. Pestud juurvilju ma ka ei osta, need ei seisa eriti kaua, paremad on koledalt mullased ja kaalukaubana, et ma saaks kuju valida. Ehk ma saaks poolpimedas ka oma juurviljad edukalt ostetud.

Muusikaga poes on mul oma kiiks – ta paneb mind kaasa elama – tahaks tantsida või kaasa laulda. Kuid mõlemat tegevust peetakse meil avalikus kohas, väljakuulutamata programmiga, täiskasvanutele ebasobivaks tegevuseks. No ja siis ma vaevlen leti vahel, heidan pilke ümberringi, et kas keegi näeb, kui ma mõned tantsusammud ikka teeks. Ostmisele mõtlemine jääb tahaplaanile. No ja kui muusika mind tantsima ega laulma ei pane, siis see muusika ei meeldi ja parem oleks kiirelt ära minna, et ei kuuleks. Kodus mul muusika mängib ainult siis, kui ma teen süüa või raamatupidamist. Vabal ajal on vaikus. Kui ma just pole plaaninud omaette kodus natuke tantsida või laulda.

No ja jalanõude pood ja lõhn on täiesti imelik mõjutamine. Iga inimene teab, et peale higilõhna on inimese teine ebameeldiv lõhn see, mis tekib jalanõudesse, kui neid kaua sokkideta kanda. Sellele nad rõhuvadki? Jalanõude ostmine on minu jaoks väga keeruline tegevus. Kuidas panna omavahel kokku kaks eesmärki: et jalanõu näeks kaunis välja, kuid ühtlasi oleks jalas sama mõnus kui paljajalu käimine. Üldiselt ma loobun esimesest ja lepin piisavalt neutraalsega. Muideks – ma praegu käin nende kingadega, mis ma blogiauhinnaks sain. Sissekandmine võttis pikalt aega, aga nüüd on nad läbinisti mugavad. Seest vooder on ühest kohast halvasti kinnitatud ja vajaks üleliimist, aga see segab ainult siis, kui ma seda näen. Teine jama on see, et ma kaotasin oma teise kingalusika ära ja kodust lusikat ma kaasa ei taha vedada, kuid ilma nad jalga ei lähe. Nüüd ma kasutan koolis plastikust joonlauda, et kingi jalga saada. Ehk ma tahtsin öelda, et jalanõude valimine ja sissekandmine on nii suur töö, et ma võtan seda võimalikult harva ette ja valin väga suure hoolega. Ja mu lemmikpood on üks suvaline urgas Liivalaia tänaval, kust ma enamuse omi jalanõusid ostnud olen.

Ehk muarust on asjade ostmine ränkraske töö. Väljaarvatud toidukaupade ostmine, mis on rutiin. Ma üritan osta ainult nii, et saan eelmise vana asja eest ära visata. Ja kui ma pean ühe riideeseme või midagi sellist ostma, siis selle valimine väsitab nii ära, et rohkem ei jõua. Mina ei tea, kuhu inimesed need kaubakoormad panevad, mida nad kokku šoppavad? Ok, mul on kappides jätkuvalt vanu toredaid asju, mida on raske ära visata. Kuid kui ma tahan oma tuju tõsta, siis ma tegelen asjade ära viskamisega. Ma rääkisin emale ka, et mul hakkab ülimõnus tunne, kui ma saan kotitäie asju lihtsalt kapist vähemaks. Tal on jube probleem vanadest asjadest loobumisega. Ta on täiesti kindel, et tal hakkab äraviskamisest halb.

Mul hakkab hea. Ja ma olen selline saastaja, et ma viskangi vanad riided lihtsalt prügikasti ja loodan, et nad kaovad sealt igaveseks põletamise teel (telekas näitas, et nii juhtub). Ma olen mõelnud, et peaks vanad kaltsud riietele mõeldud prügikasti viima, aga ma ei taha. Ma tahan kohe ja igaveseks lahti saada. Või kui ma muu tavaariga täidetud kappide koristamisega tegelen, siis kõige mõnusam on see, kui prügikott saab jama täis ja pärast on pool riiulit tühi ja asjad kenasti avaralt paigutatud. Puhas tunne. Mu üks eesmärk on end nii palju sundida, et mul üldse enam mingeid asju ei oleks. Mittemingeid, ainult tagavara-riided, mis seljakotti mahuksid. Aa see on küll raske eesmärk.

Kohe tuleb esimene advent ja enamust inimesi tabab ostlemise haigus. Ma mõtlen hirmuga sellele ajale. Poodi ju enam üldse minna ei saa, sest see on puupüsti täis helkivate silmadega inimesi. Aga äkki mul on ka midagi vaja. No vahest tahaks ju uusi sokke või midagi. Kuid ma ei taha järjekordi ja neid laksu all inimesi. Tavaliselt ma üritan detsembris nii vähe poes käia kui võimalik. Kui teistel on detsember kõige suuremate rahaliste väljaminekutega kuu, siis mul on kõige väiksematega. Ma olen varem ka kirjutanud, et mu laps põlastab nii jõule kui jõulukinkide tegemist ja siis jääb üle vaid ema, kellele ma midagi ikka välja mõtlen. Sõpradega kinkide vahetamise kommet mul kellegagi pole. Kui nüüd mõni sõber loeb ja tahaks sellist traditsiooni algatada, siis arvestage, et ma poodi ei lähe. Ma kui teen kingitusi, siis ainult enda valmistatud. Aga te teate seda ise ka.

Siia lõppu kõlbaks kirjutada, et ma juba mitu aasta unistan, et tahaks kuskile päris jõulupeole minna. Ma pole aastaid ühelgi jõulupeol käinud. Vanasti, kui ma käisin tööl ja eks käis tööl, siis kaks pidu oli ikka, aga nüüd pole juba ammu ühtegi jõulupeolaadset üritust olnud. Ma tahaks. Ma ei mõtle aastavahetust või jõuluõhtut. Et suva jõulupeo-nimeline suurema rahvaga organiseeritud pidulik üritus, kui keegi läheb ja tahaks mind kaasa kutsuda, ma olen käpp.

497

See foto on tehtud 10 aastat tagasi Elioni jõulupeol. Mul on see kleit, kingad ja mask veel täiesti alles ja kasutuskõlblikud. Kuid neid kingi ma pole nõus kandma, kui ma nendega kõndima või liikuma pean. Tagant lahti ja jube kõrged kuldsed kontsad. Vaid voodis kandmise kingad.

4 comments

  1. See kingapood on ilmselt CCC – ma olen ikka mõelnud, miks seal nii pealetükkiv lõhn on. Tegelikult on see täitsa ok lõhn, aga et ma nüüd selle pärast sinna ostma läheks?!

    Meeldib

  2. Palun ette ja taha juba vabandust, et täiesti teemast välja küsimuse esitan ja mõistan täiesti, kui ei soovi oma pereliikmetest rääkida aga ehk teed sel puhul erandi…Nimelt on paaril pildil silma jäänud, et patseerid eriti ägeda kutsaga. Kas Sul on basenjii? Palun kirjuta, kas tõesti on nii, et see koer vihmaga välja keeldub minemast ja on riiakas teiste loomadega? Kas on siis nii raske koer? Olen tema kohta nii palju lugenud aga konkreetselt inimest, kellel see koer kodus kasvaks, kahjuks ei tunne.

    Meeldib

    • Kahjuks pole ta minu koer, vaid naabri oma ja ma käin temaga jalutamas, kui naaber ei saa. Kadriorus. On jah besenji. Ma ei tea, millised on ta loomuomased jooned ja millised kasvatatud. Väljas talle küll meeldib käia, ma vihmaga pole sattunud käima. Jahikoer, muutkui ajaks jälgi ja sikutaks rihma. See isane basenji on enamuse inimeste suhtes suhteliselt ükskõikne, aga oma eelnevate aastate kogemusest lähtuvalt, ma teda teiste koerte lähedusse ei lase. Mõni aasta tagasi, kui mul temaga veel erilisi kogemusi polnud, siis ma lasin (kui peremees tundus huvitav) ja ta esimene reaktsioon oli teisele koerale kõrri karata. Kuna ta ei haugu ega häälitse eriti, siis toimub see nii äkki, et ma parem ei võta enam riski ja hoian teda teistest koertest jalutamas käies lihtsalt eemal. Kuid ma arvan, et see on väga tark koeratõug, aga nagu enamuse koertega, sul peab olema lõputult kannatust, et temaga tegeleda ja õpetada. See basenji on enamuse aja üksinda korteris.

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.