Ma olen ülivana, aga mälu ikka töötab

Ma pean kohe ühe kiire postituse tegema, sest ma sain just teada, et ma olen ikka ülivana. Noh, ma kammin neid vanasid isikuarhiive ja vaatasin seda küla, kus mu vanaema elas ja nüüd elavad seal sugulased. Kammin vana nimekirja ja leidsin ühe naise, kes on küll väga ammu surnud, aga ma mäletan teda.

Sellel lool on eellugu ka. Me käisime mõned aastad tagasi seal külapäeval. Lõbusad külapäevad oli, igasuguseid mänge organiseeriti. Mina mängisin sellist jalgpalli, kus seljas olid täispuhutavad ülikonnad. Kuna ma elasin vanaema juures külas pisikesena, siis ma küll tean perekonnanimesid, aga nooremaid inimesi isiklikult ei tunne ja nemad mind ka mitte. Meie vastu mängisid ühed mehed, kelle kohta ma teadsin nende perekonnanime. Sama, mis tollel esimeses lõigus mainitud vanatädil. Kuna jalgpall on peale füüsilise ka psühholoogiline mäng, siis tahtsin neid mehi ehmatada lausega, et ma tundsin nende vanaema. Mees kohe vastu, et noh, mis mu vanaema nimi oli. Mina, et Alma. Mees mõtles natuke aega ja ütles, et Alma ei olnud nende vanaema, et Alma oli vanavanaema. Noh, arvake ära, kes selle peale ehmatas.

Noh ja täna oli sellele järg. Ma leidsin selle Alma küla nimekirjast üles ja sain teada, mis aastal ta sündinud oli – 1898. Ma mäletan inimest, kes oli sündinud 19. sajandil! Tehke järgi! Ma tean teda seepärast, et ta õmbles mulle kleidi. Vanaemaga koos käisime tema juures riiet viimas ja proovimas. Suht imelik kleit oli, aga mitte nii ebanormaalne, et ma seda kanda poleks tahtnud. Vanaema ega mu ema ei osanud üldse õmmelda, aga see oli ikka asjatundja õmmeldud kleit. Ma mäletan, et ta oli väga vana, aga meeldiv inimene. Ja toad olid pimedavõitu. Ma mäletan sellest õmblemise ajast, kus ta maja asus. Mitte väga lähedal vanaema majale, vaid pikalt tuli läbi metsa minna. Vot, ma mäletan 19. sajandil sündinud inimest! Kui mu vanavanemad poleks nooremana surnud, võiksin ma ju neidki mäletada. Mu laps mäletab ka minu vanaisa, kuna vanaisa elas 91-aastaseks. Aga imelik ikka.

vana
Mu vanaisa, sündinud 1913. aastal.

5 comments

  1. Minu vanavanaema sündis 1907, teda ma mäletan muidugi selgelt (elas 90-aastaseks), aga tal oli ka üks tuttav, kes toona tundus vanavanaema kõrval ikka noh, vana. Mäletan ka, et käisime tal külas ja see maja asus küll linnas, aga oli pmst talumaja. Samamoodi hästi pime ruum ja sellel tädil elasid köögis tuvid, kohe eraldi “lahtrid” olid tuvipesade jaoks seinas. Praegu mõelda siis jube ja fui, milline ebahügieenilisus. Kahtlustan, et see tädi võis ka 19. sajandi väljalase olla.

    Liked by 1 person

    • Tuvitädi! Huvitav, miks ta neid pidas, nagu kanaarilinde, et enda lõbustamiseks äkki. ma ei ole varem kuulnud, et keegi tuvisid eestis peaks, välismaal jah, et kirjatuvid jne.

      Meeldib

  2. Minu vanaisa oli ka sündinud 1898, ta suri 86-aastaselt ja ma mäletan teda küll (olin ise kaheksane), aga ta oleks võinud ikka veel kümmekond aastat elada – oleksin rohkem mäletanud.
    Sa arvad, et sa oled nüüd seetõttu vana, et sa ülemöödnud sajandil sündinud inimest mäletad? No ma ei tea. Mina olen kül noor, kuigi ma ka mäletan.

    Liked by 1 person

    • Eks ma ikka lootsin, et minusuguseid on veel (ja ka elavad).
      Kunagi telekast leidsin selle killu, et näe nii vana, aga ikka elab ja nüüd ma vahetevahel kasutan seda.

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.