“Minu aasta naistevanglas” ehk tuleb tuttav ette

Ma sain kuu aega tagasi kirja ühelt kirjastuselt, et kas ma tahaks tasuta raamatuid ja nendest oma blogis kirjutada. Ütlesin pakkumisest ära põhjendusega, et ma ei loe raamatuid. Et terve aasta 2018 pole ma suutnud lõpetada mitte ühtegi raamatut, pole mõtet lugemise osas minu peale loota. No nii ongi olnud. Ma olen mõnesid raamatuid alustanud, aga kõik on poolikuks jäänud ja riiulile tagasi rännanud. Kuid eile ma alustasin ühe raamatuga, mille ma just praegu lõpetasin. Minu selle aasta ainus lõpuni loetud raamat – ma pean ju oma saavutusest kirjutama!

9789949392582 Ma ei tea, kui paks raamat on, sest laenutasin läbi neti ja lugesin läpakast. Eile pealelõunal alustasin. Õhtul mõtlesin, et loen üheni, siis et kaheni ja lõpuks lugesin kolmeni. Täna oli mul lõuna ajal üks kliendiga kohtumine ja pärast seda lugesin edasi.

Piper Kerman, kes sattus aastaks vanglasse, kirjeldab kuidas see juhtus ja mis vanglas toimus. Raamatu pealkiri on: “Oranž on uus must. Minu aasta naistevanglas.” Leidsin raamatu nii, et kammisin Keskraamatukogu elulugude kategooriat (sest esoteerika nimekirja põnevamad olid välja laenutatud) ja kuna Mihkel Raua raamat oli ka välja laenutatud, mõtlesin, et loen seda. Ma olen vaadanud mitut naistevangla seriaali ja need on väga põnevad olnud. Kuigi sari “Orange is the new black” jäi mul poolikuks, andsin raamatule võimaluse.

Ega too kirjanik midagi muud kirjutanud ei olegi, kuid ma ei kurda, et oleks kehv lugemine olnud. Ma ju sisuliselt neelasin raamatu alla, sest põnev oli. Kirjutatud sarnases stiilis nagu inimesed blogisid kirjutavad, peategelane mina vormis, tema enda nimega. Võimalik, et seepärast mulle meeldiski. Kuid ma tegin enda jaoks hoopis ühe teise avastuse. Päris hirmsa.

Ma olen varem mitme kohas märkinud, et keegi tark inimene kord ütles, et kool on sisuliselt vangla. Ma ei tea täpselt, millist konteksti ütleja silmas pidas, kuid ma tõlgendasin seda tarkusetera varem nii, et kool annab sulle ettevalmistuse, kuidas saada hakkama rangete reeglitega kinnises asutuses. Eile raamatut lugedes sain ma valgustatud. Mulle jõudis kohale, miks mulle mu praegune kool närvidele käib. Täpselt sellepärast käibki, seal rakendatakse samasugust psühholoogilist lähenemist, nagu on kirjeldatud Stanfordi vanglaeksperimendis (ka Zimbardo eksperiment). Juba ülikoolis seda psühholoogias õppides, avaldas see idee mulle tugevat muljet. Ma ju vihkan südamest igasuguseid hierarhiaid. Sellest on tehtud ka mitu filmi, ma olen vaadanud The Experiment-i. Üks sõber kinkis DVD, kui sai teada, et mulle see teema huvi pakub. Ja nüüd osalen ma ühes ise.

Ma olen varem mitmes koolis käinud. Põhikooli ma ei oska analüüsida, olin liiga väike. Keskkoolis käisin samas koolis, kuid meil olid enamuses otse koolist tulnud õpetajad, kellega ma kutsusime üksteist eesnime pidi ja sinatasime. Üle poolte meesõpetajad. Keskmiselt 25 aastased ja nooremad. Meil just avati keskkkool ja saime uued värsked õpetajad. Ehk keskkool oli lillepidu.

Edasi tuli kaks aastat Tallinnas raamatupidajaks õppimist. Kaubandustehnikum oli täiskasvanud naiste eestikeelne kool. Enamus gruppe olid peale keskkooli, ainult kokad olid peale põhikooli ja seal õppis ka paar poissi, kes olid tänu oma harukordsusele väga priviligeeritud. Ma arvan, et seal koolis valitses sarnane, aga lahjem vanglakord kui mu praeguses koolis. Tol ajal ma lihtsalt arvasin, et nõuka aja lõpp, ega kõik koolid ei suuda nii kiiresti areneda kui meie keskkool. Enamus õpetajad olid vanemad naised.

Ma olen kahes ülikoolis käinud. Ülikoolis suhtuvad õppejõud sinusse kui võrdsesse. Täiskasvanud omavahel, kus ühel on teisele midagi õpetada. Kuidas ja kas sa õpid, on õpilase asi. 10 aastat tagasi vist üks kontrollis kohaolijaid. Keegi ei hirmuta ega ähvarda. Tähtajad on teada, ise tead, kas täidad neid või mitte. Kui õppejõul juhtub olema halb päev ja ta käitub kuidagi imelikult, siis ta järgmine loeng vabandab avalikult. No meil ühel professoril juhtus üks kord, et ta loopis natuke raamatuid ja karjus. Tal oli selleks isiklik põhjus, millest ta järgmine tund ka rääkis. Tudengid suhtusid asjasse kui lõbusasse vahejuhtumisse.

Kuid nüüd ma kardan. Ma tunnistan endale, et mul on seletamatu sisemine hirm õpetajate ja kooli töötajate ees. Alguses oli naljakas ja ma üritan siiamaani endale sisendada, et see on naljakas, aga ei ole. Mu praeguses koolis on rohkem poisse kui naisi. Ehk põhikooli lõpetanud venekeelseid poisse. Meie grupis on praegu ainult naised. Samamoodi õpivad tekstiili täiskasvanud naised, neid on mitu gruppi. Lisaks on koolis õppegrupp, kus on vist väikese vaimupuudega alaealised õpilased. Meie kooli direktor on endine miilits. Kui ta koolimajas ringi käib, siis ta on selline üleni säravalt naeratav lühikest kasvu ümmargune vanem mees. Sõbralikkus ise. Eelmisel aastal detsembris, kui öeldi, et tuleb kõikidele gruppidele kogunemine saali, me arvasime, et jõuluaktus. Et äkki antakse kommi vms. Kuid direktor pidas kõne, kuidas WC-s ei tohi potist mööda lasta ja tunnis ei tohi telefoni kasutada ja veel mingeid reegleid, mida lugedes tundub, et on naljakas, aga aktusel keegi ei naernud.

Meil on õppesekretär, kelle ülesannete hulka kuulub puudumiste ülekontrollimine. Iga tunni alguses kontrollivad õpetajad üle, kes on kohal, kes mitte. Iga kord, kui tuleb uus tund teise õpetajaga, ta jälle kontrollib. Hiljem õppesekretär kontrollib veel need puudumised üle. Mina otsustasin sel aastal, et magan hommikuti. Arvake ära, mitu korda on see nooruke neiu mulle hommikuti helistanud, et kus ma olen! No ma ei oska vastata, sest neid kordi on ülipalju. Ma võin talle tänulik olla, et ma Kanaaridel lennukist maha ei jäänud, kuna ma magasin sisse ja tema helistamise peale tõusin viimasel hetkel. Ma ütlesin talle eelmisel nädalal, et kas oleks võimalik, et ta mulle enam hommikuti ei helistaks. Tal oli vabandus, et ta tahtis mulle käskkirja üle anda.

Jep, ma sain käskkirja. Käskkirja sain selle eest, et ma ei parandanud ära ühte puudulikku, mille ma sain aines, kus me pidime kodus valmisõmblema keskaegse jalatsi, mille õmblemiseks koolis aega ei olnud. No ma olin valesti teinud. Kuid ma kahtlustan, et puuduliku sain ma selle eest, et julgesin õpetajale öelda, et ta ei vasta kunagi meie e-mailidele. Ta vihastas sellise jultumatu käitumise peale hullupööra.

Ma olin käskkirja saamise võimaluse üle alguses väga rõõmus, kuna ma olen terves elus saanud ainult ühe käskkirja. See juhtus vist põhikooli lõpus, kui me läksime sõbrantsiga paarist viimasest tunnist ära, et endale juuksuris keemilisi lokke teha. Tookord pandi see kooli stendile ja see tundus ka siis lõbus. Kui suvel õppesekretär mind alguses ähvardas, et tuleb käskkiri, siis ma ka kilkasin rõõmust ja küsisin, et kes alla kirjutab. Direktor, oli vastus. Kuidas kättesaamise tseremoonia toimub, ta ei selgitanud, kuigi ma küsisin. No ja see toimuski igavalt. Ta andis selle mulle ainult alla kirjutamiseks. Ma pidin koopiat talt ise küsima. Teine sekretär, kel on austav ülesanne koopiamasinat valvata, kasutas juhust ja tänitas mind ka käskkirja eest ja teatas, et kui ma õppida ei taha, peaksin koolist ära minema. Aa mul on hetkel mõned käsitööasjad pooleli, mida ma ära tahaks lõpetada.

Kuid ma tegin selle fakken jalanõu korda. Ma täpselt ei tea, kas õpetaja arvestas selle puuduliku maha või mitte ja ma ei julge küsida. Sest esimese hooga ta leidis sel jalanõult veel vigu, mida ma veel parandasin ja uuesti esitasin.

Kuid ma mõtlen, et äkki see kool ei olegi mu eluteele jäänud selleks, et ma käsitööd tegema õpiksin. No ma usun ju saatust ja et kõik, mis tuleb, on õppetund. Äkki ma peaksin seal koolis hoopis õppima, kuidas oma egost vabaneda. Tolles vanglaraamatus oli külg, mida ma vanglafilmides tähele ei pannud. Nood naised on vanglas väga abivalmid ja üksteist toetavad. Jah, mõned teevad teeneid ainult tasu eest, aga too peategelane keeldus igasugusest tasust. Ta sai vanglas aru, et tal on väljaspool vanglat palju sõpru ja ta sai vanglast neid veel lisaks. Ma ei kurda, et mul on vähe sõpru. Ma arvan, et mul on neid parasjagu ja juurde mahuks ainult mõni, kes sel teemal ise viitsiks vaeva näha. Kuid mu ego võiks küll väiksem olla. Ma arvan, et kõik probleemid, mida inimene oma elus probleemidena käsitleb, on tingitud tema egost. Kui see on liiga pisike ja allasurutud, on probleem ja kui see on liiga suur ja pidevalt endale jalgu jääb, on ka probleem. Ma arvan, et ma saaksin väiksema egoga hakkama küll. Vahelduseks oleks ju päris huvitav selgeks saada, kuidas roomamine välja tuleb. Siiralt roomamine, mitte irooniaga või last mängides, nagu ma seda praegu teen.

19 comments

    • Ei, hommikul varem tõusmist küll mitte, minu uni on püha, ega ole seotud egoga. Pigem see, et ma ei võtaks seda, kui mulle pähe astutakse valulikult või õigemini vihaselt. Et ma suudaksin olla alandlikum ilma, et see mind häiriks.

      Meeldib

  1. Huvitav, kas see ikka on lihtsalt ego, sest mind häiris juba su koolikirjelduse lugemine piisavalt, kuigi otseselt mulle ju keegi pähe astuda ei tahtnud? Mul kunagi sõber õppis ka täiskasvanuna ühes sellise “mentaliteediga” koolis ning ma ikka pidin end ohjeldama, et mitte sinna õiglust paika panema minna…

    Meeldib

    • Jah, mul sama reaktsioon, kui tundub, et kellelegi tehakse liiga, suhtutakse ebaõiglaselt. Teiste suhtes on teine asi.Teisi kaitsta ma olen üritanud koolis ka, kui teiste kallal vaimset vägivalda tarvitatakse. Kuid kui mu enda suhtes, siis ei saa ju alati ära jalutada või kismat üles kiskuda, kui keegi vangivalvur sind maha üritab suruda.

      Meeldib

  2. Tegelikult väga kurb, kui täiskasvanuid sellises stiilis õpetatakse ja koolitatakse. Mitte et lastega see okei oleks, aga ikkagi …

    Meeldib

    • Võimalik, et kurbus on ka üks võimalikest emotsioonidest, millele ma võiks mõelda.
      Selles vanglaraamatus rõhuti sellele, et vanglasüsteem ei tohi sind murda. Et tuleb säilitada enda inimlik normaalne külg, või lähed hulluks. Selles raamatus vangivalvurid ei kasutanud otsest vägivalda vangide peal, ka vangid ei olnud üksteise vastu vägivaldsed, vaid ülisõbralikud. Kogu vanglasüsteem on mäda, ühtegi ametnikku lihtsalt ei huvitanud, kuidas vangid end tunnevad, et neil võib millestki puudus olla, näiteks šampoonist või normaalsest dušširuumist. Seal oli ka üheselt paigas, et kui ametnikule vastu hakkad, siis saadetakse kartsa või rangemale režiimile, istud kauem kinni. Ehk vastuhakkamine on vangile otseselt kahjulik. Ka siis vastuhakkamine, kui ametnik on otseselt nõme ja sind ebaõiglaselt kohtleb.

      Meeldib

  3. See kooli jutt kõlab ikka uskumatuna! Tähendab, ma usun küll, lihtsalt raske on uskuda, et selliseid koole ikka veel on.. Milleks? Ma alustasin sügisest tööd ühes vene koolis ja seal on ka väga autokraatlik juhtimisstiil. Mõtlesin, et see on Eestis erakordne, aga näed, mis välja tuleb.. Meil näiteks armastab direktor igasugu häbistavaid/alandavaid/süüdistavaid konkreetsetele inimestele mõeldud e-kirju üldlisti saata. Ma arvan, et see hetkeks vihastamine on täitsa normaalne – aga pärast järelemõtlemist tasuks ehk olukorda lihtsalt absurdihuumorina võtta.. Tegelikult ju päris jabur, nagu mingi paralleelmaailm..

    Meeldib

    • Ma kõike, mis meelel ei pannud kirja 😛 aga ma olen kindel, et kala mädaneb peast ja ka õpetajad tunnevad end selle direktori juhtimise ja reeglite all halvasti.

      Meeldib

  4. Mu laste kool on samasugune nõuka-aegne diktatuur. Mingid jaburad korrad, jälgimine, tabelid, ähvardatakse lapsi ja saadetakse lapsevanematele tigedaid kirju. Kui tahad lapse päevaks koolist ära võtta, siis ametlik viis selleks on raskem kui vene ajal välismaale mineku loa taotlemine. Lapsed on targad ja toimekad (Tallinna kesklinn, valikklass, valitud lapsed ja valitud pered), aga kool kohtleb neid kui soldateid.

    Liked by 1 person

    • Oi, Kaur, esimene kord, kus su sõnakasutus ajas mind tagajalgadele. „Tallinna kesklinn, valitud lapsed, valitud peredest“? Kas „mittevalituid“ on suurem õigus soldatitena kohelda? Sorry, ma ei kisu riidu üles =), aga sõna ‘valitud’ riivab antud kontekstis mu kõrva ikka üsna valusalt. Äkki sa pisut laiendad oma mõtet, vbl ma lihtsalt tõlgendasin valesti?

      Aga postitus on hea!

      Liked by 1 person

    • Mind Kauri sõnakasutus ei häiri. Ta tahab öelda, et tegemist on kooliga, mille lõpetajate tase on eesti tipus ja et sel juhul inimesed eeldaksid, et tegemist on meeldiva sõbraliku tänapäevase kooliga, kuid pigem see pole nii. Kusjuures ma isegi usun, et koolid, mis pole eliitkoolid, nendes võib korra nõudmine olla väiksem, kui eliitkoolides, kuna kõrgeid tulemusi saab siis, kui rohkem pinda käia. Alati kui keegi räägib, et tal olid koolis tunnistusel ainult viied, tekib minul küsimus, et kas tal olid väga ranged ja nõudlikud vanemad, kes vähemaga ei leppinud..

      Meeldib

      • Mitte kõikides eliitkoolides pole korra nõudmine kõrgel tasemel. Ma muidugi oskan ise rääkida ainult sellest eliitkoolist, kus mina käisin, aga meil oli see selline, et ma pärast ülikoolis sain veel omaette mitu kultuurishokki.

        Mingit diktatuuri küll ei olnud. Jah, kui poisterahvas oli ilma lipsuta kooli tulnud, siis saadeti ta koju lipsu järgi, sest lipsu kandmine oli kohustuslik. Aga mitte midagi sellist, nagu te siin kõik kirjutate, absoluutselt ei olnud. Ülikoolis oli palju rangem kord ja rohkem distsipliini.

        Liked by 1 person

      • No kui sa asja niimoodi esitad, kõlab see paremini. Mul nimelt tekkis tõrge “valitute” ja “soldatite” vastandamise teemal. Sest soldat = käsutäitja, mu meelest. Et “valitute” koolis olgu valikud olla (päevaks koolist puududa nt), aga “soldatite” koolis on valikute puudumine OK.

        Aga ma jäin just praegu mõtlema, et olen paari viimase päeva jooksul juba paaris blogis teiste sõnakasutuse kallal kiununud. Nii et vabalt võib olla, et viga on hoopiski minus, mingi jõulu-eelne kriitilisuseperiood vms =)

        Liked by 1 person

Kommenteerimine on suletud.