Palju toredat ja head ja õnnelikku, aga kuidas?

Praegu on hea aeg – kõik soovivad üksteisele heatahtlikke soove. Jõuludeks sooviti midagi head. Jõulud, kalendrisse vaadates, kestavad umbes viis päeva – nädalavahetus ja esmaspäev, teisipäev, kolmapäev. Viie toreda või hea päeva soovimine pole veel väga ambitsioonikas. Kuid kohe tuleb aastavahetus ja siis lähevad kõik eriti uljaks kätte ja soovivad head igaks järgnevaks 365-ks päevaks. Head uut aastat! See ju tähendab, et ma soovin, et inimese järgmise aasta kõik päevad oleksid talle vähemalt head? Ei ütle ju kiirelt, et kalla-kalla, soovin sulle head 300 päeva ja 65 ülejäänuga vaata ise, kuidas üle elad. Ja siis lähed järgmist kallistama ja loed talle ka ette, mitu päeva su õnnemaagia umbes töötama peaks. Ja siis mõned kurdavad, et oleme liialt esoteerika- ja nõiausku, ise tegelevad juba mitmendad päeva valge maagiaga.

Ma üritan olla nii aus kui vähegi võimalik. Üldjuhul soovisin kauneid jõule kõigile kenasti ja puiklemata vastu, kui keegi ise alustas. Tegelikult oleks pidanud kontrollima, mida ma ikka suust välja ajan. Valgete jõulude soovimine oleks väga legaalne olnud, terve Eesti oli lumega kaetud. Kuid see bussijuht, kellega ma rahvast täis bussiga ema juurde sõitsin, soovis ka sisenejatele häid jõule. Kõigile ja ise naeratas sõbralikult. Ma ütlesin tere, naeratasin ja teatasin sihtkoha. Häid jõule soovisin alles siis, kui omadega kohale olime jõudnud. Hei! Teate ka kui lumised on väljaspool Tallinna maanteed?! Ma panin kohe kui toolile maandusin, turvavöö kinni ja tänasin Jeešukest ta sünni eest, kui turvaliselt kohale jõudsin. No edasireisinutele häid jõule! Mina saan kohe söögilaua taha ja teid ma ju ei tunne.

Mulle pakub juba pikemat aega huvi, mis on õnne valem. Noh mõned inimesed väidavad, et nad on aeg-ajalt õnnelikud. Ma ise nende hulgas. Mul on  ikka liiga tihti tunne, et mul läheb kõik hästi ja pruugib vaid midagi toredat soovida, kui soovid juba täituvad. No ma olen viisakas ja realistlik, liiga palju ei soovi. Mõistlikuse piirides ja lühikese tähtajaga. Täpselt nagu erinevate õnnitlustega – ei ole vaja sõnu loopida, kui sa ise ka tead, et ega sa neid soove inimestel täita ei aita, mida rõõmsalt naeratades lendu lased.

Kuid ma kardan, et aastavahetusel ma oma suud koomal hoida ei suuda. Ikka lipsab too lühike petujutt heast ja uuest üle huulte. Noh ja selle tarbeks ma siis pakungi paar pisikest õnge.

Psühholoogid väidavad, et õnnetundel on kaks peamist põhjust: kui rahul sa oled oma tööga ja kui rahul oled sa suhetega, milliseid oma lähedaste inimestega järjepidevalt toimetad.  Iiži-briiži, onju? Kuid ma ei mõtle head uut aastat soovides, et kui sulle su töö ikka ei meeldi, siis lahkumisavaldus letti. Või, kui su sugulased on nõmedad, siis ära nendega enam suhtle. Need kaks olulist otsust õnne leidmise vaevarikkal teel, ei tehta uisa-päisa, pärast oled veel rohkem õnnetu, kui varem olid.

Kuid ühest ma olen küll aru saanud – kõik teised inimesed, kes ei ole su sugulased ja kellega sa ka tihti ja vabatahtlikult suhtled, peaksid vähemalt kord aastas läbima korraliku läbivaatuse. Öeldakse, et sugulasi ei saa valida, aga sõpru saab. Sama reegel kehtib ka mahajätmise kohta – sugulased on sugulased elu lõpuni. Kas siis nende või sinu surmani. Kuid sõbrad tulevad ja lähevad. Nagu ka elukaaslased. Tulevad ja lähevad, kui enam päeva ei kaunista.

Ma nüüd pean vist pisut vabandust paluma, et mu lõbusalt alanud jutt viimaste lausetega liiga tõsiseks kiskus. Kuid põhjus oli ainult üks – kena on enda ja teiste vastu aus olla. No ei ole ilus head uut aastat soovida, kui sa pole võimeline talle järgmist aastat heaks tegema.

viker

Ma kunagi tegin ise kaarte, mida aasta lõpus tuttavatele ja sugulastele saata. See on tehtud 5 aastat tagasi. Vähemalt soov pole liiga ulmeline.