Sa oled halb lapsevanem, kõik on

Ma paberil raamatuid pole ammu lugenud, kuid aeg-ajalt uurin, mida Keskraamatukogu mulle netist laenutada saab ja nii leidsin detsembris raamatu, millega olen ülimalt rahul. Nii rahul, et liialdajana tahaks kiljuda – see muutis mu elu! Kuid ma alles eile lõpetasin lugemise ja ma veel täpselt ei tea ju. Igatahes rahuldab ta täpselt minu praeguseid vajadusi enda analüüsimise teemal. Ülihea praktiline käsiraamat inimesele, kes psühholoogi juurde ei lähe (psühholoogilist sõbranna juurde ikka lähen, kui ta kutsub, aga teiste eesmärkidega) ja tahab end ise tükkideks lahti võtta ja tükid õigesti kokku panna. Raamatu on kirjutanud soomlasest terapeut Kimmo Takanen ja raamatu nimi on “Murra tundelukke”.
9789985344682_4 Soomes ilmus raamat 2017 ja eesti keeles 2018. aastal. Ehk raamatut võiks veel poes saada olla. Raamatu peamine valus tõde lugejatele kõlab, et pole olemas ühtegi lapsevanemat, kes kõik õigesti teeks. Mitte keegi ei saa sellega hakkama, juba sinu vanemad ei saanud ja sina võid ju üritada teistmoodi, aga millegagi paned ikka puusse. Kuid lapsevanemad saab jaotada kolmeks: lapsevanemad, kes ei tea, et teevad vigu; need, kes teavad, et teevad, aga ei tunnista ja need, kes teavad ja tunnistavad.

Autor kasutab terminit, mille ta, vist, ise välja mõtles – tundelukud – kuid nende all mõtleb ta lapsepõlves õpitud emotsioonidega toimetulemis-oskuseid, mis täiskasvanuna võivad määrata su ellusuhtumise, suhtlemisstiili, endasse ja teistesse suhtumise. Ehk kõike seda, mis sind kas ärevaks või rahulolevaks teeb. Tihtipeale arvavad vanemad, et nende peamine roll on lapsele õpetada praktilisi oskuseid – kuidas rääkida, süüa, käituda. Kuid tegelikult õpetame me lastele ka oskuseid, kuidas enda emotsioonidega hakkama saada ja kuidas endasse ja ümbritsevasse maailma suhtuda.

Hoiatus! Ma arvan, et see raamat ei sobi inimestele, kel on keskmisest suuremad probleemid ärevuse ja iseendaga ja neile, kes juba külastavad psühholooge. Minu ärevustase on suhteliselt madal, aga ma leidsin üles oma valukohad ja vaatasin endale ausalt silma. Emotsionaalselt ausalt. Raamat on väga praktiline ja pakub suure hulga erinevaid teste, ülesandeid ja küsimusi kuidas enda ja oma vanemate psüühika ja käitumise sisse ronida. Seal on lihtsad küsimused ja natuke keerulisemad. Mul on hea harjumus oma minevikust negatiivsed kogemused ära unustada, aga ma mäletan lapsepõlvest neid hetki, kus mul oli paha ja valus. Eelkooli east alates. Beebiiga ei mäleta enamus inimesi.

vanemad6 Tundelukk tekib tollel hetkel, kui sa oled laps, sul on mingi probleem, mida sa pead ära lahendama, sest täiskasvanud inimene, kes ei pea kindlasti su ema või isa olema, on midagi valesti teinud, või ei oska sind õigesti aidata ja sa pead selles olukorras ise hakkama saama. Kõige lihtsam näide on karistav täiskasvanu. Kui isa sind lapsena noomis, siis sa tundsid end halvasti ja sa pidid kuidagi käituma, et halva tundega hakkama saama. Laps tavaliselt püüab tulevikus tublim olla, et enam ei noomitaks. Kujutame ette, et said noomida selle eest, et tegid riided mustaks. Ehk sisuliselt põhjus tänitamiseks puudus. Jessas, ma ei oska seda edasi seletada. Igatahes on raamatus väga kenasti leitud kõik erinevate kasvatustiiliga tekkivad probleemid ja õpetus, kuidas neid probleeme endal täiskasvanuna lahendada.

Kellele veel raamat ei sobi? Kui sa tahad ainult teada, millised probleemid sul seoses enda või lapse kasvatamisega tekkisid, siis on ok. Vead saab sealt kenasti teada. Ma panin siia ühe lehe küsimustega, mille ma enda jaoks ära kopeerisin. Küsimusi on seal raamatus palju. Enamus rasketel teemadel. Soomlased on ju meile suhteliselt sarnased ja nende probleemid samasugused. Hinnata saab nii ennast kui omi vanemaid.

nimekiri Kuid see meetod, kuidas tundelukke kõrvaldada, on pisut keeruline. Selleks peab olema piisavalt ettekujutamisvõimet. Ma proovisin eile selle eelkooliealise minaga. Kõigepealt kujutasin ette ennast lapsena, kuidas ma olen nii õnnetu, aga samas nii nummi. Noh ja järgmisena kujutasin ette, kuidas ma ise täiskasvanuna lähen selle väikese õnnetu pisikese mina juurde ja käitun ja räägin nii, nagu tollel hetkel sellele pisikesele minale vaja oli. Lapse ettekujutamine tuli mul hästi välja. Kuid praegune mina ei olnud täpselt samasugune, nagu ma olen. Ma olin umbes nagu hea haldjas, kes läheb ja teeb lapse terveks. Aga see oli emotsionaalselt väga lahe kogemus. Ma nutsin ja värki ja suur täiskasvanud mina ja väike nummi mina, said kokku ja toetasid teineteist. Nii armas! Ma ei tea, kas sellest nüüd kasu tõuseb või kas ma peaks selle pildiga veel mängima või piisab ühest korrast. Kuid nüüd ma tean täpselt, millise probleemiga ma tegelema peaks.

Pisikese lapsega on lihtsam. Hoopis keerulisem on tegeleda oma teismelise minaga. Kui ma seda oskaks, siis oleks ju mu suhe oma teismelise lapsega ainult mannavaht ja lillepidu olnud. Kuid ma proovin seda veel.

Siia kõrvale panen nimekirja nendest tundelukkudest, mille kindlaks tegemiseks on seal natuke lihtsaid küsimusi, järgmisele leheküljele jäid veel: puudulik enesekontroll, klammerdumine ja ohvrimeelsus. Ma tuvastasin endal kaks. millised, ma ei ütle.

Advertisements

4 comments

  1. See meenutab mulle servast Vladimir Levi suurepärases raamatus “Mittestandardne laps” toodud situatsiooni, kus lapsevanemate kursusel püütakse lapsele sõbralik-asjlikult öelda “Tere, kuidas läheb?” vms ja osalejate hinnangul öeldakse alati ühel või teisel viisil vale tooniga, õigesti ei õnnestu kuidagimoodi.

    Muide, riiete äramäärimine võib päris ehtne pahandus olla küll, kõik sõltub ikka kontekstist. Aga see oleks lapsevanema asi seletada, miks roosa pitskleidiga tädi pulma lilleneiuks minnes ei tohi rõõmsalt läbi pori sumada, aga koduhoovis vanade pükstega olles tohib. Soovitatavalt enne pulmaminekut. See seletamine on üks kõige tüütumid, aga samas kõige vajalikumaid lapsevanema tegevusi, kust see laps muidu teab, mida temalt oodatakse ja mida temal on õigus maailmalt oodata.

    Tegelikult aitäh raamatusoovituse eest, oleks ilmselt päris huvitav lugemijne, kui kätte satub, vaatan üle.

    Meeldib

    • Ma üritasin riiete määrimise tuua näiteks, kuna see on väga levinud. Kuidas ja kas seda teha, ma ei oska öelda. Pikk loeng on 5-aastasele tüütu tegevus – keegi räägib ja sina pead kuulama ja end halvasti tundma. Ainus, millest sa aru saad, et olid halb laps ja su ema on kuri/pahane/rahulolematu.
      Siin saab esitada mitmeid küsimusi. Miks sa seda loengut pead? Sa tunned, et see on sinu kui lapsevanema kohustus? Sa valad lapse peale välja oma halba tuju, mis tekkis ülemuselt sõimata saades? Miks sind häirivad mustaks saanud riided? Sul pole pesumasinat? Äkki ei tohiks last üldse õue lubada, kuna seal saavad riided mustaks? Äkki su laps peaks olema nudist, siis pole riideid vajagi? Kui su ema määrib oma riided ära, kas talle peaksid samasuguse loengu?

      Ühesõnaga – ei ole olemas ühtegi kasvatusstiili, millega probleeme ei teki, kuid sa saad alati mõelda, kui hästi sa oma emotsioone ja nende põhjuseid ja reaktsioone tunned. Nii hea raamat!

      Meeldib

      • Tegelikult on riiete määrimine väga hea näide, sest see on üks neid kohti, kus väike laps õpib, et ühes olukorras tuleb valida üks, teises teine käitumisviis, ja lapsevanem jällegi peab õppima aitama lapsel õigeid valikuid teha.

        Meeldib

        • see raamat ei räägi praktilistest valikutest. riiete määrimise küsimus on oluline, kuna lapsevanema käitumise tulemusel, võib laps saada endale täiskasvanuna ühe alljärgnevatest probleemidest: alistumine, nõudlikkus, sõltuvus, kaitsetus. Noh ühesõnaga kogu too nimekiri on võimalik. Lisaaks valib too laps endale täiskasvanuna abikaasaks partneri, kellel meeldib tema riiete kohta kriitilisi märkuseid teha ja halvemal juhul nende eest isegi karjuda: “vaata, milline sa välja näed, mul on sinu pärast häbi!”
          Juhul kui lapsevanem mustadele riietele tähelepanu ei pööra, võib olla tegemist ükskõiksusega lapse suhtes, mis toob omakorda kaasa probleeme täiskasvanuna, kuna laps valib endale partneriks inimesi, keda ei huvita tema kaunis välimus ega imepärane sisemus. Need on suvalised näited ja tulemused võivad olla igal inimesel erinevad.
          Aga kui lapsevanem arvab, et tema kohustus on aidata lapsel valikuid teha, siis see soodustab näiteks abitust.

          Meeldib

Soovin lisada:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s