Kiiksudest

Eveliis kirjutas kiiksudest. Mõned neist tundusid OCD ja ma mõtlesin, et mis mul võiks olla, mida teistel ei ole. Kuid, tegelikult, ma usun, et haruldaste kiiksudega on meil kõigil kehvasti. Neist, tavaliselt, ei räägita, kuid meil kõigil on ridamisi kiiksupoisse ja -tüdrukuid. Kuna me neist ei räägi, või ei räägi õige inimesega, siis arvadki, et oled haruldane hull. Ei ole. Me kõik oleme imelikud ja haruldased kiiksud ei ole haruldased.

Minu kõige tüütum kiiks on välisukse lukusolemise kontrollimine. Just siis, kui ma kodus olen. Tulen koju, panen välisukse automaatselt lukku ja mõne aja pärast kontrollin üle. No kui vanni lähen, siis raudselt kontrollin, kas välisuks on ikka lukus. Ja enne magama minekut. Oleks ju eriti ebameeldiv, kui keegi astub tuppa ja sa polegi riides. Või magad. Ja pole riides.

Vahest harva mul veab ja juhtub, et uks on tõesti lukust lahti ununenud. Kuid siis on tegemist erandiga – keegi on koos minuga tulnud ja sahmerdamise käigus on uks lukustamata jäänud. Patsutan endale tunnustavalt õlale – näe, kontrollimine tasuski ära!

Tavaliselt pole meie majas mingit probleemi, kui uks on lukust lahti. Midagi ei juhtu. Ma ei tea, et meil oleks kellelgi korterivargaid käinud. Keldris mõni aasta tagasi käisid. Tõstsid viisakalt mu keldriukse hingetelt maha, kõik jäi terveks, aga mu jalgratas oli nii vana ja odav, et võeti naabrite kallimaid rattaid. Ma tõstsin keldriukse tagasi hingedele ja kallistasin oma truud, kuigi odavat, jalgratast.

Eelmisel nädalal tänasin oma OCD-d, et korteriuks alati lukus seisab. Keegi üritas ust avada, katsus linki ja tõmbas ka. Kuna mulle, tegelikult, adrenaliin meeldib, siis läksin vaatama, et kes jubehirmus murdvaras mu ust käperdab! Koridoris polnud kedagi, aga korrus kõrgemal siseneti korterisse. No juu siis läks korrus valesti. Aga mul polnud uks lahti ja ma ise vannis. Oleks selline udupea astunud tuppa ja suure pissihädaga otsejoones vannituba-vetsu. Ma ei tea, kumb oleks rohkem üllatunud olnud.

Eveliis kirjutas sokkidest. Mulle meeldib ka ilma sokkideta käia, aga ma ei pea seda kiiksuks. Kodus ma olen alati sokkideta. Võõras kodus tavaliselt mitte, kui just suvi pole. Või pole too sõbranna, kes mõnikord kõik oma külalised vägisi sokkidest vabastab. Aga mul on oma maitse, millised võiksid olla kenad käe- ja jalalabad. Kuna muarust on enamuste inimeste labajalad mitte minu maitse, siis ma ei saa eeldada, et minu labajalad teistele meeldiksid. Kuid ma käin ilma sokkideta ainult suvejalanõudega, mida on lihtne pesta. Mul on soojad jalad ja hakkavad kergesti jalanõudega higistama. Ja see mis hais tekib higistavate jalgade ja jalanõude koostöös, ei tohiks isegi sõnadesse jõuda, kuigi juba jõudis. Kodus ma ei kanna sokke samal põhjusel. Kui tuba on jahe, siis mu soojad jalad teevad sokid niiskeks ja jahe tuba teeb niisked sokid külmaks. Paljajalu seda probleemi pole. Susse pole ma kunagi pooldanud.

Ma ei suuda endale üldse rohkem kiikse välja mõelda. Mulle meeldib vaheldus, enamus kiikse tähendavad rutiini. Rutiin rahustab mõningaid inimtüüpe. Mulle tundub mu elu rahulik. Kui neid jutte mitte arvestada, mida ma koolis sisemise korralduse kohta kuulen. Ei muutu me koolis midagi, kui ma panen kodus asjad suuruse järgi ritta. Kooli suutlikust meile õige tunniplaan õigeks ajaks koostada ja ära saata, minu rivistused ei mõjuta. Täna ma hommikuks kooli ei läinud, sest uni. Läksin kolmandaks tunniks. Kolmas ja neljas tund ei toimunud midagi, niisama omavahel lobisesime ja jõime teed. Siis tuli söögivahetund, mis tähendas ühte praadi, mis toitlustajatel eriti halvasti välja tuleb. Ma ei võtnud salatit, mõned võtsid, aga ma keeldusin arutelust, mida riivitud porgandi juurde veel on lisatud, et kõik see kokku nii kole välja näeb. Aga homme läheme peale lõunasööki muuseumi! See on tore, ma polegi Adamson-Ericus käinud.

sk154645

Vabandan, et ma nii tihti kirjutama olen hakanud. Aga mul on mingi kahtlane rahuldamata jäänud suhtlemisvaegus. Või tunnustusvaegus. Mulle meeldib vaadata, et kui tihemini kirjutada, on külastatavus stabiilselt kõrge. Umbes nagu ma oleks tubli ja popp blogija.

Advertisements

8 comments

  1. Hommik! Ma lugesin ka neid kiiksusid ja leidsin samuti, et osad neist on lihtsalt OCD, aga las ta olla. Mul on see kiiks, et alati, kui ma reisile lähen, siis kontrollin iga natukese aja tagant üle: dokumendid, piletid, raha, telefon. Ja kott käib rinna ette ja käsi sinna peale. Kunagi oli mul kolleeg ühest teisest asutusest, kellel oli sama kiiks. Kui me delegatsiooniga läbirääkimistele läksime, siis toimus iga kord sama asi: tema tuli ühelt, mina teiselt poolt, kusjuures kokku leppimata enam vähem samal ajal ja siis me hakkasime koos kontrollima. Teised naersid. Tema oli konsulaadis töötanud ja näinud palju hädalisi, aga kust mul see kiiks pärit on, pole aimugi.
    PS! Sokkidest. Ma jälle ei saa sokkideta käia, sest a) jalad lihtsalt külmetavad ja b) kinnise jalanõu sees läheb niiskeks, hakkab hõõruma jne. Puhas vaev ühesõnaga. Inimesed on nii erinevad…

    Meeldib

    • Ma ka ilma sokkideta olla ei saa, sest selleks peab VÄGA soe olema, et minul käed ja jalad ei külmetaks. Iga aasta Eestis nii soojaks ei lähegi.:D

      Liked by 1 person

    • Kuna ma elan üksinda, siis mul on kiiks oma koduvõtmega. Kui ma selle ära kaotaks, oleks tuppa saamine igavene jama, ma peaks tartusse võtmete järgi sõitma. No ja siis ma alati õues põengi nende pärast ja mõnikord kontrollin olemasolu. Välismaal dokumentide ja rahata oleks veel hullem.

      Meeldib

    • Eks tugevus sõltu ikka sellest, kui suur see vajadus ja kartus on. Kui juba elu häirima hakkab, tasub arsti poole pöörduda, Nii kaua kuni see elus mingit rolli ei mängi, on ükstapuha. Kas sul on kumbki neist kiiksudest ülitugev?

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.