Kuulsad poliitikud ja nende isiksushäired

loro-1.20180927023240Käisin eile kinos Silviot vaatamas. ETV-s mitmel korral räägiti filmist ja kuidas sinna pileteid ei saa. Mulle jäi mulje, et huvitav film, kõigile põnev. Berlusconi on ka nii värviline isiksus, et temast kehva filmi teha ei saagi. Ma olen Paolo Sorrentinolt näinud ainult “Noort Paavsti” ja see oli ülihea seriaal. Minust oleks peaaegu katoliiklane saanud. Kuid Silvio oli täiesti teistmoodi film.

Minu teadmised Itaalia sisepoliitikast on lünklikud, kuigi värvilisemaid juhtumeid ma Silvio Berlusconist tean. Just enne kinno minekut jõudsin telekast ära vaadata Savisaare saate esimese osa. Täna vaatasin teise osa ka. Mõlemad filmid olid ülipikad, aga Kärmasel oli dokumentaalsaade ja seetõttu kõvasti sisutihedam. Eesti kinode jaoks oli kahest Itaalia filmist tehtud üks. Ma läksin kinno 21.40 ja väljusin 00.15. Ja vahepeal jõudsin mitu korda haigutada.

Teoreetiliselt võiks nende kahe poliitiku vahel paralleele tõmmata, aga Eesti on väike püüdlik riik tõsiste inimestega, kellel lihtsalt ei ole raha. Mitte kellelgi, eriti võrreldes itaalia rikkuritega. Ja Silvio oli rikkur ruudus, mida filmis ülikaunilt näidati.

w460
Berlusconi Sardinia villa

Pigem võiks Berlusconit võrrelda Donald Trumpiga. Isegi nende isiksushäired on ühesugused. Mõlemad on veendunud, et nad on kõige targemad, rikkamad ja sobivad kõige paremini oma riiki juhtima. Mõlemad nägid poliitikat ärimehele sobiva karjääripulgana. Ehk neid lükkas edasi puhtakujuline nartsissism ja ärilised vajadused. Savisaarele pakkus huvi ainult riigijuhtimise kaunis võimalus, kuigi päriselt sai ta oma vajadust rahuldada ainult vähesel määral. Ega ta väga pappi ka kokku ei lükanud. Edgari isiksusprobleemid olid kontrollivajadus ja erinevates aspektides väljenduv sotsiopaat – teiste tunnetest mittehoolimine ja inimestega manipuleerimine. Kõik eelpool öeldud häired on hädavajalikud, et poliitikas või äris kõrgele ja kaugele jõuda, eriti too empaatiapuudulikkus. Enamus juhtidest on sellised. Rohkem või vähem. Oleks Edgaris olnud rohkem müügimeest, nagu Silviol, poleks ta saade nii kurbades toonides kõlanud. Hundisilma ei kannata Berlusconi “suvilaga” kuidagi võrdlust välja. Nagu Itaalia Eestiga.

Kuid mis oli Silviol ja Edgaril veel ühist? Neile mõlemale meeldis oma poliitilises ebaedus süüdistada vastaseid. Tüüpiline poliitikutele. Silvio süüdistas vasakpoolseid ja Edgar parempoolseid ja meediat. Silvio omas suurt osa meediast. Edgar tegi Tallinna TV. Silvio telekanalid näitasid paljaid naisi ja igasugu lihtsaid lõbustusi. Tallinna TV on hoidnud rangelt kommertsivaba joont ja see õnnestub neil paremini kui ERR-l.

Kumbki meestest ei saanud aru, et nende ebaõnnestumiste taga oli nende enda nõme käitumine. Silvio pidas end naljanurriks. Kui ta peaministrina Euroopas käis, siis kõik poliitikud hoidsid peast kinni ja inimesed irvitasid. Tema tarbeks kirjutati isegi mingi etikett, et labane ei tasuks ikka olla, kuid Silviol oli sellest ükstapuha. Filmis jättis ta meeldivalt lõbusa inimese mulje. Müügimees ju. Ta käis ja laulis oma naisele, kellel oli temast juba kõrini, armastuslaule. Ja kinnistel pidudel. Edgar üritas ka laulda. Valijale. Aga lauluvalik oli igav.

Ja muidugi ühendas Edgarit ja Silviot armastus noorte naiste seltskonna vastu. Aga Edgar oli Silvio kõrval poisike. Peaaegu terve Silvio filmi esimene pool oli sellest sutenöörist, kes Silviole naisi hankis. Kui keegi tahab vaadata, kuidas narkouimas noored prostivälimusega naised amelevad ja pidutsevad, siis see filmi osa oli teile. Silvio tuli ekraanile, kui algusest oli möödunud umbes tunnike. Tema sõber sutenöör ei olnud huvitav, mitte minu jaoks. Netis kiidetakse näitlejat, aga ma selle suteka iseloomule pihta ei saanudki. Oleks võinud vähem nummi olla. Tema vajadus Berlusconiga tutvuda oli inimlik. Mingile osale inimestest meeletult meeldivad kuulsad inimesed. Nad tunnevad end tähtsamana, kui nad kedagi natukenegi tuntud inimest isiklikult tunnevad. Teine osa inimesi vajab tutvust mõjuvõimsa inimesega selleks, et endale raha teenida. Mõlemad tunnevad sisemas samasugust kontrollimatut vajadust.

Suteka ülesanne oli Silvio pidudele noori endamüümiskalduvustega tütarlapsi hankida. Suurte karjadena. Ikka vähemalt 30 korraga. Edgari paar vihmavarjuhoidjat on nende piigade hale vari. Edgarile meeldisid küll noored tüdrukud, aga nood ei käinud riides nagu stripparid ja omasid normaalset haridust. Ma ei kujuta ette, et keegi korraldaks Eestis peo, kus on pikk laud, no umbes 50  inimesele, ja need inimesed on enamuses noored üleslöödud kuni 25-aastased tütarlapsed, kes on pea kõigeks valmis.

Itaalias on väga tavaline, et kõik kel vähegi raha ja edevust, teevad iluoppe. Kõik teavad, et Berlusconi tegi neid. Palju. Näitleja meik ei jätnud mingit kahtlust, et ta oli nii iluopp kui üks 70-aastane mees olla saab. Ta nägi ikka väga edev välja. Ka film oli ilus. Loodusvaated ja kaadrid loomadest olid kaunimast kaunid. Ja see disainmööbel, mis Silviot ümbritses! Ei mingeid pisaraid. Kärmase portreesaade Edgarist oli kurb lugu vanast mehest, kes lõpuks kaotas jala ja kõik muu. Kuigi need, kellega ta oli manipuleerinud, uskusid ikka, et ta on võimas poliitik. Edgar Savisaar on sündinud 1950. aastal, Silvio Berlusconi 1936, kuid filmis kujutati teda umbes samast vanusest, kui Edgar on nüüd. Vahe on mõõtmatu. Nagu ka Eesti ja Itaalia erinevused.

Kas ma soovitan filmi? Kui te pole kunagi Itaalia poliitika vastu huvi tundnud, siis võite igavusest magama jääda.

Advertisements

2 comments

Kommenteerimine on suletud.