Blogijad telkuekraanil

Täiskasvanute maailmas oli selle nädala telesündmus Edgari saade, blogimaailmas Palja Porgandi Itaaliareis. Kuna ma kuulun mõlemasse gruppi ja Edgarist ma juba kirjutasin, siis proovin, võimalikult hellalt, käsitleda ka blogijate teledebüüte. Kuid nii palju ma ennast küll sundida ei suuda, et arvutist toda juutuuberit vaataks, kelle nimi lõppeb -gusta. Kuid kõiki teisi olen vaadanud. Just lõpetasin Palja Porgandi (edaspidi: PP) saate vaatamise.

Kunagi ma proovisin PP blogi ka lugeda, aga ei olnud minu smuutitassike. Kuid ma jälgin teda instas. Mulle meeldib vaadata, et mina alles tõusen oma soojast voodikesest ja tal juba trennis käidud ja pildid ilmutatud. Ilusad pildid, ilus keha. Ma pole kunagi elus eriti kade olnud, armukade vahetevahel. Mulle pakub rahuldust, kui keegi on ilus ja tubli ja mul ei teki süümekaid, et ma ise ei viitsi. Ok, mõnikord käib peast läbi õel mõte stiilis, et lapsuke, saa 30 ja sinuga juhtub sama, mis kõikide naistega: 30-ndate kriis. Aeg, mil välimust tuleb hakata kompenseerima täiskasvanud inimeste relvadega – tunnustus selle eest, mida sa teed, mitte kuidas sa välja näed.

Kuid Malluka blogi ma loen ja olen temaga ka kohtunud. Juba seepärast vaatasin ma ta saadet, sest tuttavaid inimesi on alati huvitav telekas näha. Fakt see, et Mallu oli telekas loomulik. Just täpselt nii ta käitub ka päriselus ja kirjutab endast blogis, nagu telekast näha oli. Tundub, et tal puudub igasugune kaamerahirm. Eriti esimestes osades. Ma ta blogi kommentaare loen harva, aga tundub, et ta sai kõvasti vastu päid ja jalgu, et liiga ausalt oma pereelu näitas. Järgnevates osades püüdis ta rohkem emotsioonivabade inimeste ettekirjutatud raamidesse mahtuda ja esimesi pähetulnud väljendeid vältida.

Kuid Malluka saade oli korralikult tehtud. Päris telekainimeste poolt: kaamera, heli, toimetamine. PP saate puhul oli rahaga kõvasti kokkuhoitud ja noored reisihuvilised pidid ise telefoniga filmima. Tänu sellele oli kogu saate hüplik ja amatöörstiilis.

Kolmas telesaade, mida ma olen aeg-ajalt vaatama sattunud, on Ongi Koik. Jookseb ERR-s. Mu poliitikahuvilised sõbrad on FB-s maininud, et neile ei meeldi. Kuid mulle küll meeldib. Minu maailmavaadet ei riiva. Koigi saade on eesti tingimuste kohaselt professionaalne saade ja Koik on väga andekas. Ma ei tea, kas ta on saatejuhtimist õppinud, kuid ta teeb seda loomuliku šarmiga. Kunagi ammu ma korraks vaatasin ta jutuubi kanalit ja siis ta tundus väga igav ja sisutühi. Nüüd on tal tiim taga, kuid ma usun, et ta väljendab oma arvamust. Täpselt paraja hulga teravusega. Kui tuua võrdluseks juba klassikaks saanud naljamehed Kreisiraadiost, siis Koik on neist kõvasti intelligentsem ja naljakam. Aeg, kus telekast joodikuid ja vaimupuudega inimesi mängivaid tüüpe vaadati ja neid naljakaks peeti, on, loodetavasti, igaveseks möödas.

Tuleks nüüd tagasi kommertskanalites esinevate blogijate juurde. Teoreetiliselt esindavad nii PP kui Mallu neid noori naisi, keda tibideks kutsutakse: kunstripsmed, alati meigitud, suur mure välimuse pärast. Kuid kuna Mallul on nüüd pere ja lapsed, siis ta kogu energiat enam välimusele suunata ei saa ja see on ta täiskasvanumaks ja inimlikumaks muutnud. Tegelikult ma ei saagi aru, et miks ta laseb end häirida kellegi lollaka kommidest kõnnaku või loti teemal. Mallu on ju haritud naine, ta teenib raha oma teadmiste ja oskustega, mitte pikkade jalgadega. Las need, kes ei saa hakkama ei välimuse tuunimise ega mõistusega, kobisevad teiste kallal, karavan läheb edasi.

Ma PP saate osas olen nõus Printsessiga, aga ma tahaks teada, miks nii on. Ma mõni aasta tagasi õppisin ka ära sellise rääkimisstiili, nagu PP kasutab. Noh see lapse häälega oo-mai-gaad, lihtsad laused segatud rohke ingliskeelega. See on ülimugav mask. Saad hakkama mõne lollusega ja siis vabandad ennast teismelise stiilis välja. Ja kõik on rahul – noh, kuna ta on selline naiivik, siis las jääda. Parem naerame koos. Ma pakun, et selline imelik teismelise käitumine on kaitsemask. Milline naine tegelikult PP rolli taga elab, me teada ei saagi.

Kuid Itaalia oli kaunis. Nad vist maandusid samasse Malpensa lennujaama, kuhu minagi novembris jõudsin ja võsa vahelt muuseumi leidsin. Väga armas oli vaadata, kuidas nad Milaanos ja järve ääres lustisid. Meie pimedasse jaanuari nagu rusikas silmaauku. Lõbusaks tegi (peale PP lapsiku käitumisstiili) saate see, kuidas inimestel oli plaanis tervisesportlikult toituda ja suhu läks ohjeldamatus koguses jäätist ja pitsat. Ma arvan, et ma satun seda saadet veel vaatama, sest mulle meeldib Itaalia. Ma olen Itaalias päris mitu korda käinud ja võiksin sinna vabalt elama minna. Nii ilus riik!

Mul Milaano pilte arvutis pole, aga see vaade on Põhja-Itaalia linnast nimega Trieste, kus ma käisin oktoobris 2006.