Mu keskeakriis 12 aastat tagasi

Mitu inimest on haaranud kinni 10 aastat vanade postituste taaselustamise mõttest. Mul on 10 aastat tagasi kirjutatud postitus “Kustutamine on hea.” Selle sisu on lühidalt, et ma kustutan oma blogist ära kõik isikliku sisuga jutud ja alles jääb ainult poliitika ja ühiskonnateema. Enamus praeguseid blogijaid peaks sellise idee peale oma blogi kinni panema, aga vanasti ma kirjutasin iga päev, mõni päev lausa mitu korda ja kuna ma samal ajal õppisin ülikoolis haldusjuhtimist, siis ma blogisingi enamasti poliitikast. Seega on mu blogi vanad jutud on läbinud korraliku tsensuuri ja hetkel pole poliitikast sisuka jutu avaldamine enam moodne.

Kuid ma olen korralik raamatupidaja ja tegin kuni 2008. aastani oma postitustest koopiad kõvakettale. Seal on alles ka isiklikuma sisuga jutte. Muuhulgas leidsin 2007. aasta suvest jutu, kus ma kurdan, kui raske on keskiga. 12 aastat tagasi. Ma loodan, et  ikka tollel ajal teadsin, et tegelikult on mul selle hirmutava ajani veel pikk jupp aega ja tegemist oli eneseirooniaga. Kuid siit ta tuleb: “Keskea piinad”.

Keset kevadkuumust on mul õnnestunud endale kuskilt mingi pauslak külge hankida. Juba eile õhtul tundus, et kurguga on midagi valesti. Täna tuli nohu ka ja pea on vatti täis. Jõin seda teed, mis ravib ja pisut on ilm pearajoonis selgemaks läinud. Kohutav see keskealise elu!

Selg valutab juba pool aastat järjest. Kõik räägivad, et mine arstile, aga mina olen polkovniku lesk. Ma ükskord juba käisin ja siis arst ütles, et pane pipraplaaster ja ära vingu. 17 aastat arvuti taga istumist hakkab kätte maksma. Internetis oli ka kirjas, et suuremal osal 30-40 vahel inimestel ütleb selg ülesse ja deelat neetsevoo. Aga varsti pean ma niikuinii arstile minema, sest juhiload saavad otsa ja uute jaoks on arstitõendit vaja.

Millegipärast meenub nüüd aina tihedamalt, kui hea oli olla noorem. Nende palavate ilmadega meenus mulle see, kuidas ma töötasin SOS Lastekülas. Meil oli kontor Tallinnas ja lasteküla Keilas. Mingil palaval suvepäeval olin mina mugavates riietes tööle läinud. Ise õmblesin linasest riidest lühikesed püksid, mida peaaegu ei olnudki ja vesti. Praegu ei lähe mulle enam kumbki selga. Aga siis tuli meile mingid välismaalased, kes tahtsid Keilasse lasteküla vaatama minna ja keegi pidi nendega kaasa minema. Ma siis läksin. Pärast mulle Keila küla sekretär rääkis, et meie Tallinna sekretär oli helistanud ja rääkinud, et tulevad välismaalased ja alasti raamatupidaja. Kõik ootasid avalisilmi. Tegelt olid nad harjunud, et raamatupidaja võib igal hetkel millegagi üllatada.

Meie sekretär käis alati väga ontlikult riides ja oli minuga sama vana. Talle meeldis üks meie endise töökoha töökaaslane, kes oli abielus. Enne ta käis tolle poisi sõbraga, kes oli ka meie töökaaslane. Kõige imekspandavam oli minu jaoks too moment, kui too abielus kutt sai oma naisega uue lapse ja siis meie sekretär oli tema peale vihane. Juu ta ullike lootis, et mees oma naisest üldse ei hooli. No kamoon, pole ühtegi ebakindlamat suhet kui suhe abielumehega! Kui sul on plaanis piinelda, siis armu abielumehesse ja kujuta endale ette, et too armastab sind. Mitte, et ma ise kunagi tolles ämbris poleks käinud, aga nondest lugudest ma ilmselt niipea kirjutada ei taha.

Selline jutt siis. ilmselgelt on mulle kogu aeg meeldinud oma noorema ea lugusid meenutada, aga enam ma ei arva, et elu nooremana oli parem kui nüüd. Jutus mainitud lühikesed püksid on mul siiani kuskil kapipõhjas, kuigi nad ei lähe mulle enam kunagi jalga, vesti viskasin ära. Tervisega on mul nüüd, vanemana, palju paremini. Selg on korras, külmetushaigused leiavad mind haruharva ja lühiajaliselt.

Abielumeeleestega käimisesse suhtun jätkuvalt ülikriitiliselt. Armumist ei saa kontrollida, aga mõistusega saab ära hoida, et sa suhet liiga tõsiselt ei võtaks. Sa pead teadma, et oled armunud patoloogilisse valetajasse. Ta ju ei räägi oma naisele, et paneb kõrvalt. Iga päev valetab. Inimene, kes iga päev valetab, on valetaja ja valetab kõigile. Sina ei ole erand. See on tema igapäevane elustiil.

Abielumehega on mul pärast seda vana postitust üks suhe olnud. Ei kestnud pikalt, mõned kuud, umbes 5 aastat tagasi, mina olin vaba naine. Väga armas suhe oli. Ma meeldisin talle ja tema meetod meeldivuse näitamiseks oli, et ta söötis mind hästi. Ta elas kuskil Talinnast väljas, kuid tal oli Tallinnas korter, kus me kohtusime. Ja alati ta kokkas korralikult, kui ma talle külla läksin. Selle suhtega ma võtsin kaalus juurde. Õnneks kestis suhe lühikest aega. Mingi hetk läks minu armumistunne väiksemaks ja ma sõitsin talle sisse, et armukese pidamine on ikka ülinõme ja me peaksime oma kohtumised ära lõpetama. Lõpetasimegi. Päeva pealt. Pärast pole ühtegi lauset vahetanud.

2009
See foto on aastast 2009. Mu lemmikmüts, siiani alles ja aegajalt kannan. Sama meelsasti kannan ka seda dressipluusi (blogiauhind) ja seda jakki. Tolle sinise autoga tegi mu eks sellise õnnetuse, et auto läks romulasse, ta ise jäi terveks.