Mina ja kaunihäälne noormees

Aga mulle helistas just praegu meeldiva häälega noormees ja teatas, et tal on mulle häid uudiseid. Ta sooviks minuga silmadest ja toitumisest rääkida. Väga minu teemad. Ma olin kohe nõus ja küsisin temalt, et kas ta prille kannab. Selgus, et kannab. Ja siis rääkis ta jupikese juttu arvutitest ja ekraanidest ja veel millestki. Igav jutt. Ma protestisin, et räägime ikka silmadest, mulle see teema meeldib.
Küsisin: “Kas sul on miinus- või plussprillid?”
Meeldiva häälega mees: “Pluss.”
Jätkasin eriti kelmika hääletooniga: “Oo, siis te olete üle 40ne?”
“Ei ole,” teatas ta minu imestuseks ja üritas ise küsimusi esitada. Mulle ei meeldi vastata, mulle meeldib küsida.
“Aga te olete alla 40 ja kannate kogu aeg plussprille?” väljendasin juba sügavamat uudishimu.
“Ei, kogu aeg ei kanna,” vastas ta ilmse rahutusega hääles.
Mulle hakkas tunduma, et ta petab mind. Ise ütles, et kannab prille ja nüüd selgub, et ikka ei kanna.
Siis sai mees lõpuks jutuotsa enda kätte ja esitas mulle jummala ebaviisaka küsimuse: “Kaua teie päevas arvutiekraani taga veedate?”
Pekki, ma olen terve ülevaloleku aja ekraani taga, aga ma ei taha seda ju kellelegi öelda.
“See on liiga isiklik küsimus,” vastasin. “Mida te mulle tegelikult müüa soovite?” Küsisin jälle ise.
“Meil on siin ülihea pakkumine,” lasi mees oma ajjusalvestud juttu edasi, “Meie pakume siin nii mõnusat bla-bla-bla (kahtlane tähtedeühend, millest ma kunagi kuulnud pole) vitamiine…”
“Vot sellest olekski pidanud alustama,” ütlesin mina. “Räägime vitamiinidest. Nimelt mina üldse vitamiine ei tarvita. Kuid mul on plussprillid, mida ma kannan siis, kui mul on vaja mingit väga peenikest tööd teha,” ütlesin talle, sest mulle tundus, et tema on minu küsimustele vastanud, aga ma tema omadele mitte.
Mees oli ilmselgelt teises telefoniotsas kahtlaseid küsimusi flirtival hääletoonil esitajast väga tüdinud ja sai aru, et nüüd avaneb võimalus kõne enne ära lõpetada, kui ma teda kohtingule kutsun.
Kuna mulle tundus endale ka, et ma vist läksin pisut üle piiri ja ei oleks pidanud nii kelmikalt täiesti võõra mehega, kelle kohta ma midagi peale kauni hääletooni ei tea, rääkima, siis üritasin enda käitumist välja vabandada. No ma ütlesingi, et ma vabandan, et talle jama kokku ajasin. Meeldiva häälega mees vastas robotitaolise müügimehe häälega, et just sellised kõned kaunistavadki tema päeva.
Usun ma jee, et kaunistavad. Ma ju, tegelikult, tean kui raske on müügitöö. Eriti telefonimüük. Kuid tal veab, et ta seda telefoniga teeb. Kui ta peaks uste taga käima, siis oleks jalgalaskmine ju hoopis keerulisem.

kuklid
Vesivärava kohvikust müüakse juba eelmisest nädalast alates vastlakukleid

Kui keegi nüüd arvab, et ma olen meeleheitel koduperenaine, kes kasutab igat võimalust, et võõraid mehi hoovi tõmmata, siis ta eksib. Mul on lihtsalt kena komme ja kui ma olen heas tujus, suva inimestega flirtida.

Advertisements

4 comments

  1. See “võõras mees” tegi mul tuju heaks…Mäletan,kui Prismas podisesin, et “mädand banaane pole, ei saagi täna midagi head” ja banaanisättija-mees hüüatas::”Kuidas ei ole, just s i n u jaoks panin siia nurka!”

    Meeldib

Soovin lisada:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s