Mida sa tahad? Mis sul viga on?

Kas sina tead, mida sul vaja on? Põhimõtteliselt kujutab iga inimene ette hulka asju, mida ta vajab. Enne jõule tehakse lausa nimekirju, et mida ma tahan ja mida ma kindlasti ei taha. Mul on nonde nimekirjadega alati keeruline olnud. Ma ei suudaks praegu ka teha nimekirja, millise kingituse üle mul eriti hea meel oleks.

Ok, ma olen mõelnud, et äkki mul oleks vaja hakklihamasinat. Et saaks toiduaineid ühtseks massiks teha. Mu köögikombain pani paar aastat tagasi pildi taskusse. Seal oli ülihea purustaja, aga sellega sai liiga peene pudru. Sobis ainult pasteediks. Ma ostsin uue riivi, aga sellega saab riivida ainult mingit tüüpi aedvilju. Kuid ma ei tea, kas ma ikka oleks hakklihamasina üle päriselt õnnelik. Äkki see jääb vedelema, nagu mahlapress. Praegu ta pole enam mikroka otsas, vaid sahvris. Ja tegelikult ei kuulu asjad üldse inimese põhivajaduste hulka.

Kuid millised on inimese põhivajadused? Guugeldasin “basic needs” ja sain teada, et õhku, vett, süüa, magada ja ulualust. Kusjuures ma ei ole ulualuse kohta päris kindel. Kui on norm kliima ja sääsed ei söö, võiks ju magada igal pool. Mu diivan ja voodi rahuldavad mind pidevalt, aga nende omamine ei ole ju otsene vajadus.

Kuid inimene on ju palju keerulisem ja imelikum, kui mõned kindlad vajadused. Me kõik teame, et keha vajab süüa, juua ja magada, aga enamus ignoreerib oma keha südamerahus. Midagi muud on alati tähtsam, kui magada nii kaua kuni und jagub.

Söömisega on veel keerulisem. Kõik kirjutavad alla, et söömine on trikiga küsimus. Inimene ei oska isegi oma veevajadust õigesti hinnata ega rahuldada, rääkimata söögist. Inimesed söövad asju, mis neile maitsevad ja tunnevad süümepiinu ja siis söövad asju, mis neile ei maitse ja tunnevad saavutuse üle uhkust. “Kahjulike” toiduainete nimekiri aina pikeneb ja superfoodide nimekirja lisandub tavalisi toiduaineid, mida nüüd saab kõrgema hinnaga müüa. Suhkur on suurem vaenlane kui Venemaa. Kõrvaltvaataja võiks arvata, et tegemist on düstoopilise ulmekaga. Või hullumajaga.

Noh ja nii ma jõuangi oma lemmikteemani – millised on inimese psühholoogilised vajadused? Mina oskan esimese laksuga öelda, et ma tahan end psühholoogiliselt hästi või ülihästi tunda, aga mul pole õrnematki aimu, kuidas see täpselt käib. Jah, kui ma olen une täis maganud ja midagi head piisavas koguses suhu libistanud, on tuju parem kui näljase ja väsinuna, aga see pole reegel. Ma võin mingitel tingimustel olla üliõnnelik ka näljase ja väsinuna.

Ärijuhtidele õpetatakse Maslowi vajaduste püramiidi, aga muarust kehtiks see juhul, kui me kõik oleksime ühesugused robotid. Samasuguse eeldusega on tehtud ka toidunõustajate kehaahistamise programmid. Me kõik ei mahu ühesugusesse kandilisse kuubikusse, ei loe, kui palju sa oma nurki maha lihvid, ikka ei mahu. Ainult tuju läheb halvaks, sest midagi on alati puudu või üle.

Muarust võivad erinevad teadlased ja isehakanud asjatundjad mulle ette sööta 100 nimekirja, mida nad arvavad, et mul võiks vaja olla, aga tegelikult on see kõik täiesti ükstapuha, kui ma ise ei tea, mida ma vajan ja mis on see, mis mind päriselt tegutsema paneb või tagasi hoiab. Söömisnõustajad, suhtenõustajad, töökohanõustajad, tervisenõustajad. Kõigil neil on palju toredaid mõtteid, kuid kes ütleb, mis mind igapäevaselt erinevaid nõmedusi tegema paneb?

Ok. Kogu selle eelneva jutu olen ma kokku mõelnud selle pärast, et ma suitsetan. Ma suitsetan, kuigi ma täiesti teadlikult annan endale aru, et see ei meeldi mulle. Ma võin endale leiutada ka positiivseid põhjuseid, miks ma suitsetan, aga ma tean, et see oleks endale valetamine. Ma olen suitsetamist maha jätnud, aga see oli puhas tahtejõu küsimus ja ma ei lahendanud ära küsimust, miks ma suitsetasin. Seepärast hakkasin ma uuesti suitsetama. Põhjus on kuskil sügaval peidus.

Ma tean, miks ma olen mingitel aegadel kaalus juurde võtnud. Need on olnud lihtsamad probleemid, ajutised, mööduvad. Ma ei saa garanteerida, et sarnane probleem ei kordu, aga ma oskan temaga tegeleda ja ta pole nii suur, et üle pea kasvaks. Teil poleks minu teadmisest mingit kasu, sest teie olete teistsugused ja igaühel on oma isiklikud probleemid, mis meid erinevaid kehavaenulikke tegusid tegema panevad.

Mind pani järelemõtlema too tundelukkude raamat, millest ma kuu alguses kirjutasin. Seal oli kirjas 18 erinevat probleemi, mis pärinevad meie minevikust (peamiselt lapsepõlvest, aga hilisem aeg loeb ka) ja mille tagajärjel me ei käitu nagu mõistlik ratsionaalne inimene, kes endale ainult head tahab, käituda võiks. Ma ei ole suutnud veel välja kaevata, mis kuradi põhjus see on, mis mind suitsetama paneb. Ma tean, et ma tahan suitsu erinevatel nõrkusehetkedel, aga kogu muusika taga on sõltuvus. Sõltuvuse juured on alati lapsepõlves ja see probleem jälitab mind nii kaua, kuni ma tean, kes ta on ja ta prügikasti suudan visata.

Kuid ma panen siia kirja mõned probleemid nendest, mis raamatus kirjas olid. Need annavad aimu, mida inimene tegelikult tahab ja endale kõva häälega alati tunnistada ei taha. Enamuse kohta ma olen kindel, et neid mul endal pole, kolm on täiesti kindlalt. Saate ka enda kohta mõelda, et mida tahate ja mis käima tõmbab. Kõik need on probleemide tekitajad, kuigi mitme kohta võib arvata, et tegemist on kasuliku hoiakuga. Need on tavalised mõtted, milledest igaüks peaks leidma oma. Need ei tähista hullumeelsust vaid tavalist inimest. Muidugi, kui mõni neist käitumisreeglitest tõsiselt elamist segab, siis võiks abi otsida. Need väited on mõeldud täiskasvanutele, mitte alaealistele (alla 20-aa).

  • Mulle ei meeldi, kui teised on valjuhäälsed või spontaansed.
  • Olen impulsiivne, lasen äkilistel ideedel ja tunnetel oma elu juhtida.
  • Võrdlen end kõigi tuttavate, sõprade, tuntud inimestega ja leian, et oled võrreldes nendega kehvem ja andetum.
  • Ma ei väljenda avameelselt oma vajadusi, seisukohti, sümpaatiaid, soove, unelmaid, kuna ei pea neid õigeks või tähtsaks.
  • Igatsen ja vajan teiste lähedust, üksiolek tundub raske ja ängistav.
  • Teen oma elus otsuseid ja valikuid mõeldes, kas sõbrad, partner või vanemad kiidavad selle heaks.
  • Ma ei lase kedagi endale ligi ega söenda end inimsuhetes avada, hoian kõik endale.
  • Kui jätan midagi oma vanemale või partnerile rääkimata, siis tunnen end süüdi, kuna arvan, et see on talle solvav.
  • Mulle tihti tundub, et midagi halba on juhtumas ja ma ei suuda seda takistada.
  • Usun, et pean saama käituda nii nagu tahan ja teised peavad kiitma mu heaks just sellisena, nagu ma olen.
  • Jälgin meelsasti uudiseid ja räägin õudusega õnnetusjuhtumitest ja dramatiseerin neid.
  • Olen tihti enda peale vihane tehtud vigade pärast ja sõiman sisemas iseennast.
  • Tunnen ängistust ja lootusetust, kui mul tuleb võtta suurem vastutus sellest, mida omaarust suudan kanda.
  • Kui saan ootuste kohaselt hellust, mida vajan, olen õnne tipul, aga kui teine ei oska mind täpselt õigel moel puudutada, siis tundub, nagu poleks midagi saanud.
  • Mul on raske paluda abi või nõu, kuna minu roll on pigem abistada ja nõustada teisi.
  • Olen õppinud vältima suhtlemist ja seltskondlikke üritusi sel määral, et üksindusse tõmbumine tundub täiesti loomulik, ometigi miski sisemuses igatseb lähedamat seost teiste inimestega.
  • Pingutan tulemuse nimel, et vältida küündimatuse ja alaväärsuse tundeid, mis tekitavad stressi ja pingeid.
  • Ma ei taha teistele tunnistada, et olen tundlik või millestki puudust tundev, ma pean omi tõelisi mõtteid ja tundeid salajas hoidma.

Nüüd tuli pikk nimekiri. Need laused on välja võetud pikematest kirjeldustest, mis tähendab, et kui mõni neist kehtib, siis ei pruugi see veel tähendada, et kõik on pekkis. Ilmselt võib mõni liiga tundlik või deprekas inimene leida, et oo-mai-gaad, mul on need kõik, mida nüüd teha. Ära muretse, sa ei pea midagi selle jutu pärast tegema, loe seda siis uuesti, kui oled end rohkem tundma õppinud. Võimalik, et keegi arvab, et mul pole neist üldse midagi. Silmade kinnihoidmine on sulle kasulik peamiselt magamise ajal, kui sa teiste vigu näed, siis arvesta, et sul on neid ka. Tegelikult sõltub ju kõik sellest, kui hästi ennast tunda. Et kas sa ikka tead, mida sa tegelikult tahad ja mis sind liikuma paneb.

kassisaba

See pilt on tehtud 2011. aasta jaanuari lõpus Kassisabas. Tol talvel olid meeletud hanged.

Advertisements

8 comments

  1. Maslow vajaduste püramiidi ei õpetata mitte ainult ärijuhtidele, vaid vist absoluutselt kõigile. Ma õppisin ülikoolis infoteadust ja psühholoogiat ja ma nägin seda püramiidi viies-kuues erinevas aines kindlasti. Viimati kohtusin sellega paar nädalat tagasi tootmisjuhtimise ja planeerimise koolitusel.

    On ikka üks hea universaalne asi siia maailma välja mõeldud. Mitte midagi ei ütle, aga igale poole saab toppida.

    Liked by 1 person

  2. Just hiljuti lugesin Maslow’i püramiidist ja selle tõendus(mitte)põhisusest..

    https://www.sciencedirect.com/science/article/pii/0030507376900386?via%3Dihub Maslow reconsidered: A review of research on the need hierarchy theory

    http://www.naumof.com/single-post/2017/05/22/Why-Maslow%E2%80%99s-Hierarchy-of-Needs-is-Dead-Wrong

    http://blog.idonethis.com/management-maslows-hierarchy-needs/ 95% of Managers Follow an Outdated Theory of Motivation

    jne

    Liked by 1 person

  3. Suitsetamine ei ole tore, aga minul läks ikka mitu aastat, et seda päriselt maha jätta. Selleks ajaks, kui maha jätma hakkasin, oli staaži kogunenud 10 aasta jagu, ehk siis kokku tossasin paarteist aastat, viimased kaks aktiivselt maha jättes. 🙂 Mahajätmist alustasin sellest, et jagasin sõbrale Allen Carri raamatut (“Easy way…”, PDF netis saada) eesmärgiga, et mõlemad jätavad maha. Mina muidugi ei suuda ühte ajupesurit nii kaua järjest lugeda, panin raamatu kõrvale.Tema luges läbi ja jättiski maha. Mõtlesin, et tore poiss ja kimusin ise aga edasi. Küll aga hakkasin vaikselt suitsetamise kohtasid välja juurima – töö juures ei teinud enam, väljas käies ei võtnud kaasa (ja ei luninud ka tuttavatelt), lõpuks jäidki vaid hommiku ja õhtu suitsud. Ja pärast trenni, mis on eriti paradoksaalne: kõigepealt vihume aeroobikat, pärast tõmbame kopsu kinni. 🙂 See periood kestis siis ligi paar aastat.

    Maha jätsin lõpuks maha pärast üht pikka suitsuvaba nädalavahetust, kus tundus lihtsam mitte suitsetada, kui et pärast salaja imetud kolme mahvi pool pakki nätsu peale vitsutada. No raske on mittesuitsetajaga sebida (selle samaga, kellele ise kunagi Carri raamatut tutvustasin :D).

    Aga nende sõltuvustega…enamik neist on oraalsed naudingud (suits, söök, jook) s.t. väiksesse inimesehakatisse on salvestunud teadmine, et headus ja armastus ja turvatunne sisenevad temasse läbi suu (ehk siis ema rinna kaudu). Minu jaoks tundus see teooria hästi loogiline ja ma saan sellest aru. Ja kui tekib tung läbi katuse teise maailma otsa närida, siis ma püüan esmased väärtused paika klohmida. Vahel õnnestub. 🙂

    Ja aitäh nimikirja eest, see aitab küll natuke asju klaarida. 🙂

    Meeldib

    • Ma olen sellest Carry süsteemist kuulnud, ise pole proovinud ja ma ei tea, mida ta sisaldab.
      Ma jätsin esimest korda neljaks aastaks maha, siis kui ma rasedaks jäin. Koos kohvijoomisega. Päeva pealt lihtsalt enam ei tahtnud kumbagi. Tol ajal kuni selle aastani, ma arvasin, et see oli füsioloogiline, et rasedushormoonid või et mu keha füüsiliselt seoses rasedusega sai aru, et halb. Nüüd ma olen kindel, et see oli psühholoogiline. Ilmselt mul, seoses rasedusega, kadus ära see lapsepõlves tekkinud probleem, mis mul täiskasvanuna suitsetama ajab.
      Viimati, ehk siis teist korda, ma ei suitsetanud 2015, sellest ma olen blogis kirjutanud. Ka siis oli suhteliselt kerge. Päeva pealt jätsin. Ilmselt ka tol hetkel miski kompenseeris mu seda probleemi, mis suitsetama ajab. Nüüd ma pean selle probleemi üles leidma ja ära lahendama ja elu on lill 😛

      Meeldib

  4. Mul oli loetelust neli ja pool äratundmis”rõõmu”. Ma tegelikult teadsin vähemalt kahte neist enne ka, aga ma pole suutnud aastate piikust mustrit veel muuta oma käitumises… peab veel edasi üritama. Aga aaitüma selle ääretult huvitava postituse eest! 😉

    PS. Täiesti teemaväline küss, aga mis mahlapressiga on tegu ja kui selle puhastamine pole totaalne hukatus ja enesepiinamine, siis kas Sa ei tahaks seda mulle maha parseldada?

    Meeldib

    • Nende mustrite muutmine ei käigi nii, et võtan kätte ja muudan. Alla surumine teeb asja ainult hullemaks. Psühhoterapeudid oskavad neid mustreid lahti mõtestada ja siis korduvate keeruliste võtetega neid muuta. Mul need hetkel elamist nii palju õnnetumaks ei tee, et ma spetsialistilt abi otsiks. Ma lihtsalt tahaks täiuslikult õnnelik ja füüsiliselt terve olla. Ma terve olen, aga õnnest jääb alati mõni piisk puudu. Ja siis ma muugin ise vaikselt ja aeglaselt.

      Selle masina puhastamine ei ole eriti raske, sisuliselt on seal kolm osa pesta – see riivimoodi asi, see osa, kuhu sodi koguneb ja see, kust asjad sisse lähevad. Ja kokku ei käi ka liiga keeruliselt. Aga ma ei kasuta seda peamiselt seepärast, et ma ei taha pidevalt värsket mahla. Ühte klaasi nädalas ju pole mõtet teha. Kuid ma mõnikord tahan ja kui sügisel saab palju õunu kelleltki. Et las ta seisab mul sahvris. Sorry!

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.