Hommikud on olulised

Kirsti on kirjutanud ilusa jutu, kuidas hommikutesse tuleks rahulikult suhtuda, või muidu on terve päev untsus. Ma olen vasaku jalaga tõusmise fenomenile päris palju mõelnud. Tegelikult ei ole oluline jalg, mis maad puudutab, vaid tunne, millega sa ta maha paned.

Mina olen eluaeg olnud hiline magamamineja ja hiline tõusja. Kuid ma ei ole hilineja. Ma ei ole kunagi tööle hiljaks jäänud. Kooli ka mitte. Kuid ma tean, et olin noorena hommikuti väga pahur. Mäletan, et kui töötasin peale keskkooli pioneerilaagris kasvatajana, siis mu toakaaslane ütles mulle seda. Et ta parema meelega hoiab hommikuti minust eemale, kuna ma võin nähvata. Nüüd, täiskasvanuna, pärast stipiraha motivatsiooni kadumist, ma hilinen kooli, sest nii on mu tervisele kasulikum.

Enamus inimesi ei saa valida hommikust tõusmise aega. Neil on varajased kohustused, mida nad peavad täitma. Hoolimata sellest, mida nende keha ja vaim sellest arvavad. Jutt, nagu vanemad inimesed tahaksid hommikul varem tõusta kui noored, on jamajutt. Inimeste loomulik äratuskell ei sõltu vanusest. Mu laps on titest peale varajane tõusja olnud. Kuna ma olin, juba enne tema kooliaja algust, kodus töötaja, siis ta tõusis hommikuti ise. Paar tundi varem, kui kool algas. Tegeles rahulikult oma asjadega ja läks ise kooli. Ma hüüdsin voodist talle head aega, kui ta ära läks. Algklassidest alates. Kui nüüd enamus emasid arvab, et nii teevad vaid rongaemad, siis arvake edasi. Mina olin alati kodus (ja ei maganud enam), kui ta koolist koju tuli. Ma ei sildista teid, kes te küll hommikul lapsed ülespeksate, aga peale koolipäeva pole teid kuskil ja jõuate alles õhtul surmväsinuna koju.

Ma ei sunni ennast hommikul midagi kiiresti tegema. Ma ei tea enam, mis kell täpselt tramm läheb. No küll ta varsti läheb: ei jõua eelmisele, jõuan järgmisele. Päevastel aegadel on sama, kui ühistransporti kasutan. No küll ta ikka tuleb, graafik on tihe ja kella peale bussi tabamine on närviline tegevus. Ma tean, kaua mul kuskile jõudmiseks aega kulub, selle aja sisse mahub ka ühistranspordigraafik.

Kuid ikkagi võib mõnel hommikul olla halvem tuju. Hommik on enesekontrolliks (või teisisõnu – enda tundmaõppimiseks) hea aeg. Uued teemad ei ole veel peale tulnud ja kõik, mis seest tuleb, ongi mulle endale kõige olulisem teema. Ma saan enda seisundist paremini aru, kontrollides üle, mida ma mõtlen.  Inimesel pidevalt peas toimub mingi läbu. Selline läbu nagu joomapeol – imelikud mõttekatkendid, tupikussejooksvad arutelud, kuskilt tuleb soovimatu lemmikmuusika, kuskilt tekivad ulmelised ja teostamisele mittejõudvad plaanid.

Kuidas oma lolle mõtteid tabada? Ma teen nüüd suitsu köögis akna all. Mul on päris normaalne vaade. Oktoobri hommikul näiteks selline:

aknast

Olen aru saanud, et kui ma ei suuda nautida ja mõelda sellele vaatele, mis aknast avaneb, siis need mõtted, mis seda segavad, vajavad lahendamist. Ma ei räägi sellest, et vaatad aknast välja ja teed peas plaane, mida on täna vaja ära teha. Vaid neid mõtteid, mis pole praktilised. Näiteks selliseid, et naabrid on vastikud või et miks mu mees ei suuda omi sokke põrandalt ära koristada või et ma ise olen idioot, et eile õigel ajal magama ei läinud ja pool torti ära sõin.

Kui hommikul on peas halvamaiguga mõtted, siis oled oma elule alla jäänud ja pead pähetükkivad probleemid ära lahendama, enne kui need üle pea kasvavad ja lahendamatuks muutuvad. Ausõna! Juhul kui su tavaline hommikune mõte on, et elu on nii vastik, et enam ei taha midagi, siis on viimane aeg midagi selles elus radikaalselt muuta. Mitte enesetapp, vaid suuna ja põhitegevuste muutmine.

Mulle meeldib arutleda, mida inimene erinevates elukümnendites tunneb ja elust arvab. Ma arvan, et neljakümnendate peamine ülesanne on lõpuks elada nii, nagu sa ette kujutad, et võiks ideaalne olla. Sa ei peaks enam omama lähedasi suhteid inimestega, kellega suhtlemine ei anna su elule midagi juurde, vaid pigem võtab vähemaks. Sa võiks leida endale töötamise viisi, mis ei riku su normaalset unegraafikut ega head tuju. Sa peaks olema piisavalt täiskasvanu, et suhelda enda laste ja vanematega nii, et saad öelda – meie suhted on head ja ei ahista kumbagi poolt. Kel on lapsed, need on jõudnud ikka, kus neisse saab suhtuda kui võrdväärsetesse ja tavaliselt pole veel vanemad ka nii vanad, et tingimata pidevalt abi vajaks.

Käisin eile sõbra sünnipäeval ja ühe pealtkuuldud vestluse sisu oli umbes see, et keskealised naised muutuvad esoteerikaga peast imelikuks. Mulle meeldib ka esoteerika, aga ma ei lahenda sellega neid probleeme, mida peab ise praktiliselt ära lahendama. Neid õigete suhete, oma sisemise kella tunnetamise ja meeldivate põhitegevuste valimine ebameeldivatele asemele. Esoteerika ei paranda kedagi ulmeliselt, kui inimene ise jamadest välja ei suuda areneda.

Kas teie üritate jälgida ja kontrollida, mis teie mõtetes toimub?

Advertisements

2 comments

  1. Üritan jälgida ja kontrollida oma mõtetes toimuvat, alati ei õnnestu. On mõned juhtumid ja kogemused (ebameeldivad), mis ikka ja jälle esile tükivad ja tagaplaanil tiksuvad kuigi ise tahaks neist vabaks lasta ja edasi minna. Need teemad on läbitud, õppetunnid saadud ja hea meelega läheks edasi aga kahjuks nii ei oska…

    Meeldib

    • Ma ei usu, et keegi suudaks kõiki mõtteid jälgida või kontrollida. Need kõige tugevamad on tugevamad kui üks kõik kelle tahtejõud. Mõnesid haavu parandab vaid aeg, pikk aeg.

      Liked by 2 people

Kommenteerimine on suletud.