Keda Riigikokku valida?

Pole varem olnud valimisi, kus nii palju tuttavaid pöörduks minu poole mureliku küsimusega, et keda nad võiks Riigikogusse valida. Olen üritanud igale inimesele nii head nõu anda, kui vähegi oskan. Enamus on, vist, rahule jäänud. Ise pole ma juba ammu valimas käinud ja ei kavatse minna ka. Ma olen propaganda vastu immuunne. Sel ajal kui Ülikoolis politoloogiat õppisin, osalesin ka ise aktiivselt ühiskondlikus elus ja kujutan ette, et tean piisavalt palju, et oma valimispassiivsust õigustada.

Miks on valimata jätmine samuti valimistel osalemine?

Peale valimisi avaldatakse hulk erinevaid numbreid – valimistulemused. Mina arvan, et kõige olulisem number on valimisaktiivsus – palju on neid inimesi, kes oleks võinud valima minna, aga ei läinud. Maailmas on olnud ja on ka praegu riike, kus valimistel käimine on kohustuslik. Toodud on erinevaid põhjuseid ja kasutatud erinevaid mõjutusviise. Sellises riigis valimata jätmine oleks eriti magus.

Eestis on peale nõuka aega (kui valimised olid kohustuslikud) mõjutatud inimesi valima minema väga lapsiku propagandaga – see oleks nagu peamine ühiskonna arengus kaasarääkimise võimalus. Kui sa valima ei lähe, pole sul ka õigust pärast poliitikuid ja poliitikat kritiseerida. Kaks omavahel vastuolulist argumenti. Mina leian, et mul on olemas kõik oskused ühiskonna arengus kaasa rääkida ilma, et ma aktiivselt valimistel osaleksin.  Veelgi enam – ise parteisse kuuludes sain ma aru, et siis olid mu võimalused eriti piiratud: ajalehed ei tahtnud mu artikleid alati avaldada ja kui avaldasid, ei maksnud nende eest, sest ma kuulusin parteisse. Demokraatia, minu tagumik!

Kuid valimistel mittekäinud inimeste arv näitab, kui palju inimesi leiab, et meie valimissüsteem imeb, et inimesed on poliitikast võõrandunud ja riigis pettunud. Väga oluline näitaja, mu arvates.

Ma olen mitu korda käinud valimas ka selleks, et sedelit rikkuda. Sedelit rikkunute arv näitab seda, palju inimesi siiski soovib valimistel osaleda ja nad pole oma riigis pettunud ega võõrandnud, kuid neile ei leidu sobivat parteid, kelle poolt hääletada.

Kelle vastu ma peaks hääletama?

Eestlased on üks passiivselt vastaline rahvas. Pakun, et pooled inimesed on käinud valimas, sest nad tahavad kellegi vastu hääletada. Parteid on oma valimiskampaaniad mitmel korral ainult sellele fenomenile üles ehitanud – kui sa meid ei vali, siis saavad võimule need, keda sa vihkad. Kuid üldjuhul saavadki võimule need, kelle vastu kõige aktiivsemalt hääletatakse.

2019. aasta valimistel on väga suur hulk rahvast, kes läheb valima ainult selle pärast, et EKRE valimisi ei võidaks. Ma olen suht 90% kindel, et just EKRE need valimised kinni panebki. Neil on olnud kõige parem propaganda. Nii head psühholoogilist mõjutamist pole minu silmad kunagi varem näinud. Ükski partei pole rääkinud, et valige meid, muidu tuleb EKRE, seda räägivad inimesed ise, sest EKRE propaganda on läinud otse keskealiste vihaste meeste südamesse ja sinna sooja pesa teinud. Paljude naiste ja noorte rinnas ka. EKRE suudab rääkida kurjade inimeste keeles. Ta mõjub kõigile.

Keskerakonna naiivne arvamus, et kui nad Vakrast intellektile rõhudes üle sõidavad, siis on sotside valijad oma targemas valikus pettunud ja valivad neid, ei aita keski. Keskerakond ei ole enamuse EKRE vastu hääletajate esmavalik.

Kelle poolt hääletada?

Erinevad ajalehtede testid, keda valida, on paljudele segadust tekitanud. Facebookis jaotati ülilihtsat ja arusaadavat joonist, mille koostas Üliõpilaskondade Liit. Nad kirjutasid välja, mida erinevad erakonnad hariduse teemal arvavad. Minu arvates on see väga hea juhend neile, kes ei tea, millist erakonda nad pooldavad. Kõigil on olemas arvamus, mida nad haridussüsteemist arvavad. Et kõigepealt vaadake see tabel üle ja mõelge, kelle arvamus teie omaga ühtib.

haridus

Kui oled leidnud ühe või kaks erakonda, kellega sa haridusest samamoodi arvad, mine ametlikule valimiste leheküljele ja vaata, kes sinu piirkonnas selle partei nimekirjas kandideerivad. Otsi välja inimene, kes sulle kõige sümpaatsem tundub ja tema poolt hääletagi.

Äkki ma valin vale inimese, kes ei saagi piisavalt hääli

Kõige rumalam propaganda, millega meie valijaid on aastakümneid hullutatud, on “su hääl läheb kaduma”- propaganda. Ma ei tea, kes selle välja mõtles, aga nii mõtleb liiga palju inimesi ja see ajupesu töötab kõige vastikumate inimeste kasuks.

Üldjuhul on võimalik kõikide kandideerijate Riigikokku saamise võimalus välja arvestada. Esimesena saavad Riigikokku need inimesed, kes saavad täis isikumandaadi. Need on tuntud poliitikud, nad on olnud peaministrid või ministrid ja oma enam-vähem positiivse tegevusega inimestele meelde jäänud. Neid valivad inimesed, kes tahavad, et nende valitu saaks kuhu vaja. Nende valijatel on täiesti ükstapuha, kas tegemist on mölakaga või mitte. Tuntud sportlastel või muusikutel, kes on naiivselt kandideerima meelitatud, ei õnnestu see kunagi. Vähemtuntud poliitikutel ka mitte, kui nad just piirkonna nimekirjas esimesel kohal pole.

Järgmisena on lootus neil, kes on oma piirkonna nimekirjas esimesel kolmel kohal. Juhul kui parteil on täisnimekirjad. Sinna pannakse ka tuntud nimesid, kuid ka neid, kel on partei ees “teeneid”. Kuid need kolm ei pruugi veel Riigikokku saada, sest on olemas ka erakonna üleriiklik nimekiri, milles paiknemine on ülioluline. Üleriiklike nimekirjade koostamine käib puhtalt käsi peseb kätt meetodil ja seal arvestatakse ümber kõik kirja läinud valimishääled. Lisaks saavad sealt Riigikokku ka suvalised väiksema numbriga joped, kui erakond moodustab valitsuse ja hääli saanud tüübid Riigikokku ei lähe.

Ehk mina olen oma tuttavatele soovitanud, et valige endale sobiva partei nimekirjast just see inimene, kes teile tundub, et on kõige meeldivam inimene. Ei ole oluline, kas ta Riigikokku saab või mitte. Hääletama peaks ikkagi seda, kes sulle päriselt meeldib. Need, kes kandideerivad kehvadel kohtadel ja häältega kuhugi ei jõua, on oma häälte üle palju õnnelikumad, kui need, kes hääled niikuinii kätte saavad. Ja naised võiksid valida naisi, sest mehi on meil poliitikas niigi piisavalt. Üksikkandidaate ma valida ei soovita, sest juhul kui nad ka Riigikokku saaks, siis ei saa nad seal mitte midagi teha, kuna neil puudub oskus poliitikutega koostööd teha ja üksik hääl kõrbes sureb janusse.

Ma võiksin ka kirjutada sellest, kuidas Riigikokku saanud inimesel on võimalik päriselt poliitikas osaleda, aga siis läheks jutt liiga pikaks. Lühidalt öeldes – tal on see võimalus kaduvväike, kui ta just eriti osav sotsiopaat ei ole, sest enamus seal on. Või siis silmapaistev poliitgeenius. Selliseid meil 2019. aasta nimekirjades, vist, polegi.

 

Advertisements

6 comments

  1. EKO (Eesti Keskkonnaühenduste Koda) avaldas oma lehel erakondade keskkonda puudutavad seisukohad: http://www.eko.org.ee/valimised-2019. Annab samuti hea ülevaate, kui just see teema huvi pakub. Eks igal inimesel ongi teemad, millele soovib riigi tasandil paremat lahendust ja sellest lähtuvalt tuleb see valik teha. Suure tõenäosusega ei õnnestu suurt midagi muuta, kuid vähemalt on tulevastele riigikogulastele antud hea eeskuju, et puldi juurde jõudes on hea tava omada arvamust (sarkasm ei kaunista kedagi, tean).

    Tore, et selle just täna teemaks võtsid. Mõtlesin hommikul seoses e-hääletamise algusega, et valin oma piirkonnas esimese rohelise naise – et koos oleks minu vaated ja naisi võiks tõesti rohkem riigikogus olla.

    Aga vat EKREt peab korraliku propaganda eest küll esile tõstma. Ma siiralt loodan, et me ei lange tagasi poliitilisse keskaega, aga no puht meelelahtutuse pärast võiks ta mõnele senisele võimupartiile ära keerata. Kuigi sel meelelahutusel oleks minu meele jaoks natuke liiga kõrge hind. 🙂

    Meeldib

  2. Väga kurb on see, et esimest korda elus ma tunnen, et sooviksin minna valima, et valida üksikkandidaatide seast oma soosik. Kuid kahjuks ma ei ela tema valimispiirkonnas, mis on niiiii haige. Tänapäeva netimaailmas pole enam riikide, ammugi siis riigisiseseid piire. Aga vot, valimistel piirid kehtivad. Registreeri end või ümber.

    Liked by 1 person

  3. Kindlasti polnud “minu” nõuka-ajal valimas (hääletamas) käimine kohustuslik. Kuidas oli neljakümendatel-viiekümnendatel – ei tea. Ja seitsmekümnendatel oli nõuka valimispropa veel kordades tobedam ja lapsikum kui praegu.
    Mina igatahes juba valisin:)

    Liked by 1 person

    • mulle nõuka aja lapsena väga meeldis, et valimiste päeval sai ka maal jäätist osta, mis siis et suht sulanud, muidu ei olnud maa poes kunagi jäätist, külmutuskappe pold.
      propagandast ei mäleta midagi. ma nõuka ajal, vist, valimisealine polnud.

      Meeldib

Soovin lisada:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s