Hakkasin maailma parandama, kogemata

Mõnedele mu lugejatele meeldivad koolijutud. Hetkel pole mul ühtegi käsitöönippi jagada, aga see-eest olen ma hoolega maailma parandanud. Kooli teemadel. Või upitasin hoopis oma ego, või lahutasin meelt. Ma ei oskagi oma tegevusele nime anda. Tegin ja kahtlesin, tegin ja kahtlesin jälle. Siia ei kirjutanud, aga mujale küll. Nüüd leidsin, et peaks ikka siia ka kirja panema, äkki saab selgemaks. Kuigi ega lugejad mu sabale tavaliselt ei astu. Minu sabal tallamine ongi päris hirmuäratav tegevus.

Igatahes sai kõik alguse sellest, et lumi sadas maha. Mu koolimaja asub väikesel künkal ja sinna viib kaks treppi: üks otse maja eest ja teine väiksem on seal pool, kust saab trammi- ja bussipeatuste poole. Kõik, kes autoga kooli ei tule, kasutavad toda väikest treppi ja juba teist talve ei korista keegi sealt lund ning trepi asemel on vahva kõrge liumägi, mida erinevas vanuses autovabad inimesed üles- ja allaliuglemiseks tarvitavad. Selline:

trepp

Kuna ma ka ei tea, kes meil koolis tööülesannete jagamisega tegeleb, siis kirjutasin otse direktorile:

Tere, Kaspar!
Pöördun Teie poole väikese murega. Õpin Kopli Ametikoolis teist aastat ja juba teist talve moodustub seoses lume saabumisega sellest trepist, mis kooli eest trammipeatuse poole läheb, meeldiv, kuid kahjuks liiga kõrge, liumägi. Kas oleks võimalik, et keegi selle trepi astmed lumest nii ära puhastaks, et sedakaudu liikumine vähem ohtlik oleks?

Ma juba natuke tean, kuidas meil koolis suheldakse ja eeldasin, et direktor ei kirjuta mulle vastust, vaid soovib ise rääkida. Kahjuks jõudis direktor varem mu esimesse tundi kui mina ja vihastas nii jubedalt, et mind kohal polnud, et saatis tervele koolile emailiga uue korralduse, et kõik, kes kolm korda kooli hilinevad, visatakse koolist välja. Ja seletuskiri tuleb ka kirjutada.

Kui kooli jõudsin, tuli sekretär mult isiklikult seletuskirja küsima. Ma kirjutasin, et hilinesin kooli, kuna ei jõudnud õigeks ajaks ja viisin käsitsikirjutatud paberi ise direktorile, et temaga lumisest trepist vestelda. Aga kuna tema tahtis rääkida ainult minu hilinemisest ja mina trepist, siis meie vestlus oli päris tuline, kuid sisutühi. Mina sain teada, et seda treppi ei olegi vaja puhastada ja tema sai teada, et ma hilinen.

Hiljem saatis keegi õpetajatele kirja, et seda treppi ei tohi kasutada ja keegi andis koristajale korralduse, et trepi ette peaks lumevalli tekitama. Vall oli pisike, ega häirinud trepi kasutajaid, pealegi polnud see koolitulijatele nähtav. Nüüdseks on lumi ära sulanud. Kuid see kolme hilinemise pärast väljaviskamise kiri tõi õpilaste hulka suure ärevuse. Mõnedel on vaja hommikul lapsi lasteaeda viia, teisel muid asju ajada ja noh, ikka juhtub. Kui on valida, et kas hilined või jätad üldse kooli tulemata, siis turvalisem valik oli mitte kooli tulla. Sekretär käis hommikuti ise klassid läbi ja vaatas, kes kohal, kuigi õpetajatel on kohustus puudujaid märkida.

Mina sain koos kahe ühesuguse nimega vene poisiga käskkirja hilinemise eest. Või noh, endale ma koopiat ei saanud, kuigi sekretär lubas teha. Kuna direktoriga vestlemine oli mind parajalt ärritanud, kirjutasin artikli ajalehele, aga enne ärasaatmist näitasin seda õele. Ta arvas, et artiklit peaks täiustama. Väga hea, et ta nii arvas ja ma seda ära ei saatnud.

Kuna ma ei ole leidnud ühtegi head põhjust, miks ma peaks hommikul õigel ajal kooli jõudma ja hinded on mul kõik korras, siis jätkasin hilinemisi. Ja sekretär tuli jälle küsima, et mida ma hommikul tegin. Kuna ma ei soovinud talle oma hommikust rääkida, siis ta arvas, et ma peaksin jälle seletuskirja kirjutama. Ma kirjutasingi. Kaks arvutilehekülge pika ja saatsin emailiga viimase kursuse õpilastele (meil kooli emailid tulevad nii, et kõigi aadressid saab kenasti endale), meie õpetajatele, sekretärile ja direktorile. Seda pikka seletuskirja ma ei hakka siia kopima. Ma kirjutasin seal meie kooli kummalisest sise-eeskirjast, täiskasvanute kohtlemisest lastena ja lumisest trepist. Seletuskirja peale helistas mulle keegi Maarika meie koolist, kes arvas, et ma peaksin teda teadma ja tahtis minuga kokku saada. Ma küsisin, et millest ta rääkida tahab, et kas hilinemistest, ta väitis, et ei taha hilinemistest, vaid koolist.

Aga Maarika valetas. Kui ma järgmisel koolipäeval söögivahetunnil õpetajate korrusele läksin, kutsus direktor mind koos Maarikaga oma kabinetti ja tahtis ainult sama hommiku hilinemisest rääkida. Ja nõudis, et ma pean seletuskirja kirjutama. Ma küsisin, et kas ta mu kahte eelmist seletuskirja luges, aga ta ei tahtnud sellest rääkida. Teda huvitas, et ma ühe veel kirjutaks. Siis oleks kolm tükki koos. Ma olen hilinenud alates septembrist kõikidel hommikutel ja kuna koolimajja saamine käib õpilaspiletiga, nad teavad. Siis kutsus direktor kõrvaltkabinetist veel ühe tütarlapse tunnistajaks ja ütles, et ma pean tunnistajate juuresolekul ütlema, et ma ei kirjuta seletuskirja. Ma kordasin end. Lisaks küsisin, et kas neile sobib, kui ma kirjutan meie koolist pikema jutu ajalehte. Direktor oli lahkelt nõus.

Järgmisel päeval tuli Maarika meile koridoris vastu, kui me sööma läksime ja tahtis jälle minuga rääkida. Ma väga ei tahtnud, ma tahtsin sööma minna. Ta käis mulle pinda. Ma küsisin, et miks ta mulle valetas meie eelmise kohtumise sisu üle. No ja siis ta andis järgi, et ma võin ikka sööma minna, et ta tuleb hiljem uuesti. Lisaks teatas ta vihaselt, et söögivahetunni alguseni on veel 5 minutit aega, et kas õpetaja lasi meid jälle varem tunnist ära. Kuid õpetajat polnud tol päeval kooliski. Me terve päeva tegime ise oma kooliasju ilma ühegi õpetaja juhendamiseta. Väga normaalne oli, kuulasime muusikat, rääkisime omi jutte ja tegime kooliasju.

Hiljem selgus, et ta oli ikka meie klassi purjetanud ja leidnud sealt ühe õpilase, kes sööklas söömas ei käi ja sai teada, et meil polegi õpetajat koolis, et ta on kooli poolt saadetud Innovesse. Kuid nad rääkisid mu grupiõega pikalt ja pärast seda pole enam keegi minuga ei hilinemistest ega millestki muust rääkida tahtnud. Täielik vaikus. Hiljem Maarika enam ei tulnud, kuigi ta lubas. Patoloogiline valetaja.

Kuid ma ju andsin direktorile lubaduse, et kirjutan ajalehte. Lubadused on täitmiseks. Mul oli palju kahtluseid, et kuidas ma kõike peaks kirjutama ja miks ma seda üldse teen. Rääkisin grupikaalslaste ja erinevate tuttavatega, kes teavad, mis meil kutsekates toimub ja tegin üldise jutu, miks meil on kutseharidusega nii halvad lood. Kõik tuttavad leidsid, et ma ajan õiget asja, et keegi peab ju sõna võtma, kui lood on kehvad. Kutsekate maine on jube madal. Grupikaaslased arvasid, et ministeeriumisse peaks ka teatama, aga seda ei peaks mina üksinda tegema, et mina ei pea kogu jama üksinda enda kaela võtma.

Igatahes kirjutasin ma artikli valmis, mitu päeva vaatasin üle ja lihvisin, et kõik piisavalt korrektne oleks ja kui oma jutu olin ära saatnud, tundsin, nagu koorem langeks õlgadelt. Jutt ilmus esmaspäeval. Kuna see on tasuline ja mu pärisnimega, ma viitama ei hakka. Aga pärast ilmumist pole ka koolist mingit vastukaja tulnud. Mitte mingisugust. Vaikus. Nii imelik. Mulle tundub, et nad hakkasid mind kartma, et ei tea, mida hull veel teeb. Mul pole ju kaotada midagi, kuid neil on mängus töökohad.

Ma põhimõtteliselt saan aru, et teistmoodi käitumine on ka võimalik. Ei pea end häirida laskma, kui inimesed treppidel kukuvad. Ei pea direktorile vastu hakkama, kui ta tüli norib. Ei ole vaja need kaks ööd nädalas kindlasti magada, öid on ju rohkemgi. Ei ole vaja oma ninatarkust ajalehte toppida, kuigi selle eest saab raha. Ei ole vaja igal pool silma paista ja suud lahti teha, kui sellest jama tuleb. Ei pea iga kord, kui on võimalus adrekalaks saada, kohe võimalusest haarama. Aga mul kohe on selline kummaline iseloom, mis mind süütust lumehangest pikemasse kaklusesse viib. Oleks see esimene kord. Ise arvan, et käitusin täiskasvanulikult, aga päris kindel ka pole.

Advertisements

19 comments

  1. Ma olen jumala hämmingus. Sügavas hämmingus. Ma käisin juba gümnaasiumis (eelmisel sajandil!) sellises koolis, kus kellegi asi polnud, kas sa oled mingis tunnis kohal või ei ole, mingeid puudujaid kuhugi ei märgitud eriti ja oma asi oli, kuidas oma asjad tehtud saad. Vabariigi top10 kuuluv eliitgümnaasium oli muide. Samas muidugi oli teisi asju, poistel oli lips kohustuslik ja ilma lipsuta poisid saadeti koju lipsu järgi. Ja raha pidi maksma selles koolis käimise eest ka.

    Ülikoolis polnud ammugi kellegi asi, kes millal kuskil loengus käib. Täiskasvanud inimene, ise tead ju, miks sa sinna kooli tulid ja kuidas sa selle ära kavatsed lõpetada.

    Sellepärast ma olengi sügavas hämmingus, et aastal 2019 mingites koolides täiskasvanud inimesi niimoodi kotitakse. Nagu… milleks?

    Meeldib

    • Sama kord on teistes kutsekates ka, kõigile. Mu 1 tuttav õpetaja rääkis, et ta lasi ühe poisi varem tunnist ära, kuna see sai oma asja ära tehtud. Sel koolil on ühikas, aga poiss tuli varsti tagasi, sest teda ei lastud ühikasse sisse, kuna tal ei olnud õpetajalt kirjalikku paberit, et ta võib ühikasse enne tundide lõppu tulla.

      Meeldib

  2. Lugesin nagu ulmejuttu. Hea, et teema üles võtsid. Mu lapse kutsekas küll sellist drilli pole. Hilinetakse erilise pahanduste ta, sest paljud õpilased tulevad maalt bussidega jms. Puududa võib, kui õpetaja on teadlik. Ja nad on lapsed, täiskasvanute õppekorraldust ma ei tea.
    Mees käis Haapsalu kutsekas kaugõppes paar aastat tagasi – väga normaalne kool, ei mingeid peedistamisi.
    Teil on mingi isehakanud füürer direktoriks vist lihtsalt.

    Meeldib

    • Tore, et on normaalseid kutsekaid ka, minuni on jõudnud pigem need lood, kus on sarnased jamad. Meil võis enne seda lumist treppi ka hilineda ja puududa, midagi ei juhtunud, peale selle, et kui sekretärile puudumise või hilinemise kohta selgitust ei saatnud, siis läks kirja põhjuseta ja seda arvestati stipi saamisel. kuna ma stippi ei saa, siis ma ei kirjuta ka põhjendusi.

      Meeldib

  3. Täitsa tavaline kui sa mingi pisiasjaga ründad direktorit peadki arvestama et sind kui ka kõiki õpilasi rünnatakse, kuni see jääb nelja seinavahele, siis võidab direktor. Aga nõudke uut direktorit, siis tunned seda täiskasvanulikku suhtumist kuidas kõik aupaklikus muutuvad ja sinusse kui olümpiavõitjasse suhtuma hakkavad, peaasi et sa ei kirjutaks. 🙂 🙂

    Liked by 1 person

    • Ma nii pole mõelnudki :O Aga tundub tõepärane küll.
      Aa ma vist rohkem ei tee midagi, kui nad ei tee. Huvitav, kas haridusmin või haridusamet ise ei reageeri, kui artiklit ajalehest lugesid?

      Meeldib

      • Mis ajast nad ise vabatahtlikult endale probleeme tekitavad? 🙂 Avalduse või järelepärimise pead ikka ise tegema, siis nad on sunnitud nii vastu tahtmist vastama, alguses nad ikka keerutavad lubavad midagi, alati tuleb jääda enda soovidele kindlaks ja isiklikuks ei tohi minna. ::)

        Meeldib

  4. Aga jah nüüd tegelikult, et oma tagalat kindlustad kirjuta ja küsi direktorilt süüdimatult otseseid küsimusi millele ta näiteks ei saa või ei taha vastata. Siis jääb sulle endale ka midagi mälestuseks ja saad igal aja asja kuumaks ajada kui keegi parsist tirib.

    Meeldib

    • Mul pole talle küsimusi. Ja mu tagalaga on kõik korras, mulle ei saa millegagi jama tekitada, mul pole koolitäit inimesi, keda ma ahistanud oleks 😀

      Meeldib

  5. Täpes, kui teistpidi vaadata, siis oleks võinud ju ise trepi puhtaksrookida mis siis, et pole sinu asi, aga natukenegi näidata, et maailm päris pekkis pole, oleks maailm rõõmsam, võibolla oleks presidendilt ka risti saanud, nüüd tulemuseks keedab iga üks oma sitta omas nurgas ja mõni arvab et maailm peaks sedapsi posivisiivistuma ka veel. Aga seda me eestlased ju tahamegi 🙂

    Meeldib

  6. Tere, Kaspar!
    Pöördun Teie poole väikese murega. Õpin Kopli Ametikoolis teist aastat ja juba teist talve moodustub seoses lume saabumisega sellest trepist, mis kooli eest trammipeatuse poole läheb, meeldiv, kuid kahjuks liiga kõrge, liumägi. Kas oleks võimalik, et keegi juhataks mind koolis olevate sobivate tööriistadeni, et mul oleks võimalik selle trepi astmed lumest nii ära puhastaks, et sedakaudu liikumine vähem ohtlik oleks?
    ********
    See oleks olnud eeskujuliku maailmaparandaja kiri direktorile :=)

    Liked by 1 person

  7. Kui artiklit lugesin, siis tulin blogisse uurima, et kas seda siin ka kajastatakse… ma põhimõtteliselt ei osta ühtegi tasulist artiklit, muidu ostsin vahel lehte aga praegu on sellega kehvad lood 🙂
    Igasugu hariduses on praegu hullult nõrku kohti, ma käisin pärast keskat aasta kutsekas, et mõelda elu üle järgi ning õppida matermaatikat (keskast sain trigoga sina peale saamata läbi) ning kuna seal oli suur kontingent neid, kes ei suutnud õppimisega ise hakkama saada (põhikooli ajal puudumised, kehvad hinded jne), siis selletõttu oligi suhteliselt karm kord. Igatahes on oluline selliseid asju mitte isiklikult võtta, õppekava osas on teine jutt, seal oli ikka päris palju jama. Üks aine oli õppekavas seetõttu, et dire tahtis noortele tüdrukutele ka mingit ainet anda 😛

    Meeldib

    • Mu ema ka rääkis, et tahtis alguses osta, aga siis avastas, et lisaks 1 eurole, on vaja hiljem 5 maksta ja loobus. Ma saatsin talle oma artikli. Teine kord tule ja küsi 🙂

      Meil neid imelikke aineid annavad ka erinevad käsitööõpetajad. Ohutusest rääkis elektriõpetaja, mis oli huvitav, aga minu erialaga mitteseonduv. Elekter mulle meeldib, aga hoolimata meelitamisest, ta ikka ei rääkinud, kuidas õigesti pistikuid tuleks paigaldada.

      Liked by 1 person

Kommenteerimine on suletud.