Käisin konstellatsioonis

Täna tahan kirjutada oma reede õhtust ja just täpselt seda, mida pealkirjas lubatud, ma tegemas käisingi. Kuna sõna “konstellatsioon” kõlab mu kõrvus nagu tühjad plekktünnid, siis oma jutus kasutan enda väljamõeldud sõna “paigutusteraapia.”

Mäletate, novembris ma kirjutasin, et avastasin netist põneva teraapiameetodi ja uurisin, mida seal tehakse. Eile, peale paigutusteraapias ära käimist, lugesin oma jutu üle ja kõik klappis, kuid ma sain teada, kuidas seda päriselt tehakse. Kuidas ma eile sinna sattusin? Tolle novembrijutu peale kirjutas mulle üks sõbranna, kellega ma sõbrustasin umbes 30 aastat tagasi, et kui mind küsimus huvitab, siis ta tegeleb sellega ja võib mind teine kord osalema kutsuda. Sel nädalal ta kirjutaski, et mu kodust mõned majad edasi toimub üritus ja kas mind huvitaks. Muidugi mind huvitas.

Peale minu oli kohale tulnud veel kaheksa minuga umbes samavanust naist. Peale oma tuttava ei teadnud ma kedagi. Üks naine ütles mu nime kuuldes, et ta just enne mõtles, et tal on üks tuttav, kes on minu nägu ja juhuslikult on tal ka samasugune nimi. Põnev! Päris huvitav oleks endaga samasuguse välimuse ja nimega tuttavat omada.

Kuid tundus, et kõik olid kohale tulnud, et kohe tegutsema hakata. Peale minu oli seltskonnas veel üks naine, kes polnud varem paigutusteraapiaga kokku puutunud. Teised kõik õpivad seda teist aastat ühes koolis. Mis on kooli nimi, ma aru ei saanud. Hiljem googeldades sain teada, et meil tegeleb paigutusteraapiaga päris palju inimesi ja hinnad kõiguvad 40-st 200 euroni tund. Mulle oli osalemine tasuta, kuna ma tulin osalema, mitte enda probleeme lahendama. Selgus, et paigutusteraapiaga saab lahendada täiesti erinevaid igapäevaseid ja kõikidel esinevaid probleeme ja lisaks on see ülihuvitav etendus. Nii põnev, et ma pole vist kunagi nii head filmi näinudki. Kuid kõigest järgemööda.

Esimesena võeti ette ühe naise probleem, millest ta kõva häälega kõigile ei rääkinud. Keegi osalejatest ei teadnud, millisele küsimusele ta vastust ootab. Teraapia toimus suures saalis ja tegevusväli oli keskele ära märgitud. Kõigepealt ütles mängu juht, et teraapiat sooviv inimene valiks välja teise inimese, kes peategelast mängima hakkab. Hiljem valis ta välja veel inimesi, kes erinevaid rolle mängisid. Rollid võivad olla inimesed, aga ka sümboolsed asjad. Hiljem räägin.

Tolles avalikult teadmata probleemis said osalejad lihtsalt numbrid vms. Mina olin pealtvaataja. Ja siis läks lahti. Mängu juht esitas osalejatele küsimusi, millele nad vastasid, nagu nad parasjagu tundsid. Aegajalt ütles mängu juht, et nad võivad ruumis liikuda, kui vajadust tunnevad ja kirjeldada, mida nad tunnevad. Kino oli rohkem kui rubla eest! Kõik osalejad käitusid, nagu nad ei oleks nad ise, vaid need, keda neid mängima pandi, ei mingit amatöörteatrit. Tundus nagu ma vaataksid maailma parimaid näitlejaid, kes on täielikult rollis sees, koos mõtete, aistingute ja füüsiliste valudega. Mina ja too teine naine vaatasime teineteisele suures mõistmatuses otsa ja unustasime suud lahti. Kuid tundus, et peategelane sai oma küsimusele vastuse.

Kuid järgmises probleemis sain ma ise ka osaleda ja see oli võimas kogemus. Ma juba eelmise etenduse ajal küsisin oma tuttavalt, et kas tegemist on hüpnoosiga. Tuttav eitas väga konkreetselt ja hakkas rääkima seda juttu, mis mulle esoteerika puhul kõige vähem meeldib. Mul on reaal- ehk loodusteadustega väga hea suhe. Ma tean, millised asjad ja nähtused on teaduse poolt tõestatud ja mida veel niipea tõestada ei suudeta. Paljud inimesed, kes tegelevad müstikaga, üritavad esoteerikat seletada reaalteaduslike terminite abil, aga see pole võimalik ja kukub imelikult välja.

Nagu näiteks hüpnoos. Ükski ratsionalist või skeptik ei saa eitada, et hüpnoos toimib, kuid kuidas ta tegelikult toimib, on võimatu teaduse abil ära seletada. Ma olen hüpnoosi kohta natuke lugenud ja umbes tean, kuidas seda tehakse ja kujutan ka ette, millise tunde ta tekitab. Tolles paigutusteraapias kasutatakse väga konkreetselt klassikalise hüpnoosi tehnikaid ja nende tehnikate eesmärk on viia inimene talle etteantud rolli. Ma sain selle ise ära proovida. Peategelane tahtis teada, miks raha ta juurde ei jõua. Selleks kutsuti rolle mängima ta erinevad sugulased ja esivanemad.

Mina sain vanaema rolli. Mul läks pisut aega, et end õigesse seisundisse viia ja kui see kohale jõudis, oli ikka päris kreisi. Ma ei oska selgitada, mida see õigesse seisundisse viimine tähendab, mentaalset lõdvestumist peamiselt. Ma tundsin füüsiliselt, kuidas ma kardan ta vanavanaisa, keda mängis üks teine väga armsa olekuga naine, kes oma võimuka mehe rollis oli üliveenev. Mul hakkasid põlved konkreetselt värisema ja see värin läks üle siis, kui ma sain oma “mehe” selja taha minna. Ma tundsin neid suhteid, mida peategelane oma isa kohta tunneb ja seda, kus oli tolle peategelase probleem 20. sajandi alguse naise silme läbi. Ja peategelane kinnitas enamuses neid tundeid ja suhteid, mida osatäitjad lambist etendasid. Mitte küll sada prossa, sest kõike ta ju lihtsalt ei saanud teada, aga seda, mida ta teadis.

Hiljem tuli veel kolm erinevat näidendit. Kõige arusaadavam oli ühe naise suhe oma mehega. Tema sai küll päris täpsed kirjeldused ja juhendid, kuidas oma suhet ideaalses korras hoida. See naine, kes ta meest mängis, tegi oma rolli üliperfektselt. Ta oli väga korralikus hüpnoosis ja rääkis täpselt, mida ta mees tunneb või ei tunne, mis teda õnnelikuks teeb, mida ta oma naiselt ootab ja millisena oma naist näeb. Naist ennast mängiv teine naine ütles välja need mõtted ja tunded, mida too probleemipüstitaja täielikult kinnitas. Ma küll natuke ootasin, et kas tekib küsimus, et kellelgi on armuke ka, aga ei olnud, lihtsalt tavaline liiga rööbastesse jooksnud pereelu, kus üksteisest mööda on rääkima hakatud.

Ma ühest paigutusteraapiast räägin veel. Seal oli peategelasel küsimus oma töökohavalikute kohta. Ta nägi, et pidevalt kordub sarnane olukord, et ta küll võtab töö vastu, aga pärast ikka tundub, et see ei sobi ja kui ära läheb, pakutakse mõne aja pärast jälle sarnase valdkonna tööd, kuid ta juba kardab, et peab jälle pettuma. Selles näitemängus mängisid osad inimesed uusi töökohti ja keegi mängis ta hirmu nende vastu. Hirm rääkis, milline ta on. Töökohad rääkisid, millisena nad peategelast näevad. Ja kokkuvõttes said kõik aru, ka mina, kus on probleem ja kuidas sellega reaalses elus hakkama saada. Nii põnev!

konst1014
Foto on vikist võetud. Ma eilseid inimesi siia ei riputa, kuna nii poleks ilus. Kuid meil oli umbes samasugune ruum, ainult inimesed ei olnud nii värviliselt riides ja mehi ka ei olnud.

Nüüd võivad paljud lugejad arvata, et lähevad ka paigutusteraapaisse ja mured murtud. Ma ei annaks selle peale pead. Need, kellega ma eile õhtu aega veetsin, on kõik ühiselt omi probleeme paar aastat lahendanud. Nad tunnevad üksteist väga hästi, nad teavad, kui kerge on kedagi õigesse seisundisse viia. Ja probleemid, mis, siiski vaid, osalise lahenduse leidsid, ei olnud ka väga keerulised. Mina, võõra kõrvaltvaatajana, nägin, et ega inimene ikka ei taha endale päris täpselt tunnistada, mida ta kogu aeg valesti teeb.

Kuid kui kellelgi on väga raske ja pikaajaline probleem, siis selle lahendamine ei ole nii lihtne. See võib olla seotud väga vastikult käituvate inimestega, kelle rolli keegi täielikult mängida ei soovi. See, kui hästi keegi hüpnoosile allub, on inimeses endas kinni ja kui sa ei taha sisse minna, siis on võimalik teha poolikult või hoopis teeselda. Ma ei saanud teiste osalejatega sel teemal sisuliselt vestelda, sest kogu aeg midagi toimus. Pealegi on tüüpiline eestlane väga kinnine inimene ja ega ta võõra inimesega vestlema ei kipu.

Vot selline põnev reede õhtu oli minul. Ma mõtlesin, et seda paigutusteraapiat võiks tuttavate seltskonnaga proovida. Ma umbes kujutan ette, kuidas peaks tegutsema ja nii võib päris huvitavate tulemusteni jõuda. Või siis lihtsalt vahvalt meelt lahutada.