Unehäiretest vabanemine

Kuna ma tean, et nüüd pea kõik Kopli kooli õpetajad loevad mu blogi ja ootavad huviga, millest uus postitus tuleb, on mul kirjutamiskramp tekkinud. Ma ei suuda välja mõelda, millega ma omi uusi lugejaid rõõmustama peaks. Mõtlesin, et ma ju tegelikult võiksin kirjutada, miks ma hommikuti hilinesin.

Probleem sai alguse umbes esimese kooliaasta keskel. Esimesel aastal ma ärkasin üles pool kaheksa ja jõudsin poole üheksaks kooli, kunagi ei hilinenud. Kuid umbes detsembris-jaanuaris hakkasid mul unehäired. Minul, kuldmagajal. Mul pole kunagi magamisega probleeme olnud. Või noh, ma ei mäleta, kas on, võimalik, et kunagi ammu oli. Kuid mitte viimasel kümnel aastal. Ma jään alati ilusti magama, isegi siis, kui olen päeval väikese lõunauinaku teinud. Uni on püha! Uni on ilu ja tervise pant. Esmavajadus, mille tähtsust paljud inimesed lihtsalt ignoreerivad. Unehäired on, vist, päris levinud tervislik häire, kuid mina sain selle endale alles eelmisel aastal.

Kuid mu häire oli väga konkreetne: esmaspäeva ja teisipäeva õhtul ma magama ei jäänud. Mul olid koolipäevad teisipäev ja kolmapäev. Ei olnud just eriti keeruline aru saada, miks ma magama ei jää. Kool mõjus ärritavalt. Ma katsetasin erinevaid uinumise soodustamise meetodeid. Ühte ma otsesõnu ei nimetaks, kuna õpetajad loevad ja ma ei usu, et enamus neist seda kunagi teinud oleks ja see võib neile fuih kõlada.. Teine meetod oli pea mõtetest tühjendamine. See töötas suhteliselt hästi, kui välja tuli, aga alati ei õnnestunud. No ja nii siis oligi, et esiteks ma ei tahtnud magama minna, sest nõme ja kui läksin, siis enne nelja öösel naljalt uni ei tulnud.  Ja kui hommikul on vaja pool kaheksa tõusta, siis kolm ja pool tundi magamist on muarust äärmiselt terviskahjustav käitumine.

Ma ei oska öelda, kas sellel pool aastat kestnud kaks ööd nädalas ennastkahjustaval tegevusel oli halbu tagajärgi. Oskaks mainida vaid seda, et kui võõrad mulle paar aastat tagasi vanust pakkusid, siis vanasti oli see number ikka mitmeid aastaid väiksem kui nüüd ja vahe pole kaks aastat. Ma arvan, et mu välimusele see magamatus siiski mõjus. Kuid samasuurt rolli mängis ka närvipinge, mille kooli õhkkond tekitas ja mis magama jääda ei lasknud.

Ma olen koolist reaalse külmetushaiguse tõttu puudunud umbes kaks päeva. Ma lihtsalt olen täiesti terve inimene ja külmetushaigused mind ka ei taba. Ma armastan ennast ja üritan täita tervise põhireegleid – normaalne uni, maitsev toit ja halbadest mõtetest hoidumine. Kooli ajal ma neljapäeviti üritasin une puudujääke tagasi teha, aga see tagantjärgi magamine pole ikka see. Ma ei olnud koolis magamatuse tagajärjel zombi ja sain kõikide asjadega normaalselt hakkama. Kuid viimasel sügisel otsustasin, et ei ole mitte ühtegi põhjust, miks ma ei võiks tunnike rohkem magada. Et siis kolme ja poole tunni asemel neli ja pool. Mitte et see ka normaalne oleks. Uinumisprobleemid ei kadunud kuskile ja ma ei tarvita ravimeid, unerohi kõlab liiga jubedalt, ma parem ei maga.

Kuid nüüd võin öelda, et kohe, nagu direktor mul koolist ära minna käskis, läks mu magamine korda. Kohe. Ei mingit üleminekuperioodi. Ma magan jälle täiesti normaalselt. Lisaks on ära kadunud ka muud stressinäitajad. Ma ei vaata enam pikki tunde filme ja internetti ja selle asemel teen erinevaid huvitavaid ja vajalikke tegevusi. Näiteks parandan vanu raamatuid, kaks on valmis, üks ootab. Mõtlesin, et võiksin blogisse ka jutu teha, kuidas selja ärakaotanud raamatut nii korda teha, et teda veel palju kordi lugeda saaks. Ja mul on veel hulk plaane, mida ma järjest ära teha tahaks. Kui inimesel kaob ära tegutsemistahe, on see kindel märk stressist. Selline tegutsemistahe, mis pole seotud kohustuslike tegevustega, ega sõltuvustega, vaid nendega tegevustega, mis rõõmu pakuvad. Kohustuslike tegevustega tegeleb kohusetunne ja teda saab sundida. Kui ennast sundida ei suuda, on tegemist suurema probleemiga.

Ma ei tea, kas õpetajaid mu jutt rahuldas, aga kui mitte piisavalt, siis mul on üks foto ka. Tehtud nahaklassis detsembri keskel. Me olime valmis saanud oma tööd ja erinevad õpetajad ja adminni töötajad tulid neid vaatama. Kindad, kotid, raamatud.

nahaklass

Ja lõppsõnaks tahan veel üle korrata- palun magage korralikult, see on teie tervisele ülioluline. Ja kui on magamisega probleemid, siis tuleks kõrvaldada see põhjus, mis neid tekitab. Ma tean, et kõigil ei ole nii lihtne, et Kaspar ütleb, mida teha, aga äkki teil on mõni enda “kaspar”.

Advertisements

2 comments

  1. Ma jätsin lugemise esimese lõigu järel pooleli, et küsida, kas see vuih oli sul masturbeerimine, mediteerimine või leviteerimine? Esimesed kaks peaks täitsa töötavad meetodid olema.
    Nii, küsisin ära, nüüd saab edasi lugeda.

    Meeldib

    • 😀
      mediteerimine on see pea mõtetest tühjendamine, leviteerida ma ei oska ja ma ei usu, et see magama jääda aitaks, kui toas ringi heljuda.

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.