Kuidas deprekat vaiba alla lükata

Eriti popp on kirjutada, mida ma nädalavahetusel tegin. Ma saan täna sellise postituse teha, sest ma tegin midagi, mis sobib hästi mu blogi teemadega. Igatahes ei teinud ma reede õhtul midagi, nagu lugejad juba teavad. Vaatasin telkust noort Brad Pitti. Seega ma ärkasin laupäeval vara üles ja sain teada, et kevad on miljoniga kohale jõudnud. Midagi peab tegema, vasardas peas. Koristamine ei olnud variant. Liiga igav ja tubane.

Küsisin sõbrannalt, et mida tema teeb.
“Lähen varsti oma näitust maha võtma. Pidi jääma kuu lõpuni, kuid üks õppejõud jalutas sellest koos majatuurile tulnud õpetajatega mööda ja tal oli olnud piinlik.”

Mu sõbranna õpib Tallinna Ülikoolis magistris kunstiõpetajaks ja paari viimase aasta jooksul on tal umbes viis näitust olnud. Tollele viimasele ma polnudki jõudnud. Paar tükki toimusid Fotomuuseumis, paar Tallinna Ülikoolis. Enamuse teemaks on olnud depressioon, ärevus, enda tühisena tundmine, hirmutav maailm ja muud tänapäeval väga levinud isiklikud teemad. Ta on siiralt avameelne. Valusalt. Mõnikord natuke vastikult ka. Oleneb. Kõik ta näitused on eksponeerinud erinevaid objekte, esemeid, fotosid, aga ma umbes tean ta stiili ja kuidas ta omi mõtteid ja tundeid väljendab. Minu jaoks on see suhteliselt lihtsalt loetav moodne kunst. Ma ei saa küll päris kõigest aru, aga poolest ikka.

“Hea näitus, kui tundeid tekitab,” vastasin talle.

“Ma arvasin ise sama. Ja depressiooni, ärevuse ja teiste meelehaiguste kujutamine ei saagi olla ilus ja interjööriga haakuv.”

Ma ei teadnud, millest ta näitus sel korral täpselt räägib ja mida ta näitab. Ta alles nüüd ütles välja. Ja see õppejõud, kes leidis, et näitus on piinlik ja tuleks enne ametlikku lõpuaega kokku koristada, ta ka ei lugenud, et kelle näitus ja mis on teemaks.

“Tema sõnul võiksid need vitriinid olla pigem kogu aeg tühjad,” kurtis sõbranna.
“Tühjad nagu ta ise olla tahaks,” vastasin mina.
“Stiilne, puhas, skandinaavialik,” jätkas sõbranna.
“ja jama silma alt ära” võtsin ma pildi ja õppejõu vaimse seisundi ühe lausega kokku.
“See kõlab tõepoolest nagu tema tsitaat,” lõpetas sõbranna meie messengerivestluse.

Igatahes pakkusin ma end talle appi, et näitus kokku korjata. Tallinna Ülikool on minu juurest kiviga visata. Ma ka ei teadnud, et mis klaaskastid ja mida sõbrants sinna toppinud oli. Kui ma kohale jõudsin, olin väga imestunud. Väga minimalistlik väljapanek. Kõik kenasti komponeeritud: värvid, asetus, kombekalt sätitud. Vaadake ise:

1
Ma selle täpset pealkirja ei mäleta, aga kujutas see sisemist koletist, mille ümber olid pimedas helendavad rohelised kivikesed.
2
Selle nimi oli depressioon. Maas on sõnad nagu “home” ja veel midagi kaunist, nagu kodudes seinale pannakse ja nende sõnade peal on tolmurullid ja kassikarvad. Keskel on keegi vatiteki all.

3

Selle kasti sisu oli keerulisemalt arusaadav, aga sealt ülevalt ripuvad suled ja all pingil on alustass tuhaga. Pealkiri on “ärevus”. Sinise peaga on sõbranna. Tema oli ainult täna seal, muidu ta teeb omi sõbrannaasju.

Nojah, igatahes oli väga üllatav, kui hästi võib moodne kunst mõjuda. Ma ei tea, kes oli see õppejõud, aga tema reaktsioon, et Ülikooli fuajees olevad klaaskastid võiksid olla tühjad ja puhtad, selle asemel, et seal näidata midagi, mis teda tõsiselt puudutas, on, minu arvates, nii kõnekas.

Kui palju on neid inimesi, kes tahaksid, et nende sees ei oleks halbu mõtteid ja ebamugavaid tundeid? Et neid ei vaevaks tegemata tööd ja untsuläinud suhted. Et nad oleksid puhtad ja säravad ja murevabad. Kogu jama prügikasti viidud ühe luuatõmbega. Elu aga ei pruugi üldse nii lihtne olla. Ei käi nii, et ütled: “Saagu valgus” ja valgus saigi. Oma jamadele tuleb aegajalt näkku vaadata. Täisvalguses. Nendega ei saa nagu halbade sõpradega, et lõpetad suhtlemise ja elu lill. Enda deemonid on enda deemonid. Sa kas kodustad nad ära või nad söövad su ära.

 

Advertisements

14 comments

  1. Issand, see depressiooni kast vatitekiga ja kassikarvadega! Imeliselt täpne tõlgendus ja sõnadeta kirjeldus.. See oleks nagu minu kunagise depressiooni illustratsioon! Olen sõnatu. Hämmingus. Vapustatud. Vaimustatud. See puudutas mind nii sügavalt praegu! Kas saaksid palun mu tänusõnad kunstnikule edasi anda! Tema see töö puudutas mu hinge..

    Meeldib

    • kuna ma ei tea, et mul oleks päris deprekat olnud, siis ma ei oska öelda. kõige lähem, mida ma enda puhul deprekana võiksin kirjeldada, on see et kõigest on täiesti ükstaspuha. et kui on koristamata, siis on sellest ka ükstaspuha. pigem ma oskaksin samastuda nende mustade sulgede ja tuhahunnikuga. minu deprekalaadne olek on halli värvi olnud.

      Meeldib

  2. Mina olen ka magistriõppe tudeng sealsamas ülikooli ja veidi aega tagasi käisin ka vaatamas, mis seal kastides on. Mulle väga meeldis. Uskumatult selgelt loetav ja arusaadav oli see näitus ja sobis sinna kohta ülihästi. Ei mõista seda õppejõudu, ei mõista…

    Liked by 1 person

  3. Ju siis see deprekas pole ka nii inspireeriv, et seda võimendada, seda võiks vanadekodudes ja lasteaedades näidata. 🙂

    Meeldib

      • Arvan, et mõlemal sihtgrupil on suht savi mis silmade ees virvendab, seega nad on igast asjast rõõmsalt elevil. Kõik inimesed on ilusad ja head, kus kohast need nõmedad tulevad ? Või sa mõtled seda, et sind koolist lahti lasti ja mida vaene laps tunneb, või see on pigem ikka parteiline eeskuju, emalõvi võitlus sotsiaal titaanidega.

        Meeldib

        • Selle kommentaari järgi tundub, et sul on mingi probleem. Kuna sa just depreka postituse all kommenteerid, siis võimalik, et su kommentaar on abiküsimine. Oletus, et lastel ja vanuritel on “savi”, kui nad ennast halvasti tunnevad, jätab mulje, et sul on deprekas.
          Kuid, sorry, ma ei ole psühholoog. Mõnikord oskab ka perearst aidata. Räägi oma perearstiga, et sul on probleeme.

          Meeldib

        • Sa oled päris kuri inimene! Esoteerika doktor pakub, et sul võib igasugu tavalisi haiguseid küllaga olla, vaevalt, et sa eriti joosta jõuad.

          Meeldib

  4. Näh. Nüüd ei saagi seda näitust enam näha? La perse. Mismoodi sellel õppejõul oli õigus käskida see näitus maha võtta, kas ta oli seal kuidagi otsustaja?

    Meeldib

Kommenteerimine on suletud.