Kuidas ema hirmutada

Mallukas oli mänguasjade reklaampostituses teinud hea sissejuhatuse, kuidas ta nägi poes ema, kes hirmutas oma last politseiga, aga enne kasutas trikki, mis ei tööta – lähen üksinda minema, kui sa kohe mänguasjade vaatamist ei lõpeta. Ja mulle meenus lugu oma lapsepõlvest, mis sellega sarnaneb, aga on teistpidi pööratud. Ja ma mõtlesin, et kuna käsitöö on vaid väheste huvi, siis teen kiirelt ühe lapsekasvatuspostituse ka.

Nagu te teate, ma olen maalaps. Paar korda aastas käisime emaga Tallinnas. Ma seda ei mäleta, kas ma olin väga elevuses ka, aga ma mäletan neid kohti, kus me käisime. Pakun, et olin umbes 7-aastane, igatahes väike, kui mul toimus mänguasjade poes emaga konflikt. Ma arvan, et see pood asus vanalinnas. Millegipärast mulle tundub, et mänguasjade pood oli nõuka ajal Pikal tänaval Raekojaplatsi taga. Pead ei anna. Isegi mu ema ei tundnud Tallinna eriti hästi, siiani ei tunne, aga ma pisikesena ei teadnud suurtest linnadest üldse midagi.

Igatahes olime emaga mänguasjade poes ja ma leidsin endale täiesti ideaalse mängupüssi. No maailma parima. Huvitav, kas nõuka ajal oli lapsevanemaid, kes oma lastele põhimõtteliselt relvi ei ostnud? Ei taha hästi uskuda, nõuka aeg oli väga militaarne, kuigi ainus relvaluba, mida täiskasvanu sai omada, käis jahirelvade kohta. Sooline diskrimineerimine oli tol ajal kindlasti kõrgel tasemel – tüdrukud mängisid nukkude ja poisid püsside ja autodega. Aga mulle meeldisid nii nukud kui autod. Emal oli mingi imelik mõte, et ta tahaks mulle kõndivat nukku osta, aga seda polnud saada ja mul oli suht ükstapuha. Kuid mul ei olnud korralikku püssi ja nüüd olin ma ideaalse relva leidnud pealinna poest ja kujutage ette – ema ei tahtnud seda mulle osta! Ma üldse ei mäleta, mida ta mulle põhjenduseks tõi, kuid keda huvitab. Mind küll mitte. Mina tahtsin püssi, mul ei olnud normaalset püssi, mul oli vaja!

tydrukMa pole kunagi aru saanud, mis loll idee on oma soovide täitumise nimel põrandale pikaliviskamine. Põrand on ju must! Mina vihastasin ema peale ikka korralikult ja leidsin, et rohkem ma nii lollaka emaga ei suhtle. Väike armas tüdruk, nagu ma tol ajal olin, lõin pea selga ja marssisin ise poe uksest välja. No jäägu see loll ema siis üksinda sinna mänguasjapoodi, mis teda niikuinii ei huvita. Me läksime ju poodi minu pärast ja nüüd ei või ta mulle normaalset püssi osta!

Jah, ma loobusin sellest ideaalsest mängupüssist, aga mul on siiani meeles, kuidas ema mulle tänavale järgi jooksis. Tema oli paanikas – laps võib ju suurde linna ära kaduda ja mis siis saab. Mul oli nii ükstapuha. Ma olin püha viha täis. Ma mäletan seda tunnet. Kõnnin minema ja kõik! Ja ma mäletan seda tunnet ka, kui ema mulle järele jooksis. No ikka armastab ja hoolib, vähemalt natuke, kuigi ei raatsi oma väikesele armsale tütrele normaalset püssi osta.

Advertisements

25 comments

  1. Oo jaa, mulle ka nii meeldib meenutada, kuidas soorollid olid minu lapsepõlves nii raudselt paigas, et ikka kohe olid paigas. Lasteaias tüdrukutel konkreetselt ei lubatud autodega ega muude poiste mänguasjadega mängida. Võeti käest ära, kui vahele jäid. Tüdrukud pidid nukkudega mängima. Samuti ei olnud lasteaias lubatud tüdrukutel pükse kanda, seelik või kleit pidi seljas olema.

    Koolis olid meil alates viiendast klassist tööõpetuse ja kodunduse tunnid. Poistel puutöö ja tüdrukutel kudumine jms, nagu see tol ajal ikka käis. Toitlustamise tunnid olid ka, tüdrukutel ainult, mõistagi. Kui olime ettenähtud toidu valmis teinud, siis sööma kutsuti poisid. Me ise ei saanud muidugi palakestki nendest asjadest, mis me valmis olime teinud.

    Kui ma praegu kuulen mingit kisa ja hala teemal, kuidas haridus tahetakse “sooneutraalseks” teha ja käib mingi “lilla agenda” ja ma ei tea, mis kuradi paska veel (vabandage väljendust), siis ma lähen lihtsalt püha viha täis. Sest ma kujutan ette, kuidas kaabumeeste ideaalmaailmas kistakse ka väikestel tüdrukutel mänguautod käest ära ja lasteaiarühma nurgas käivad poisid neid kleitide alt näppimas, sest huvitav on ju ja kui tüdrukud pükse kanda ei tohi, siis on kohe hea lihtne ligipääs. Kurat. Vihaseks sain jälle 😀

    Sorry, et teemast mööda. Aga muidugi ajab tigedaks, kui sul on normaalset püssi vaja ja siis nagu lihtsalt ei osteta 😀

    Meeldib

    • Jep, suht haige, et 21. sajand ja inimesed ei saa aru, et kõigile on kasulikum, kui inimene saab oma huvialasid valida enda soovide, mitte selle järgi, kas tal on noku või ei.

      Mu laps lõpetas gümaasiumi 2 aastat tagasi ja neil oli ka käsitöö puhtalt soopõhine, kunagi alguses mainiti, et äkki saavad tüdrukud ka puutööklassi, aga seda ei juhtunud. Puutöö on nii vahva asi, mulle nii meeldib ja ma ei saa aru, miks see poistele rohkem peaks sobima. Kudumine jms on jube rutiin. Samas söögitegemisoskust läheb ju kõigil inimestel vaja, kes söövad.

      Lapse lasteaias (ehk siis selle sajandi alguses) oli neil ka kleidinõue. Mu lapsele meeldisid pikad püksid, aga kuna tehti inetuid märkuseid, siis ta enam pikkade pükstega lasteaeda minna ei tahtnud, kellele meeldib, kui halvasti öeldakse. Ma loodan, et äkki see on 15 aastaga muutunud. Kuigi ma ei mäleta, et tol ajal oleks sellist hullu printsessikleitide vaimustust olnud, nagu ma nüüd titeblogidest loen ja tänavatel näen. See “mu tütar on printsess” kõlab mu kõrvus ikka päris imelikult.

      Meeldib

  2. Minu laps alustas lasteaiateekonda 19 aastat tagasi ja osa ajast oli seal pükstega. Keegi viltu ei vaadanud, teised käisid ka pükstega, kui tahtsid. Printsess võis ka olla, aga seda siis pidude ajal, mõistlikul moel.
    Ja kui ma ise lasteaias käisin (hoopis teises Eesti otsas), siis ema toppis mulle vahel pükse, mingeid pidulikke lausa, ma ei sallinud neid, aga ikka pidin jalga panema. Ka ei vaadanud keegi viltu, sain hoopis oma pükstega kontserdil trummilööja austava koha. Pildilt näen, et päris kenad püksid, pluusiga ilusasti komplektis ja vinks-vonks viisakas värk. Suur lehv oli peas ja…
    Kolmandas Eesti nurgas koolis käies oli tüdrukute koolivormi üks osa ka pintsak ja püksid, mida mõned tüdrukud hoolega kandsid. Nii algklassides kui ka põhikooli osas. Mina ei kandnud, ei tahtnud. Õpetajad pigem soosisid tüdrukutel pükse, sest siis poisid käitusid normaalsemalt, polnud erilist huvi. Vorm oli toona ühtne igal pool, ma usun, et Manjana koolis ka. See paar aasta vanusevahet vast ei mängi suurt rolli, olen sinust veidi noorem.

    Aga käsitöö ja kodundus oli meilgi puhtalt plikade ala. Ma kududa ja õmmelda üldse ei osanud, puutööd oskasin küll. Lusikaid tegin ja ehteid nikerdasin, mustreid põletasin – aga ainult kodus. Söögitegemise õppimine oli koolis huumor kuubis – alustuseks õpetati, kuidas võileibu taha ja muna keeta, tippsaavutuseks jäi kartulisalat. Pooled tüdrukud klassis tegid olude sunnil kodus igapäevaselt süüa tervele perele (nii minagi), nüüd hakati äkki võileivategu õpetama. Käsitööõpetaja meid õpetas ja tema küll süüa teha ei osanud, ka mitte muna keeta. Mina õpetasin hoopis talle, et kui keeduvette soola panna, siis praoga munast ei valgu munavalge välja. Paar tüdrukut teadsid ka seda, aga õpetaja ei teadnud ega uskunud.

    Meeldib

    • Ilmselt see laisteaia kord sõltus 19 aastat tagasi kasvatajatest, minu lapsel ei vedanud ses suhtes.
      Aga kooli ajal olid mul küll vormipüksid. Algklassides mustad villased (sinine pihikseelik oli ka) ja hiljem teksad ja siis jälle mingi sinised selle toreda suure ruuduseeliku kõrval.

      Meeldib

    • Mul oli ka lapsena kodus see puupõletusmasin, millega ma pilte tegin, see mulle väga meeldis. Muideks – meil praegu Kopli koolis olid samasugused põletusmasinad, nagu mul lapsena.

      Meeldib

  3. Minu vanemad deklareerisid, et nemad lapsele mängupüssi ei osta põhimõtteliselt. Mänguvibu vist oli lubatud… Aga seda ei olnud saada. Konstruktorid ja asjad olid meil küll olemas, Salvo plastikust ehitusklotsid (nagu lego) ka.
    Ma ei tea, kui neil mõni poeg oleks olnud, kas see oleks siis püssi saanud? Aga isa oli jahimees. Jahipüss käis tal isetehtud seifis luku taga. Isa lastud loomade liha sõime päris tihti.

    Meeldib

  4. Mul oli noolepüss 🙂 Selline kummist otsaga nool, mis seina külge kinni jäi lastes, meil oli plekkahi ja sinna jäi veel eriti hästi külge. Aga vanaema juures oli ahi värvitud ja see nool tuli koos värviga sealt maha 😀 Jama oli palju, püssi laskmine toas keelati ära. Siis kunagi hiljem oli veel tongipüstol popp asi, kõigil ümbruskonna lastel oli see, ka tüdrukutel.

    Meeldib

    • Mul see kummiotsanoolega püss oli ka ja mingi väike püss, mis pidavat tongipüss olema, aga kuna normaalseid tonge polnud saada, siis tast eriti asja pold.

      Meeldib

  5. Mul oli väike vibu, poest ostetud; isa tegi sellele ise puust nooled. Ma ei tea, kas originaalnooled läksid kohe kaotsi või neid ei olnudki.

    Sellega sai Robin Hoodi mänge mängida.

    Meeldib

  6. Mul olid lapsena nii püssid kui mänguautod, ju ma neid ise tahtsin ja vanemad siis ostsid. Kuna meie kandis lasteaeda polnud siis kollektiiv mind õnneks mõjutada ei saanud ja ainus naabritüdruk oli ka pigem poisilik tüüp. Kleite/seelikud ma lapsena ei sallinud, neid topiti mulle selga ikka julma riiuga aga keda see lapse arvamus huvitab. Või noh, võib olla üle 30 aasta tagasi polnud tüdrukutele pidulikke pükse?
    Tööõpetuse/käsitöö tundide soopõhine jagamine ajab mind närvi. Asja mõte peaks ju olema õpetada noorele inimesele olulisi käelisi oskusi…? Ja mil moel tuleb tüdrukule kahjuks haamri ja sae tööpõhimõtete readmine ja kuidas segab poissi lihtsamate õmbluspistete tegemine või kokkamine… Eriti veel kui lapsel endal asja vastu huvi on.

    Meeldib

    • Hull peast, see on puhas sooneutraalsus ju! See viib momentaalselt kogu rahva väljasuremise ja rahvusriigi hävinguni!

      Meeldib

      • Tean aga loodan, et härrased Mart ja Martin siin lugemas ei käi ja mind rahvuse au rüvetamise pärast Kanadasse ei saada… (eriti kuna ma oskan ise ka kasutada nii akutrelli kui kirvest ja seeläbi võtan oma mehelt tema mehelikkuse…) 😀

        Meeldib

        • Jah, loota võib.

          Minusugused muidugi kuuluvad niikuinii väljasaatmisele, eks te peate siin oma rahvusriigiga kuidagi ise hakkama saama 😀

          Meeldib

        • Ma olen elus hakkama saanud nii trelli, kirve kui tinutuskolviga, aga üks piinlikumaid hetki mu elus oli see, kui ma tulin töölt ja avastasin, et mu auto üks rehv on katki lõigatud ja et ma ei oska ise ratast vahetada. Pidin minema tööle tagasi ja kutsuma mingit kaks suvalist poissi endale appi, et ma saaks koju sõita. Pärast seda õppisin ratta vahetamise kibekiirelt ära. Pärast ostsin veel velgede peal talverehvid ka ja ei pidand enam rehvivahetuses käima, vahetasin ise rattad ära.

          Saatuse irooniana ei ole mu praegusel autol enam tagavararatast ja ma ei oskaks katki lõigatud rehviga endiselt midagi teha…

          Meeldib

        • Ma olen rehvivahetust ainult pealt vaadanud. Kuid ma olen aru saanud, et talverehvide vahetust tuleb seepärast töökojas teha, et nad balanseerivad rattad ära ka, et viltu ei kisuks.

          Meeldib

        • Töökojas pannakse rehvid auto olemasolevate velgede peale, see nõuab eritööriistu. Balansseerivad muidugi ka, jah. Minul olid ostetud eraldi velgede peal olevad rehvid, ehk siis täis rattad põhimõtteliselt. Neid saab kergesti ise kodus vahetada.

          Meeldib

  7. Mängupüssi ma ei tahtnud. Küll, aga õpetati mind juba maast madalast, et kui sa võtad püssi kätte, siis pead olema ka valmis inimese maha laskma. No ja kui mulle siis 36 aastasena anti päris püss, päris moonaga kätte, siis oli ikka kohutav tunne küll. Ma nutsin kogu esimese väljaõppe aja. See psühholoogiline surve oli meeletu. Tänaseks olen püssiga nii ära harjunud, et mulle on see isegi natukene meeldima hakanud.
    Tegelikult tahtsin, aga hoopis kirjutada sellest, et mina armastasin lapsena üle kõige autode ja igast arsti asjadega mängida. Õnneks kingiti ja osteti mulle ka igasugu ägedaid autosid, millest mõni oli isegi ägedam kui mu naabripoisi oma. Igast süstlad jms asjad olid meil, aga kodus olemas ja kõik mu karvased loomad oli väga terveks ravitud koguaeg.
    See laste põrandale pikali viskamine. Ma ei kujuta ette ka mida ma oleksin teinud, kui mu lapsed oleks nii käitunud. Mina ise olin väiksena selline printsess, et poleks seda endale mitte kunagi lubanud.

    Aga pumppüssiga Hello Kitty kleepsu tahaks autole ikka…

    Liked by 1 person

    • Mul oli mitmeid erinevaid mänge. Näiteks köögi lauasahtlist sobisid pea kõik vidinad, et nendega sai pikki lugusid mängida. Tavaliselt inimeste lugusid, pudelikorgid oli inimesed. Mul oli autosid, aga ma ei mäleta, mida ma nendega mängisin. Nukkudega mängisin kaua, ikka peredraamasid, mis ma välja mõtlesin.
      Ametitest mäletan ainult, et juuksurit mängisin, aga nukkudele uusi juukseid ei kasvanud, see mäng ei saanud kaua kesta.

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.