Kuidas vana raamatut parandada. Osa 2

Eelmises osas ma kirjutasin, mida on raamatu parandamiseks vaja ja millest köide koosneb. Nüüd läheb päris töö tegemiseks. Otsisin netist, et kas leidub veel eestikeelseid kirjeldusi liimköite parandamiseks ja tegemiseks. Mõned leidsin, aga neis on päris palju vigu. Näiteks on paber valet pidi paindes, märja paberi ja papi puhul on seda kohe näha ja hiljem jama kui palju. Mu käsitööõpetaja jumaldas köitmist, on seda vist 40 aastat teinud ja ka mitmetel näitustel osalenud. Ta andis meile tõeliselt põhjalikku õpetust ja ma tahan selle netti kirja panna. Kui keegi on kursustel või koolis köitmist õppinud, saab võrrelda, kuidas mina köitmist õppisin.

Nüüd ma räägin, kuidas parandamine käib. Kõigepealt näitan Robinson Crusoe raamatut ja kuna see on osaliselt valesti tehtud, rohkem temast juttu ei tule. Crusoega ma alustasin koolis ja kohe alguses tegin suure vea – ma võtsin liiga paksu naha, mis ei paindu normaalselt. Võtsin selle, kuna mul oli olemas õige laiusega lõigatud nahariba, millele oli trükitud raamatu nimi, seepärast tahtsin temast kodus uue selja teha. Kuna ta oli ülipaks ja ma teda normaalselt õhendada ei oska (üleni oleks pidanud õhendama, seda tehakse masinaga, mida meil koolis ka pole), siis ma ei saanud teda ei kaane peale liimida, ega ka otstest tagasi keerata. Ma liimisin ta lihtsalt köitemarliga kaante külge. Näeb peaaegu normaalne välja, aga ma ei tea, mitu lugemist selline lahendus vastu peab.

crusoe

Meeldetuletuseks – kirjutan raamatu restaureerimisest, kus kaaned on sisu küljest lahti tulnud. Mu mitme 1950ndatel trükitud raamatuga juhtus nii, kuna eeslehed olid liiga õhukesest paberist ja halvasti kinnitatud. Millest nende raamatute seljad olid tehtud, ma ei teagi, need olid ammu ära kadunud. Paberist seljad lähevad kõige kiiremini katki.

Lammutamine

Esimese liigutusena võtame kaaned raamatu küljest täiesti lahti. Mina tahtsin kõigi oma raamatute juures kasutada samu kaasi, kuna nad on juba õige suuruse ja paksusega papitükid. Üldjuhul kasutatakse kaanepapiks 2 millimeetrit paksust kartongi.

Tavaliselt on lahtiste kaantega raamatul kannatada saanud ka esimene ja viimane vihik, võtame need ka ettevaatlikult ära. Kui tundub, et need on täiesti korras, siis pole mõtet lammutada. Eeslehed saab ka ploki külge liimida ja kõik töötab.

Kui juba esimese ja viimase vihiku lahti võtad, siis puhastad nad ära kõiksugu klambritest ja sodidest. Võib juhtuda, et mõni leht ei olegi paarilisega, pole probleemi, selle kleebime vihiku külge üksinda tagasi. Kui liimina kasutada PVA-d, siis see kuivab tugevaks. (Neli tundi vähemalt ja üldjuhul pressi all.) Kui kasutad ainult kliistrit, siis see on pehmem, paindub paremini, aga ei pruugi väga kõvasti kinni hoida, kui on paksem materjal. Kliister kuivab aeglaselt ja seepärast kui viltu läheb, saab kohe lahti võtta ja uuesti panna. PVA ja kliistri segu on mõnusalt nende kahe vahepeal.

Eeslehed

Järgmisena teeme uued eeslehed. Need on sama suured, kui raamatu sisulehedki. Umbes nii paksust paberist nagu joonistuspaber. Tavaliselt on raamatu formaat suurem kui pooleksmurtud A4. Eriti arvestades seda, et poes müüdav A4 võib pooleks painduda hoopis pikkupidi. Ehk poes müüdavad A4 paberid ei pruugi raamatule sobida, on suuremat paberit vaja. Kuna vana raamatu lehed pole kunagi kriitvalged, siis oleks hea kasutada värvilist paberit. Mina ostsin pruuni paberi, nagu all pildil näha. Eesleht on pooleks murtud raamatu formaadis leht, mille üks külg kleebitakse kaane külge ja teine pool on sisu esimene leht.

Eeslehe (eesleht on raamatu taga ka sama nimega) kaanepoolsele küljele kleebid pool sentimeetri kaugusele murdejoonest PVA ja kliistri seguga joonistuspaberist tugevduse (vaatad jälle, et joonistuspaberi paindumine oleks õiget pidi). PVAd ja kliistrit on segus umbes võrdselt. Mina kasutan segu jaoks väikeseid 150g jogurtitopse, millele saab pärast kaane peale panna, seda segu läheb hiljem kogu aeg vaja. Kui ma ütlen, et liimime ja ei lisa millega, siis on tegemist seguga. Poolest topsikust liimisegust kindlasti piisab. Tugevdus on eeslehest pool senti kitsam. Võib välisservadest alati natuke suurema lõigata ja hiljem, kui on ära kuivanud, eeslehega tasaseks lõigata.

Eeslehele tugevduse liimimine. Liimimine käib nii, et paned pintsliga seda segu ainult eeslehe (kaanepoolsele) paberile. Millimeetrise (või õhema, peaasi, et kõik oleks kaetud) kihi umbes, tõmbad kõik ääred korrektselt üle, et pärast mõni äär lahti ei jääks. Liimi pealemäärimist alustad keskelt väljapoole, all on ajaleht. Paljudel asjadel tuleb liimi panna mõlemale liimitavale osale, aga eesleht jääks jube märg, kui nii tugevdusele kui eeslehele liimi panna. Paned joonistuspaberi eeslehe külge, 5 mm kaugusele murdejoonest.

Paned eeslehed pressi vahele kuivama. Kõige parem oleks, kui kuivatamise abivahendid oleksid eeslehtedest suuremad papitükid, mis lähevad mõlemale poole, sest paber võib niiskena kortsu tõmbuda. Kuid kui panna paberit mingi 3-4 millimeetri paksuse kihina ja vineeride vahele pitskruvidega kinni tõmmata, siis jääb ka sirge. Kindlasti ei tohi sel paberil, mis su kuivava asja vastu jääb, olla mingit mustrit või pilti. Mina ootan kuivamist alati vähemalt järgmise päevani.

lehed
See pilt oli eelmises postis ka. Esimene on eesleht sedapidi, et tugevdus paistab, teine eesleht on teispidi, tugevdus jääb allapoole.

Järgmisena tegeleme vihikutega. Raamat koosneb vihikutest, kui esimene ja viimane vihik on kannatada saanud, peab nendega tegelema. Lammutamise juures töö nendega algas või siis mitte. Kui me nad oleme lahti võtnud ja puhastanud, siis parandame õhukese paberi või spets paberist teibiga (mis kindlasti ei ole maalriteip, vaid palju õhem) ja kliistriga ära kõik augud, mis lammutamisel tekkisid. Kuna minu raamatul olid katkiläinud raamatu eeslehtedel pildid, mis uuesti kaante kinnitamisel enam välja ei paista, siis tegin neist arvutiga koopiad, parandasin kulumisvead elektrooniliselt ära, tegin värvid erksamaks, trükkisin uuesti välja ja kleepisin pva-ga esimese ja viimase vihiku külge. Sellel ülemisel pildil on näha need vihikud.

Üks kalli ja kauni raamatu näitaja on ka see, kui tal on alguses ilusaid piltidega või tühjasid lehti, kuhu saab pühendusi kirjutada. Muidugi ei tasu ühte vihikut liiga paksuks ajada. Üldiselt on tavalise vihiku suurus 4 pooleksmurtud tehte.

Kui eeslehed on ära kuivanud, kleebime need umbes 5 mm laiuse pva-ribaga esimese ja viimase vihiku külge. Tugevdusega pooled jäävad kaane poole. Järgmisena kleebime vihiku, mille küljes on eesleht, ümber köitemarli või jõupaberi. Kaane poole rohkem üle, raamatu sisse 4 mm piisab. Köitemarlit müüakse zelluloosi poes, aga selle võib vabalt asendada jõupaberiga, mida läheb meil veel vaja. Köitemarli asendamist meditsiinilise sidemega, ma ei soovita: liiga õhuke, painduv, karvane, ebaühtlane. Köitmisel kasutatakse sellise paksusega jõupaberit, nagu on toidupoes saiakeste kotid. Zelluloosi poes maksab 3 meetrine 1m laiune rull jõupaberit 1.10. Alati peale liimimist lähevad asjad pressi alla kuivama.

Alumisel pildil on näha, kuidas näeb välja täiesti algusest peale tehtud raamat ilma kaanteta, kus kõik vihikud on juba kokku pandud. Ma koolis tegin selle paeltele köitmisega. Paeltele köidetakse paksemaid raamatuid ja selleks on hea kasutada spets raami. Paeltele köitmine pole tavalisel raamatul nii oluline, võib niisama õmmeldud ka olla. Sinna ploki peale tuleb veel liimida otsapaelad ja jõupaber ja enne seda tuleb plokk liimitada.
plokk

Kui vihikud on ära kuivanud, siis tuleb nad kokku õmmelda, sest eesleht on sinna külge liimitud ja peal on kas jõupaber või köitemarli, aga seesmised lehed on lahti. Võtadki nõela ja niidi ja õmbled lehed käsitsi kokku. Lisaks klambriaukudele, võid teha servade poole veel paar lisaauku, kokku kuus või kaheksa, või 10. Õmbled traageldusõmblusega edasi-tagasi, niidiotsad jäävad lõpuks väljapoole.

Kui vihikud kokku õmmeldud, liimid nad ülejäänud raamatu külge, ette ja taha. Ikka mingi 4 mm liimiribaga.

Kuidas teha kitsast liimiriba paberi serva? Paned teise suvalise paberi õigele kaugusele peale ja muutkui pintseldad. Pärast viskad selle peamise paberi ära. Liimimisel on alati all ka ajaleht, eksole. Liimitakse pintsliga võttes sobiva koguse liimi eraldi topsist.

Raamatu sisu selja liimitamine

Kui plokk on pressi vahel ära kuivanud, algab selja liimitamine. Liimitamine on selleks hea, et siis on kõik raamatu vihikud kenasti tihedalt üksteise küljes ja selg tugev. Minu üllatuseks läks mu raamat liimitamise käigus palju õhemaks, kui ma varem olin arvanud. Liimitamine käib PVA-ga. Võtad suure pintsli ja paned liimi mõnusa kihi ploki selja peale. Korralikult. Siis koputad kogu plokki vastu lauda, et kõik küljed kenasti ühtlased oleksid ja lõpuks paned raamatu sisu kenasti laudade vahele pitskruvidega kinni kuivama. Jälgid, et raamat sinna vahele ikka korralikult jääks. Vanad raamatud võivad olla ette- või tahapoole ära vajunud. Võimalik, et sellest jamast lahti ei saagi.

Otsapaelte tegemine

Võimalik, et su vanal raamatul on mõlemad otsapaelad alles ja nad meeldivad sulle, siis pole uusi vaja. Otsapaelu on mitmesuguseid. Kui kodus oma raamatuid vaatad, siis on otsapaelad riidest ja värvilised, umbes sentimeeter laiad. Nagu ma varem mainisin, mulle meeldivad nahast otsapaelad. Otsa- ehk kaptaalpaelu müüakse käsitööpoes ka.

kaptaal2

Siin fotol ongi näha, milline otsapael välja näeb. Sees on teine nahariba. Samasuguse saab teha ka paelast ja nöörist. Too väljaulatuv helepruun otsajupp tuleb ära lõigata. Üks on juba pva-ga raamatu selja peale kleebitud. Tegelt oleks võinud need otsapaelad enne selja liimitamist valmis teha, sest need tuleb nüüd sinna peale kleepida.

Viimane sisuploki valmimise etapp

Nüüd olemegi oma sisuplokiga viimase tegevuseni jõudnud. Mis on tehtud?

  • Oleme valmistanud eeslehed ja need kinnitanud esimese ja viimase vihiku külge.
  • Juhul kui võtsime esimese ja viimase vihiku ploki küljest lahti, oleme vihikud uuesti kokku õmmelnud ja uuesti ploki külge kleepinud.
  • Liimitasime ära terve ploki selja ja kleepisime otstesse otsapaelad.

Nüüd tuleb veel lõigata üks tükk jõupaberist, mis kleebitakse ploki seljale. Üldjuhul on see jõupaber nii pikk ja lai kui suur on raamatu selg. See jõupaber hoiab vihikuid veel kindlamini omavahel koos. Selle paberi võib sinna kleepida ajal, mil liimitatud seljaga plokk on pressi vahel ja selg veel märg.

Ja ongi plokk valmis. Edasi tuleb jutt, kuidas raamatu kaaned korda teha.

Kuidas teha riie paberkäsitöös kasutatavaks – kalinguri valmistamine

Samal ajal kui sa ploki, eeslehtede, vihikute ja kaptaalpaelaga möllasid, võisid tegeleda ka kaante kordategemisega. Ma eeldan, et ega sobivat nahka leida ei õnnestu, seega tuleb uus selg teha riidega.

Tavalist riiet raamatu köitmisel (või muus paberitöös) kasutada ei saa, sest ta on liiga pehme, veniv ja karvaste servadega. Väidetavalt saab kangast käsitöökanga ka ainult siis, kui tal üks pool ära kliisterdada, aga ma pole seda proovinud. Koolis me kasutasime riide alla jaapani paberit, aga seda pole laialt saadaval. Seepärast tegin mina seda raamatu kalinguri jaoks jõupaberiga. Kangana kasutasin seda kangast, mis mul tekikoti tegemisest üle jäi. Ehk suvaline puuvillane kangas kõlbab, mille muster või värv teile meeldib. Linane võib liiga paksuks jääda ja sünteetiline pole esteetiline. Zelluloosis müüakse kalinguri ka, aga kes keelab ise teha, see on lihtne.

a. Lõikad riidest välja paraja suurusega tüki. Suurusel arvesta, et 2-4 sentimeetrit jääb tagasikeeramiseks ka. Mina tegin ühele raamatule selja ja teisel katsin kaane nurgad ära. Võimalik, et sa tahaksid kogu kaanepinna ära katta, siis arvesta, et mõlemad kaaned ja selg ära mahuks.
b. tupsutad suure pintsliga kliistri kangale
c. Võta jaapani paberit või jõupaberit ja laotad kangale
d. võtad kuiva harja ja tupsutad paberi kanga külge kinni. Jõupaberit võib käega ja lapiga ka kanga külge siluda.
e. paned valmis kalinguri pesunöörile servast lõksudega kinni kuivama
Päris kiiresti kuivab, mu vannitoas paari tunniga. Jõupaberile jäid väikesed kortsud sisse, aga see mind ei häirinud. Jõupaberiga kaetud kuivanud kalinguri ma triikisin pärast kuuma triikrauaga sirgeks, jaapani paberiga kanga võib lihtsalt ümber mingi rulli keerata. Kuna jaapani paber on jube õhuke, siis kui tal ongi kortsud, neid pole näha.

Kaante ja uue selja tegemine

Järgmisel pildil on näha täiesti uute kaante koostisosade põhiplaan. Seal on musta naha peale asetatud kaaned (see helesinine kartong ja keskel on kolm tükki räpina õhemat käsitööpappi, see mida toidupoes müüakse, vist on 1 mm paks. Keskmine tükk on täpselt selja laiune. Servas on kaks 9mm laiust riba, neid kohti kutsutakse valtsideks. Valts on see koht, kust kaaned lahti painduvad. Kuskil eestikeelses netiõpetuses oli sinna kaante ja selja vahele jäetud paar millimeetrit, mis on suvalise suurusega raamatu puhul liiga vähe. Valmis raamatu peal on need triibud ilusti näha, selline jõnksukoht. Neid valtsikohas olevaid papiribasid kinni ei kleebita, need on seal selleks, et liimimisel ja kuivamisel hoida, et sellised ühtlased vahed jääksid.

Raamatu seljale tulev papitükk peab kindlasti õigetpidi painduma, sest normaalne klassikaline raamatuselg ei ole kandiline vaid natuke ümar. Seepärast ei tohi see papp ka liiga paks olla.

Kuna meie asendame ainult selja, siis lõikamegi kalingurist (või nahast) välja ainult nii laia tüki, mis ulatub üle selja, üle valtside ja ulatub kaante peale sentimeetri või rohkem. Oleneb, kui palju te tahate, et kaanepilt näha jääks. Otstest jääb 1,5-2 sentimeetrit pikem, et saaks tagasi keerata.

Mina kasutasin ainult seljaosa kleepimisel liimisegu, kuid koolis me tegime puhta kliistriga.

  • Paned kliistri õige suurusega kalingurile.
  • Paned keskele seljatüki, siis valtsipapid ja servadesse kaaned.
  • Võtad valtsipapid ära.
  • Keerad kalinguri servad abipaberiga üle kaane serva sissepoole.
  • Paned valtsipapid kalinguri pealepoole omadele kohtadele, et valtsikohad ilusad ühtlased ja kandilised kuivaksid.
  • Paned kaaned pressi vahele kuivama.

kaaned

Kuna mina tahtsin oma vanade raamatute kaante kaanepilte säilitada, siis ma üle kogu kaane riiet ei pannud, kuid ma pidin ära parandama kaante nurgad, mis olid täielikuks kapsaks muutunud. Alguses arvasin, et panen pva-d vahele ja korras, aga ei olnud. Seepärast lõikasin kalingurist kolmnurgad ja kleepisin need liimiseguga kaante välisnurkadesse.

nurgad

Raamatu kaante nurkade tegemisel peab jälgima paari reeglit. Ma netis nägin, kuidas inimesed olid sissepoole riide nii kleepinud, et keskelt servad jäid kahekordselt. Mu fotol on näha, et nad katavad teineteist natuke, tegelikult peaks need olema täpselt serv serva vastas, et liiga paks ja jõnksuline ei oleks. Võtad kenasti näpuga üleliigsest jupist kinni ja lõikad kääridega servad õigeks.

Teine oluline reegel on, et kaane nurk ei ole kunagi terav vaid ümmargune. Selleks, et kaanematerjali, olgu see siis kalingur või nahk, ilusti ära keerata, kasutad abipaberit Suvaline puhas printeripaber, millega serva ära keerad ja nurka vormid. Samuti on hea läbi teise paberi servasid tugevalt kinni masseerida. Mul on olemas voltluu, aga ka näiteks joonlauaga saab. Enne raamatu vägistamist võib mõne papitüki ja kalinguriga katsetada ja teha väike proovitöö.

Kui me koolis uut raamatut tegime, siis kleepisime sinna kaanepapi sissepoole veel ühe joonistuspaberi, mis algas täpselt kaanematerjali ärakeeratud servast, et sinna järkusid ei jääks ja kõik oleks ühtlaselt sile. Ja joonistuspaberi alla kleepisime jõupaberi tüki, mis hoiab, et kaaned imelikult kaardu ei kisuks. Õpetaja kutsus seda tõmbepaberiks. Kuid see oli vajalik vaid nende kaante puhul, mis üleni naha või kalinguriga kaetud. Mina vana raamatu restaureerimisel seda ei teinud, kuna ma ei katnud tervet kaant. Kui keegi tahab terve kaane katta ja eriti korrektset tulemust, tehke.

Kodus suvalist raamatut vaadates näete, kuidas kaante siseküljel on näha külgekleebitud eeslehe alt kaanematerjali jõnksud, korrektsel iluköitel neid pole.

Viimane etapp – ühendame sisu ja kaaned

Nüüd on nii sisuplokk kui kaaned ära kuivanud ja tuleb need omavahel ühendada.

Selleks on meil vaja kahte paberit, mille peal eeslehele liimisegu määrida ja kahte plastikutükki, mida peale liimimist raamatusse eeslehe alla panna, et see kuivades oma niiskust raamatusse ei levitaks.

Kõigepealt proovid, et kas kaaned said ikka õige suurusega. Kui mingil imelikul põhjusel on need liiga suured või liiga väikesed, siis pole enam suurt midagi teha. Kuid kui sa kasutasid raamatu vanu kaasi, siis peaks kõik klappima. Üldjuhul on raamatu kaas igast kolmest küljest umbes 4 millimeetrit laiem kui sisu. Mina üritasin oma kaante seljaosa enne kinniliimist ka natuke ümardamaks vormida, et ta paremini sisule peale istuks.

Kui oled proovinud, kuidas su kaaned imekaunilt raamatule sobivad, võtad raamatu formaadist suurema paberi, paned selle kinnise raamatu vahele eeslehe alla ja pintseldad liimisegu üle terve eeslehe. Siis võtad liimise paberi vahelt ära ja sätid kaane ja eeslehe omavahel paigale. Kas sa alustad esimese või viimase kaanega, vahet pole. Peaasi, et sisu kaantesse õigetpidi läheks. Noh ja siis teed sama teise kaanega ja jälgid, et kõik oleks otse ja selja vahele vaba ruumi ei jääks. Siis paned esimese ja tagumise kaane ja ploki vahele need plastikutükid, mida varem valmis varusid ja keerad raamatu pressi vahele kuivama. Plastikutükid on suvalised dokumendikiled. Neid on vaja, et niiskus ja liim raamatusse ei imbuks. No ja järgmiseks päevaks ongi kõik kuivanud ja raamat valmis. Palju õnne, kui sa kõik mu jutu läbi lugesid. Kui on küsimusi, ma vastan.

Nüüd veel pilte kahest raamatust, mida ma kodus restaureerisin.

onnike
Onu Tomi kaante tagasipanekuks kasutasin tekikotimaterjalist tehtud kalinguri. Siin on ka näha, kuidas valtsikohad on kaunilt kandilised.
pealt
Selle muinasjuturaamatu selja ma tegin ühest kummalisest õhukesest nahast, mille värv sobis, aga mille pind pole üdini kvaliteetne. Nurgad on kalingurist.

seest

Ja viimane pilt on selle muinasjuturaamatu seest, mille pilte varemgi nägite. Kohe peale eeslehte tuleb too arvutis taastatud pilt. Pildistatud voodis.

Selle postituse kirjutamine on siiani mu kõige rohkem aega võtnud jutt üldse. Ja karta on, et ega talle ka lugejaid ei jagu, kuid ma olen täiesti kindel, et põhjalikumat liimköite tegemise õpetust on netist keeruline leida.

Advertisements

2 comments

  1. Miks sa nurki nahast ei teinud? Mulle endale tundub, et nahk säilib paremini ja kui selg on niikuinii nahast, siis see on hästi lihtne ja loogiline lahendus.

    Aga miks ei saa nahka ise õhendada? Ma alati ise skalpelli või noaga õhendanud…. praegu muidugi pole mul õiget nuga 😦 jõle ammu pole nahaga enam möllanud, ükspäev võtan jälle ette.

    Meeldib

    • 10 sentimeetri laiust kaks korda liiga paksu nahka käsitsi ühtlaselt noaga õhendada on minu jaoks võimatu.
      Ma ei tea, miks ma nurki nahast ei teinud. Mul oli suur tahtmine teha ja väike tahtmine mõelda 😛

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.