Õnnetustest ja tunnetest

Kuna Epu blogis ei saa kommenteerida, siis ma pean eraldi postituse tegema. Mul ei olnud üldse plaanis Pariisist blogida. Miks? Sest ma põhimõtteliselt üritan vältida meediast õnnetuste vaatamist. Kõiksuguste erinevate õnnetuste. Too päev, kui kogu FB oli täis tulekahjus kannatanud jänese pilte, oli eriti vastik. Ja eilase ja üleeilase päeva tegid umbes sama ebameeldivaks põleva kiriku videod ja nende ümber toimuv arutelu. Nüüd ma arutlen ise ka. Me kõik oleme räpased.

Nüüd ma peaksin hakkama kiitlema, kuidas mul on kõik tunded alles ja neid pilte vaadates on mul paha olla. Muideks, ma arvan, et tegelikult on kõigil neid pilte vaadates paha olla, hoolimata sellest, mida nad ütlevad. Inimene on äärmiselt keeruline olend ja mida vanemaks ta saab, seda keerulisemaks muutub.

Pisikestel lastel on hea lihtne, nemad väljendavad täpselt seda, mida nad tunnevad. Kui on kõht tühi või paha olla, karjun appi, keegi ikka tuleb. Natukese aja pärast saab ta teada, et kõht on tühi, karjun appi, aga kedagi ei tule. Või siis keegi tuleb, aga ei saa aru, mida teha tuleb. Või hakkab suur inimene beebil hoopis mähkmeid vahetama, sest suure inimese arvates tuleb süüa siis, kui kell on õige, mitte siis, kui kõht on tühi. Veel suuremaks saades saab laps aru, et kui karjuda, võib söögi asemel hoopis riielda saada. See on esimene suur õppetund – hoia oma tundeid vaos, või olukord läheb hullemaks.

Mida vanemaks inimene saab, seda keerulisemaks lähevad õppetunnid. Lõpuks on inimesel meeles ainult see, kuidas tuleks niiviisi olukordadele reageerida, et oma tunnete väljendamisega endale kahju ei sünnitaks. Umbes teismelisena jõuab hulk inimesi arusaamisele, et tunnete väljendamise ja nende tundmisega on nii kahtlased lood, et parem kui neid üldse polekski. No ja siis ta lõpetabki mõnede tunnete tundmise. See ei tähenda, et tal neid pole, ta lihtsalt ignoreerib neid. Ta isegi ei tea, et ta neid ignoreerib. Kõigil nii edukalt ei lähe. Kõigil ei õnnestu tundeid mõistusega maha suruda ja siis nad on oma emotsioonide otsas õnnetud. Emotsioone on liiga palju, nad väsitavad, nad segavad elamist, ei luba teha seda, mida mõistus tahaks. Selle vastu aitavad tabletid ja jälle korras.

Mingi hetk tunnevad need, kes oma tunded on kaugele kappidesse ära peitnud, et elu on kuidagi igavavõitu, miski ei eruta. Siis tuleb appi meedia. Pakub neile elamusi, mis kaugelt kapisopist tundest väikese jupi välja lasevad. Inimene vaatab netist pilti kõrbenud jänesepojast ja tunneb midagi. Tunneb, et midagi on jänesega valesti, midagi tuleks teha. Kui kapp on jube sügav, siis vaatab ta kõrbenud jänest pilguga, et näe mis juhtub, kui valel ajal vales kohas olla. Võiks mõistlikumalt käituda. Samas ta näeb, et inimesed vaatavad kõrbenud jänest ja nutavad. Ahaa, taipab ta, siin on nutukoht, peaks ka pisara valama, et teistest ei erineks. Kui tunded on tolles koledas kapis, kuhu nad paigutati, sest tunnete väljendamise eest võis peksa saada, vaatab ta jänest isegi väikese rõõmuga – juhuu, mul läheb paremini.

Kuid Epu postitusele tahtsin ma seda kommenteerida, et me käisime Pariisis samal ajal, ma paar päeva varem. Ma olin tol hetkel Pariisis, kui Estonia põhja läks. Me käisime ka bussireisil, aga meie laev sõitis Tallinnast Travemündesse. Kui me tagasi tulime, pidime Travemündes pool päeva oma laeva ootama, sest ta otsis merest Estonialt põgenenud inimesi.

13

Ma tegin Pariisis slaide ja värvifotosid. See on slaidi koopia, ma arvan, et mu selja taga peaks Jumalaema kirik olema. Ma ei mäleta seal sees käimisest midagi. Kuid mul oli esimest korda telekast Notre Dame põlemist nähes õõnes tunne. Kuna mulle meeldib oma tundeid analüüsida, siis ma leidsin, et kurbus pärines peamiselt sealt kohast, kus on jube kurb, kui suur, vana ja tuntud asi hävineb. See annab signaali, et miski pole igavene, ükskõik kui suur või oluline see on. Kõik võib tuhaks põleda. Ja nii ongi – kõigi ja kõige jaoks võib just tänane päev viimane olla. Seepärast ei tasu seda, võib-olla, viimast päeva ebameeldivate fotode ja videotega täita. Õues on kevad!

Advertisements

19 comments

  1. Imelikul kombel mul tekkis esimest korda tunne, et maailm võib tõesti otsa saada (poeg just niimoodi ennast väljendas, kui põlevast katedraalist rääkisime). Ilmselt nimelt seetõttu, et igavestena tundunu võib tuhaks põleda. Samas mul on hea meel, et päris tuhaks ei põlenud ja rõõmustan, et taastatakse.

    Liked by 1 person

  2. “Veel suuremaks saades saab laps aru, et kui karjuda, võib söögi asemel hoopis riielda saada. See on esimene suur õppetund – hoia oma tundeid vaos, või olukord läheb hullemaks.”

    Seda konkreetset asja õpin ma siiani. Raske on.

    Mina olen tegelikult väga emotsionaalne inimene, kiire vihastama, kiire rõõmustama, kiire armuma ja kiire solvuma. Vahel mitu korda ühe päeva jooksul. Aga selliseid pilte vaadates nututuju ei tule, kahju on muidugi, olgu katedraal või põlenud jänes (ma arvasin miskipärast, et see on imeliku nurga alt siil, käis korra läbi minugi fiidist), lihtsalt see on selline “kurb, et on selline lugu”, mitte päriselt pisar silmas ja nutt kurgus. Eks see sõltub inimesest, keda mis nutma ajab – M on ju ka nutnud avalikult, sest kommenteerijad ütlesid ta piltide kohta pahasti, kirik lihtsalt ei koti.

    Meeldib

    • Sind ümbritsevad pidevalt mõistvad inimesed, kui sul on mõtet tühja kõhuga kõva häält teha. Üksinda elades see harjumus kaob kiiresti, peeglisse nutt on ka täiesti tulutu tegevus.

      Ega ma ka ei nuta, lihtsalt ei taha vaadata, sest kehv tunne on vaadata. Ma ei viitsi katsetada, et mis tunne siis tekiks, kui kaua vaataks.

      Meeldib

      • Jah, mul on lähedastega vedanud, kogu aeg üritame üksteise soove silmist lugeda. Vanasti naersin nende üle, kes enne kojuminekut viimast kaht õlut jagasid – “Võta ikka sina omale!”, “Eieiei, mis sa nüüd, jäta endale!” Nüüd olen mõne koha pealt samasugune, üritan hoolitseda ja nunnutada, teised omakorda vahel nunnutavad vastu. Selles mõttes on väga vedanud sõpradega, et kui ma teen “kiun-kiun-kiun”, siis ikka kuulatakse ära ja puhutakse peale.

        Liked by 1 person

  3. Mul ei olnud pisarad silmas aga mind ärritas see, kuidas nö leinapostituste all kirjutati, et inimesed jäid ju ellu, teisigi UNESCO objekte on sõja käigus lõhutud jne jne jne
    Ma mäletan, et pärast Jugoslaavia konflikti anti välja fotoalbumid nendest auklikest ja lagunevatest hoonetest, ma ei julgenud aastaid sinnakanti reisida, sest sellised varemed mõjuvad masendusttekitavalt aga õnneks olid need paigad , kuhu reisil sattusin, ikka nende paarikümne aasta jooksul üles ehitatud ja elu täis.
    Samuti on mul kurb või kahju Jumalaema kiriku põlengu pärast. See, et midagi nii suurt ja võimast nii kiiresti ahervaremeks muutuda võib – see paneb inimeses midagi liikuma, ükskõik kas siis kurbuse või viha või kasvõi selle müüri “mind see ei mõjuta”. Kui ei mõjuta, siis oleks kommentaator vait, mitte ei tuleks teise leinapostituse alla ilkuma ja esinema… kui ei mõjutaks, siis ei kirjutaks sel teemal postitust. Midagi see tulekahju siiski tegi, mingeid emotsioone tekitas.
    Aga minu jaoks on lein üks püha asi, isegi kui mul on oma ristivastupidine arvamus, siis ma ei lähe seda leinajale ütlema. Ma arvan, et mind kõnetas see teema, sest lugesin Jane Paberiti järelehüüdeid ning seal oli üks usklik oma tõde kuulutamas ja isegi kui see tekst on Piiblist ja õige jne jne jne, siis see ei ole nüüd küll see koht, kus lähedastele teatada, et inimene põleb nüüd põrgus. Kellele selline teavitamine head teeb? Millist patust päästab?
    Minu jaoks on mingid kirjutamata reeglid ja kui kellelgi on kurb, siis las olla kurb…

    Laske mul olla kurb. Kurbus jumalast on
    kingitus meile siin. Kurbust kõigile! On
    südamen õnn ja piin. Laske mul olla kurb.

    Laske mul olla kurb. Sina, jumala käest,
    nukker ja vaikne Ing! Võtke kinni kõik käest,
    tõmmake ümber mo ring. Laske mul olla kurb.

    Visnapuud soovitan lugeda!

    Meeldib

    • Ma lugesin ka Paberiti blogi. Ma ideeliselt saan neist kristlastest aru. Kristlus on selline natuke mugav religioon, kus on võimalik kõik oma mured ja rõõmud Kristusega jagada ja Piiblis on kirjas, kuidas on õige elada. Kuna kõik religioonid (peale selle, millesse samuraid usuvad) räägivad, et enesetapp on halb, siis kristlane arvab, et ta aitab, kui ta kritiseerib. Ta tahab aidata.
      Seepärast mulle meeldivad budistlikud põhimõtted rohkem, ka seal peetakse enesetappu küll halvaks käitumiseks, kuid samas on budism piisavalt egoistlik ja jätab kõik inimese enda otsustada, mida ta oma elus teha tahab või ei taha. Ise teed, ise vastutad. Käid kellelegi ette kirjutamas, mida teine tegema peab, jälle keerad vaid endale. Kõik vaid endale.

      Minu jaoks on võõras lein raske küsimus, mul on imelik empaatia vorm, et ma tunnen teiste eriti tugevaid tundeid, kui nad on mulle umbes paari meetri kaugusel, iseenda sees. Suva võõraste omi ka, näiteks ühistranspordis. Õnneks ma saan aru, kui too tunne pole minu oma. Ma tavaliselt suudan end sellest tundest, mis pole minu oma, ära eraldada. Kuid lein on ülimalt ebamugav tunne tunda, isegi siis, kui see pole minu lein.

      Meeldib

      • kirstlusest … tegelikult võib enesetappu tegev inimene veel viimasel hetkel taibata, et tegu on vale ja andeks paluda. ma arvan, et see on ka põhjus, miks kirik enam nii hukkamõistev pole. ja Piibel räägib ju usust, lootusest ja armastusest, millest suurim on armastus. Ja ka meie isa palves on sees see, et anna andeks meie patud nagu meiegi andeks anname oma võlglastele… ehk siis nii palju kui sa suudad andestada, nii palju andestatakse ka sulle. nii et kokkuvõttes on kõik endale – nii nagu käitud teiste suhtes, sama ootab sind.
        ma õnneks võõraste tundeid ei tunne või oskan ära blokkida, küll on füüsiliselt raske olla kellegi tuttava või armsama läheduses kui tollel on negatiivsed tunded vms… prrrr

        Liked by 1 person

  4. Mul võttis seest õõnsaks küll. Olen seal käinud. Mingit elumuutvat kogemust ei saanud, aga huvitav ehitis kahtlemata ja alati tegelikult imetlen sellist arhitektuuri, mis on sadu aastaid vastu pidanud. No ikka osati.

    Liked by 1 person

  5. Kujuta ette, kui imelik on elu – me olime sinuga ühel ajal Pariisi kandis =)
    Ja ole sa tänatud, värskendasid mu mälu – mitte Hamburgis, vaid Travemündes maabusime meiegi. Ma ei hakanud oma postituses üksikasju kirjeldama, aga meie sadamasse jõudmine hilines ca 24 tundi, kuna laev tegi marsruudis muudatuse, sõitis sündmuskohale. Nägime koptereid ja päästelaevu ja tühje päästaparvi ja nii edasi. Aga nagu postituses ütlesin, mu mälu on selle koha peal auklik, sest tormi, mis merel valitses, on võimatu kirjeldada. Siiani imestan, kuidas meid Tallinna sadamast üldse välja lasti. Laev oli pooltühi, suur osa reisijaist otsustas maale jääda.

    Meeldib

    • Vaatasin praegu oma reisipäevikust järgi, meie Pariisireis lõppes 1. oktoober. Estonia hukkus 28. september, sel ööl me olime veel Pariisis ja tänu ajavahele teadsime kellaaega kogu aeg tund aega valesti, nagu prantsuse uudistes oli. Ehk me sõitsime üle mere paar päeva hiljem. Siis oli meri täiesti rahulik. Ilmselt oli laevade graafik mitu päeva hilinemistega, me ootasime Travemündes päris kaua. Koptereid jms ma ei näinud. Täiesti võimalik, et ma tulin Travemündes selle laeva peale, kust sina maha tulid. Ehk me olime Travemünde sadamas samal ajal 🙂

      Meeldib

  6. Tunnetest. Mu meelest on lapsik ja kohatu neil teemadel whataboutismi letti lüüa – kirik põleb, kurb jah, but what about nälgivad lapsed, väljasurevad loomaliigid jne jne jne. Justkui kehtiks valu ja kurbuse kohta mingi skaala. Justkui oleks ette nähtud, mida sobib ja tohib tunda jänesepoja, mida kiriku puhul. Long story short – teiste inimeste tundeid meetriga mõõta on tundetuse tipp.

    Liked by 3 people

  7. See on see kui instinkt enam ei allu mõistusele ja tekkivad meeleolu kõikumised ärevus, vanasti oleks jänes lihtsalt toit mitte mänguasi kelle kurva saatuse üle ahastada ja kirik lihtsalt hoone mis vajabki remonti muidu ei seisa ta püsti, kui midagi maha põleb, siis peabki uue ehitama. Inimesed mis teil viga on maailm muutub koguaeg see et keegi mingit võõrast muret tahab lahendada jättes enda mured kellelegi teisele on selline epideemia juba rohkem fb ja muid kiirmeedjaid rohkem võõraid muresi, aga võõra mure lahendamine ja kaasatundmine tundub ju hiiglama kerge ja mis peamine sa oled nagu tunnustuse saanud teistelt et see on õige.

    Meeldib

    • Täiesti tõsi – maailm muutub kogu aeg. Täna on elu-olu teistsugune kui “vanasti”, seetõttu on teistsugune ka inimeste mõtlemine. Ma ei ütle, et halvem või parem. Lihtsalt teistsugune. Tänapäeva inimene hangib toidu reeglina supermarketist, selle asemel et vibu või püssiga jänesejahile minna, ja vaatab 800 aastat vanale kirikule teise pilguga kui need, kes selle 800 aastat tagasi ehitasid.
      See, et minu koolitee oli viiskümmend versta pikk ja pidin seda jalgsi ja paljajalu käima, kusjuures nii minnes kui tulles viis tee ülesmäge, ei tähenda, et tänased koolilapsed bussi või trammi ei või kasutada =)

      Meeldib

    • Too jänes oli elus, kuigi põletada saanud.

      Ma ei ürita kellegi teise probleemi lahendada, ikka vaid enda omi. Kui enda muredega ise ei tegele, ei tee seda keegi. Pole mõtet lootagi, et keegi võõrast jama endale tahaks. Näpuga näitamine on pigem meelelahutus kui lahendamine.

      Meeldib

        • me ei saagi teiste probleeme lahendada… isegi kui lahendame, siis tegelikult lahendame endi omi. kui me saame toetada kiriku ülesehitust, jäneste ellujäämist – mida iganes, siis me tavapäraselt teeme ju asju selleks, et pärast oleks parem enesetunne (isegi kui me seda omakasupüüdlikkusena ei teadvusta), võib-olla kusagil šokiseisundis javõi automaatselt tehtud asi toimub nii, et teeme tulemusele mõtlemata aga muidu on ikkagi midagi alateadvuses toimumas.
          vana ja püsiva asja ajutisus tekitas meis kõigis tundeid, erinevaid tundeid ja on täiesti loomulik, et ongi igalühel erinevad reaktsioonid, arvamused ja tundmused. isegi kui me neid ei teadvusta. ja kõik tunded on õiged ja täiega OK – Ka kõik arvamused, nii see, et taastama võimalikult autentselt kui see, et vana asi peabki kaduma, see on aja kuluga kaasas käiv paratamatus. Lihtsalt tänapäeval on võimalusi hoone (pealtnäha) täpseks taastamiseks, vanasti ei olnud võimalik nii täpselt dokumenteerida. Mulle meeldib kihilisus – see et on vana ja on uut, et aja kulg oleks puust ja punaseks tehtud. Nii nagu looduses – metsas on langenud puud ja noored jne jne jne….et oleks elus.

          Liked by 1 person

    • Inimestel on ikka 24t ööpäevas nagu vanasti, aga et elada ei pea täna teenima vaid laename selle tulevikult see ongi teistmoodi, toit on juba kütitud ja valmistatud ennem kui sa seda küttima mõtled hakata kõige selle ajaga mis vabaneb selle arvelt mida me tavatseme mugavuseks nimetada pakutakse sulle täiuslikku ajumanipulatsiooni mille tulemusena sul tekiksid uued vajadused, hirmud, rõõmud, ahastused jne., mida saab rahustitega antidepressantidega jällegi leevendada, ehk meedia hoolib selle eest et su aju üle erutada ja ära väsitada, siis enam mõistus ei domineeri vaid jäävad esimesed emotsioonid. 🙂

      Liked by 1 person

Soovin lisada:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s