Lilledest ja asjadest

Mune ma ei värvi, ma pole kristlane ka, ega teagi, mida nende värviliste munadega öelda tahetakse. Et paast on läbi? Kuid tore, et reede vabaks päevaks tehti. Ma käisin ema juures maal, tal oli juubel. 80 aastat juba siin maailmas elu õpitud. Nagu ma varem kirjutasin, kinkisin emale sünnipäevaks nutitelefoni.

Pisike hirm oli, et mis siis, kui ta käitubki nii, nagu on kogu aeg rääkinud, et talle pole nutitelefoni vaja ja ta ei saa üldse aru, kuidas see töötab. Samas ma teadsin, et mu ema saab kõikide asjadega hakkama, ainult kättevõtmise asi. Muidugi oli tal kingituse üle hea meel, kuigi sinna juurde käis ikka tavapärane, et miks sa mulle kingituse ostsid, ma ei taha, et sa raha raiskad. Kuid ma ju ei ostnud, ma sain tasuta.

Nüüd on uutel nutikatel ekraani avamine näotuvastusega. Ma varem sättisin ta telefoni töökorda ja panin sinna erinevaid äppe, mis talle meeldida võiks: ilusa ilmateate ennustamise vidina, erinevate ajalehtede äpid, äpp, kus on kõik eesti raadiojaamad. Mu kodus avanes telefon minu näo peale. No mul on tavaline nägu, esimese korraga telefon sai aru, et inimene. Kuid ema näo telefoni sissepanemine osutus hoopis keerulisemaks. Telefon teatas mitu korda, et tema küll nägu ei tuvastanud. Ma arvasin, et äkki on valgemat kohta vaja ja äkki prillid tehnikale ei meeldi. Lõpuks ta ikka tunnistas, et ilma prillideta näeb ema inimese moodi välja. Huvitav, kas näotuvastamise programmid vanemate inimeste nägudega pole tuttavad? Milleks neid pensionäre ikka tuvastada – pätti nad ju tavaliselt ei tee, riigile ohtlikud pole.

Telefonikaarti me emale nutikasse ei pannud. Tal on väike nuputelefon ja ta helistab tihti, pole vaja asja keeruliseks ajada. Kui kunagi tahab, võib ju nutika helistama ka panna. Tal on kodus wifi, saab telefonist lihtsalt internetti. Ja eelkõige ma arvasin, et ta tahab pildistada. Talle meeldib internetist ilusaid looduspilte vaadata, nüüd saab neid ise teha. Siin on too foto, kui ma emale kõige olulisemat trikki näitasin – kuidas selfit teha. Mu emale ta nägu ei meeldi. Kuid muarust on vanadel inimestel just ilusad näod – isikupärased. Ma olen samuti hommikuselt unine ja loomulikult ilma igasuguse meigita.

telefon

Kuid ma tahtsin lilledest ka kirjutada. Mul on olnud eluaegne traditsioon, et emale saab sünnipäevaks sinililli korjata. Varem sõitsime lapsega kahekesi autoga maale ja leidsime peale Aegviitu ühe kauni metsaaluse, kust alati sinililli sai. Nüüd on laps Tartus ja mina Tallinnas ja tulime maale erinevate sugulaste autodega. Ma rääkisin oma autos ka, et meil oli lapsega tee ääres üks sinilille koht. Ja tegimegi peatuse, et lilled üle vaadata. Sugulastel oli linnast poelilled kaasa ostetud, aga nad said oma kimbud oma vanaemale kinkida, kes elab naaberkülas.

Kuid üliarmas oli see, et mu laps oli ka käinud metsas sinililli korjamas. Nad leidsid Lõuna-Eestis sobiva metsaaluse. Nii armas, et mu laps sama traditsiooni tahtis hoida! Kuid naljakas oli see, et tema käis lilli üksinda korjamas, kuna Tartu sugulased, väidetavalt, kartsid puuke. Kusjuures need sugulased olid mu emaga isegi rääkinud, et emale meeldivad sinililled, aga nad ei korjanud neid. Ostsid poest poelilli.

Kui mu laps sai teada, et nad teadsid sinililledest, aga ikkagi eelistasid poest osta, oli ta väga segaduses. Miks? Ma siis selgitasin, et selles teises maailmas, millest ma talle väga palju pole jõudnud rääkida, ei ole kombeks sünnipäevaks ise lilli korjata. Et tolles maailmas inimesed hindavad asjade rahalist väärtust. Laps ikka ei saanud aru. Minu laps ju. Ta vaidles mulle vastu mu oma sõnadega: “Kuid aeg on ju kõige kallim asi, mis meil on olemas. Kui sa kulutad aega, et teisele inimesele kingitust ise teha, siis see on ju kõige väärtuslikum kingitus?” Minu süda hüppas rõõmust, et näe kui tark laps, mõtleb nagu mina, kuid pidin talle ikkagi rääkima, et enamus inimeste jaoks on siiski raha ainus mõõtühik, millega kingituse väärtust mõõta. Endatehtud kingitused on, nende inimeste silmis, rahaga koonerdamine, mis on halb näitaja ja jätab kinkijast kehva mulje. Nad ei tea oma aja kõrget väärtust. Tartu sugulaste poestostetud kaardil olid sinililled ja selle nägemine ajas mu lapse hämmelduse eriti üle serva.

Mul endal on hea meel, et olen lapsele õpetanud elu tõeliseid väärtuseid, aga samas on väike mure ka, et kui enamus maailmast elab teises võtmes, kas tal saab siis raske olema? Mina olen juba vastuvoolu ujumisega harjunud.

Advertisements

12 comments

  1. No ja siis on veel kolmas maailm, kus hinnatakse aega väga. Sinilillekimbu korjamine on kindlasti ajakulukam kui suvalisest toidupoest valmiskimbu kaasa haaramine. Mis sest rahast, aga aega kulus vähem 🙂

    Meeldib

  2. Näotuvastus on saadanast, eelistan iga kell sõrmejäljelugejat. Ja dinosaurusena just seda sõrmejäljelugejat, mis asub telefoni tagaküljel.

    Meeldib

      • Nurjatus, eh, miks nad hea asja ära kaotavad?
        A kusjuures tasapisi tuuakse vähemalt stiilus tagasi – küll kallima otsa telefonidele, nagu Apple ja Samsungi Note.

        Meeldib

        • Samas oli minu 2017 aasta sony telefonil see uus laadimisots, ema uuel huawey telefonil oli mingi vanem versioon, mida saab ainult ühte pidi auku panna. Stiilus on asi, mida nooremad inimesed vist üldse ei tea 😛

          Meeldib

Kommenteerimine on suletud.