Üksindusest

Ritsik soovitas ETV-st filmi üksindusest: Üksinduse ajastu. Vaatasin ja mõtlesin, et peaks kirjutama. Ma ju elan üksi ja vahetevahel tunnen end üksikuna. Filmis näidati ka inimesi, kes ei ela üksinda, aga ikka tunnevad end üksikuna. Ning kõige intrigeerivam oli väide, et üksindus põhjustab ärevust ja depressiooni. Vaatasin filmi ja aju tegeles pideva analüüsiga – mis see on, miks need inimesed end üksikuna tunnevad.

Kõige levinum põhjus valusaks üksindustundeks oli neil inimestel, kes olid pikka aega abielus olnud ja siis lahku läinud. Mõned lahutasid ja mõnedel suri abikaasa ära. Seda tunnet ma tean. Mina ei läinud lahku vastu enda tahtmist või väliste asjaolude tulemusel. Meie läksime lahku, kuna saime aru, et rohkem koos elada pole mõtet. Suhe lihtsalt  ei töötanud, me käisime üksteisele närvidele ja parandada seda olukorda ei osanud. Me ei läinud isegi riidu ja lahkukolimine oli väga lihtne, ei mingeid tülisid asjade või lapse pärast.

Kuid hoolimata lihtsast lahkuminekust, oli pärast jube raske. Ma ei nimetaks seda depressiooniks, vaid stressiks. Ma olin liimist lahti. Kuid mul oli mitu meetodit stressi leevendamiseks. Jalutamine pargis ja rannas, näiteks. Ma mäletan, et jalutasin üksinda rannas ja mõtlesin, et ma olen siin üksinda, et kõik vaatavad, et näe, temal polegi paarilist, kõnnib rannas üksinda. Jube valus ja nõme oli, üksik, kuid kõndimine ja loodus leevendasid stressi ja selgitasid mõtteid. Umbes tunniajase jalutuskäigu lõpuks olid peast nõmedad mõtted kadunud ja asendunud rahulikkusega. Ma siiani kasutan pargis jalutamist, kui tundub, et tuju on imelik. Suva ilmaga, halvem ilm on ka hea, sest siis on pargis vähem inimesi. Ja ma tihti mõtlen, et kuidas ma, loll, sain arvata, et keegi arvab, et ma olen üksik või midagi. Ma lihtsalt kõnnin ja nii ongi.

Kõndida saab ka mitut moodi. Ma olen alati väga kiire sammuga olnud. Kuid omamoodi katsumus on aeglaselt käia. Ma ei tea, kas teistele mõjub, aga aeglasemalt käimine vähendab ärevust ja teeb rahulikumaks. Teadlikult aeglasemalt käimine. Samal ajal võib mõelda oma käimise peale ja sellele, kuidas lihased toimivad ja mida nad käimise jaoks teevad. Mida keha tunneb, kas kuskilt on jahe või liiga soe. Või jälgida täpselt, mis ümbruses toimub, mida ma näen, kuulen, milliseid lõhnu tunnen.  Sisuliselt saab seda mediteerimiseks nimetada, sest ma olen täiesti teadlik hetkest, aga väldin ebavajalikke mõtteid, mis pähe võivad tulla. Inimesed kasutavad jooksmise taustaks kõrvaklappidega muusika kuulamist. Selline enda välja lülitamine on sama eesmärgiga – väldime omi mõtteid. Kuid kasulikum on muusika asendada ümbruse jälgimisega. Vaimsele ja füüsilisele tervisele on kasulik, kui inimene on teadlik, mis tema ümber ja temas endas toimub. Ilma negatiivseid hinnanguid andmata.

Teine moment, mida inimesed oma üksindusest seal filmis rääkisid, oli, et keegi ei käi neil külas, ega helista ja nad peavad kogu aeg üksinda olema. Seda enesehaletsemise asja ma olen proovinud. Spetsiaalselt võtad kätte ja ise kellegagi FB-s juttu ei alusta ja siis mõne aja pärast võib juhtuda, et keegi ei ole ka sinuga juttu alustanud ja siis saab ennast haletseda, et näe – nädal otsa keegi ei vajanud mind. Mis siis, kui ma oleks ära surnud. Nädalaga läheb laip ka haisema. Kõige lihtsam viis kellegagi rääkida, on ise jutuga algust teha. Jah, võib juhtuda, et paar inimest ei vasta, või neil pole sinu jaoks aega. Kuid need on valed inimesed. Tasub rohkem katsetada. Erinevate inimestega. Enne suhtlemise alustamist tasuks mõelda neile inimestele, et kes nad on ja miks ma neid näha tahaks. Valede inimestega suhtlemine on tänapäeval kõige levinum depressiooni allikas. Kõigil on elu jooksul kogunenud tuttavaid ja sõpru või siis kunagisi sõpru, kes ka võivad samamoodi oodata, et keegi nendega juttu alustaks ja külla tuleks. Toredad ja mulle sobivad inimesed.

Just rääkisime emaga, kui palju inimesi talle sünnipäevaks õnne soovisid. Ma olen teda pidevalt ärgitanud, et sugulastega suhtlemine ei pea ainus tutvusringkond olema, suhtle oma vanade sõpradega. Jõulude ajal ta helistas oma vanad sõbrad-tuttavad-töökaaslased läbi ja kutsus nad kokku ühte kohvikusse istuma. Ja nüüd ta rääkis, et helistasid need vanad töökaaslased, kes talle varem sünnipäeval ei helistanud ja tuletasid meelde, kui vahva oli see jõuluaegne koosistumine. Ma julgustasin, et orgunni veel mõni koosistumine, suvel ka, see ei ole ju keeruline.

Ei saa loota, et sinu lapsed sinuga pidevalt suhelda tahaksid. Või et sul oleks nendega millestki rääkida, mis mõlemat poolt samavõrra huvitaks. Laste ja vanemate suhted ei ole samad, mis sõbrasuhted. Seltskonda tuleks ikka endasugustelt oodata ja otsida. Laps on laps ja temal on oma elu.

Seal filmis oli juttu ka interneti tutvumislehtedest ja Tinderist. Peale lahkuminekut ma proovisin neid ka, aga need olid hirmsad kohad. Ma jõudsin otsusele, et mulle niimoodi ei meeldi. Ma sain päris paljudega kokku, aga need kohtumised olid pigem ebameeldivad. Umbes nii nagu poest kaupa valitakse. Et vaatad ja uurid ja küsid, et kas ikka on selline kaup, mida tarbida tahad. Vallaline liha. Mulle meeldib pigem nii, et saad suvalt inimestega kokku ja siis aja jooksul selgub, et näe, me meeldime. Ma vihkan ankeediküsimusi. Ja mulle ei meeldi selline elu, et kui mina su nõuetele vastan, siis hakkame aga käima. Vot ei taha! Ja nii kurb oli kohata kedagi, kes oli ikka tõelises meeleheites, et peab endale kellegi leidma. Olgu see keegi siis nii sobimatu kui iganes, prooviks ikka. Üksindus tapab.

Seal filmis oli naine, kes elas kahekesi koeraga maal ja oli rahul oma üksinda elamisega. Kuid ta ju polnud üksi, koer vajab meeletul hulgal tähelepanu. Ma ei ole päris kindel, et filmitegijal õnnestub inimeselt kätte saada kõiki tema probleeme, kui ta ei pruugi neid isegi teada. Mulle mõjus too naine närvilisena. Muidugi saab endale kinnitada, et ma olen rahul sellega, mis mul on ja vältida mõtlemist sellest, mida ei ole ja tahaks. Niisuguses mõtlemises oleme me kõik osavad, erinevat moodi.

Ma tean, et mulle on üksinda elamine päris hästi mõjunud. Ma tean, et ma olen erinevatel teemadel edasi arenenud. Kui ma loen omi vanu kirjutisi, kus ma väljendan mõnda uut teadmist või teadmatust, siis ma mõistan, mida olen juurde õppinud ja millest paremini aru saama hakanud. Ma ei saa nõustuda, et üksinda elamine tekitab ärevust ja depressiooni. Mind on üksinda ainult iseendale pühendumine palju rahulikumaks ja paremaks inimeseks teinud. Kuid ma olen nõus, et üksindus tekitab deprekat. Sest üksinduse tundmine ise ongi juba depreka tunnus. Mõtted, kuidas keegi ei taha mind, ma olen sobimatu, ma ei vääri teist inimest enda kõrvale, kuna olen halb inimene. Sellised mõtted on depressiivsed või siis ärevust tekitavad.

Ennast alavääristavate mõtete eemale lükkamine või ära peitmine ei toimi. Või toimib lühiajaliselt ja pärast oled suuremas sopas. Ma olen seda ka proovinud. Tänapäeval on enda alaväärsuse kinnitamiseks ja allasurumiseks mitmeid võimalusi. Arvutimängudest ma loobusin aastaid tagasi. Arvutimängud on parim viis reaalsusest väljalülitumiseks ja illusoorses kõikvõimsuses elamiseks.

Teine väga halb kaaslane on telekas. Mõnikord ma mõtlen, et miks näidatakse telekas saateid, filme, reklaame, mille ainus eesmärk tundub olevat on inimese vaimse tervise rikkumine. Kõik see vägivald, naiivsed inimsuhted, rahakultus, ebanormaalselt hea välimusega inimesed (või siis totaalselt ebanormaalsed inimesed), naiste alavääristamine seksobjektideks, sport, kus osalevad keskmisest palju kõrgemate võimetega inimesed. Loetelu võiks lõputult jätkata. Ja selle jama vaatamine tekitab haiglaslikku sõltuvust. Arvutist tundide kaupa filmide ja videote vaatamine on peaaegu sama kahjulik, kuigi süütum, kui inimene endale tunnistab, miks ta ühte või teist filmi vaatab ja saab aru, kuidas need talle tegelikult mõjuvad. Ta saab valikuid teha. Telekas kanalite vahel klõpsimine on vaid näiline valimine, tegelt valid vaid erinevate jamade vahel. Kõige süütum, kuid ka teatud probleemidega, on raamatute lugemine. Samuti levinud enda maailmast väljalülitamise meetod. Teine maailm, illusoorne tegelikkus. Unustan enda.

Mul paar nädalat tagasi tekkis mõte, et peaks suvel kodust interneti välja lülitama, sest siis ma peaks tegema erinevaid pärisasju: käsitööd, maalimist, väljas käimist. Mõte, et mul oleks ainult natuke internetti telefonis, tundub kohutav. Kuid terve lapsepõlve ja osa 20-ndaid nii oli. Päris tegevustega tegelemine on vaimsele tervisele ülikasulik. Eriti need tegevused, mis loomingulisust arendavad. Kõige vähem suudan ma loobuda blogimisest ja teiste blogide lugemisest. Ja blogimine on vaimsele tervisele väga kasulik tegevus. Seda ma küll usun. Kui su blogi ei tegele just enda alavääristamise ja teistelt mõnitavate kommentaaride saamisega.

vosa

Selle võsapildi tegin nädalavahetusel ema juures maal. Mul tekkis üks mõte, mis vajas läbimõtlemist ja siis ma lihtsalt kõndisin mööda põldu ja mõtlesin. Üksinda, üksinda on kõige parem asju läbi mõelda. Kuid kellegi pädevaga asju läbi arutada, on veel tulemuslikum.

Kuid jah – kuigi ma ei põe oma üksindust, ma ei tahaks elu lõpuni üksinda elada. Ma tean, kui arendav on elada koos teise inimesega. Kuid see inimene peab olema õigesti valitud. Kuigi ma ei ole enam 20-aastane, on mul lausa mitu tüüpi, kes hea meelega mu ümber tiirutavad, kuid nad ei vasta mu kõige olulisemale tingimusele – meie jutt ei klapi, meil on maailmast täiesti erinev nägemus. Ma võin vestelda suvalise inimesega ja mul on huvitav. Kuid pidevalt enda kõrvale tahaks ma vaid sellist inimest, kellega mul on sisuliselt huvitav ja arendav rääkida. Neil teemadel, mis meile mõlemale sama palju huvi pakuvad. Selleks ju teisi inimesi vaja ongi, et suhelda. Kui enda kõrvale võtta keegi vaid sellepärast, et ei peaks üksinda olema, siis on üksindus kellegagi koos palju jubedam kui üksinda elamine.

Advertisements

10 comments

  1. Näedsa, ma just pidasin aru, mida hommikukohvi juurde lugeda, ja voilà, vastu vaatas sinu postitus. Huvitav, et kasutasin Ritsiku juures üksilduseteemadel arutledes õnnelikku kooselu iseloomustamiseks täpselt sama väljendit mis sina – “arendav”.

    Lahutusejärgsest ajast on mul aga risti vastupidine kogemus (kuigi lahkukolimine ise oli sarnane – sõbralik, ei mingeid tülisid, lapsigi mitte). Mulle hirmsasti meeldis lõpuks üksinda olla ja elada. Võib-olla seetõttu, et noorelt abiellununa jäi see “üksinda” staadium täitsa vahele. Olin peale lahutust lausa uhke, et näe, vaadake, ma siin üksinda kõnnin, täitsa ilma paariliseta, vaba naine tulema ja minema ja otsustama.

    Aga üksindus ja üksildus on muidugi kaks ise asja, eks.

    Meeldib

    • Ma olin lahku minnes 41, suht suur inimene. Aga, jah suhe peab olema arendav ja ma ei saa aru, kui inimesed nõustuvad suhtega, mis võib isegi alaarendav olla. Sõprussuhteid võib lihtsalt meelelahutuse eesmärgil omada, aga eriti tore, kui ka sõpradega suhtlemine annab midagi juurde. Blogis suhtlemine annab alati midagi.

      Ma lugesin täna peale oma postituse tegemist Ritsiku juures kommentaare ja seal oli palju häid. Hetkeks tundus, et inimesed mõtlevadki tihti minuga ühtemoodi, et milleks ma üldse selle jutu siia kirjutasin. Kuid mulle oli nagu vaja, endale kinnitamiseks.

      Meeldib

  2. Ritsiku all jätsin juba kommentaari, aga siia ka. Minu meelest väga huvitav lähenemine. Selle kohta, et nn tarkadel polegi nii palju sõpru vaja, on päris mitu artiklit ilmunud (otsi why intelligent people have fewer friends).
    https://thoughtcatalog.com/natalie-villani/2017/03/9-reasons-why-intelligent-people-have-less-friends/
    https://www.lifehack.org/408873/scientists-explain-why-smart-people-prefer-fewer-friends

    Teine asi, mida olen soovitusena lugenud: otsi endale nooremaid sõpru. Kui samaealised kõrvalt kaovad, siis on sul ikka sõpru järel. Ma nüüd proovin siin soendada häid suhteid oma tütarde sõpradega. Päris hästi tuleb juba välja 🙂 Ühega räägime eesti muusikast ja teisega eesti kultuurist ja kolmandaga kudumisest ja neljandaga söögitegemisest.

    Meeldib

    • Nende päris samavanadega kui mu laps on natuke teismoodi. Kui ma veel lapsega koos elasin, siis polnud, aga nüüd ta elab Tartus ja ma ikka igatsen. Sellega seoses tekib mul lapsega samavanadega kiirelt emalikkuse tunne ja see pole päris see, mis sõprus. Sõprus eeldab mingil määral võrdsust, vähemalt minu jaoks. Kuid ma saan täpselt samavanadest kui mu laps, väga hästi aru, et mis neile meeldib. Tänapäeval muutub muusika ja muu kultuur nii kiirelt, et ma mõistan praegu 21-aastast paremini, kui meie 27-aastased sõbrad, kuna nad on juba mitu aastat vanemad, aga ma kasvasin oma lapsega ja tean, mis tema ajal toimus. See oli päris kummaline avastus.
      Vanasti muutus maailm kõvasti aeglasemalt ja 10 aastat siia-sinna – ikka tead samu kultuuriruumi asju. Nüüd võib juba 5 aastat vahet teha suure erinevuse muutuvates teemades. Vanemana on alati see eelis, et ma tean enamusi asju, mis on olnud.

      Meeldib

  3. Selle “suvel internetita” asja peale olen ise ka mõelnud, oleks ehk hea mõte.

    Selles mõttes on koer hea, et iial pole imelik üksi jalutada. Praegugi vahel mõtlen, et läheks, aga kaaslane pole jalutaja ja siis üksi ei viitsi, koeraga käisin rohkem ja tõesti oli lõõgastav.

    Meeldib

    • Ma naabri koeraga käin vahest jalutamas, aga temaga ei ole väga lõõgastav. Kõikide puude juures tuleb paus teha ja kui puid pole, siis ta tirib rihma ja kui on teised koerad, siis tuleb teda tagasi hoida, et ta neile ilma hoiatamata kõrri ei hüppaks (ta on suht väike, aga osav – basenji). Muidu on tark koer, aga õpetamata ja ma ei jaluta temaga piisavalt, et õpetada oleks mõtet.

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.