Vana tooli uuendamine

Ma eelmises postituses mainisin, et tegelesin vana tooli restaureerimisega ja Inge palus, et ma kirjutaks, kuidas ma seda tegin. Mul ei ole oma töö etappidest pilte, kuna ma ei plaaninud sellest kirjutada, aga ma võin üldjoontes kirjutada, kuidas oma vana tool uuesti ilusaks teha.

Ma alustaksin juttu sellest, et mööbli restaureerimine, või oleks õigem öelda kordategemine, ei ole üldse keeruline tegevus. Ei ole vaja erilisi teadmiseid, aga aega läheb küll. Ma teismelisena mäletan, et mu ema, kes käib kauge kaarega igasugusest käsitööst mööda, vahetas meil kodus diivanil ja tugitoolidel kangaid. Ei olnud meil majapidamises ei meest ega erilisi tööriistu, polnud tol ajal ei internetti ega raamatuid, mille õpetust järgida, ta lihtsalt tegi. Tegemist oli nõukaaegse mööbliga. Paaril viimasel kümnendil on toodetut mööblit, mille uuendamine on väga keeruline, kuna neid ei saa korralikult lahti võtta. Kuid vanem mööbel on sel teemal palju lihtsam.

Esimene etapp vana mööbli uuendamisel ongi, et tuleb tutvuda sellega, kuidas too ese on kokku pandud. Diivan ja tugitool võivad osutuda liiga keeruliseks, aga toolide hingeelu on hoopis lihtsakoelisem. Tegin täna pilti kahest toolist, milledele ma uue elu andsin. Seljatoega toolid, riidest istmega. Siin esimese tooli põhja vaade altpoolt.

pohi1

See seljatoega tool on eesti majapidamistes väga levinud. Ma pakun, et neid toodeti 1960-ndatel. Mul vanaema juures oli nii riidega istme variant kui riideta. Mina leidsin oma tooli õuest. Keegi oli ta eelmisel suvel meie tänava serva tõstnud. Keegi oli tal juba kangast vahetanud ja pannud sinna roosa sameti, mis oli ajaga koledaks läinud. Ma otsustasin riide ära vahetada. Puitosasid ma ei puutunud. Mulle sobis natuke kriibitud puit. Võimalik, et ma kunagi võtan kätte ja nühin värvi ka maha.

Igatahes on selle tooli põhi raami külge kinnitamata. Ta toetub nendele kahele puidust lauale ja kahele metallist jubinale, mida pildil näeb. Põhi on nii suur, et mahub täpselt auku ja põhja äravõtmiseks on vaja talle altpoolt paar lööki anda.

Kui põhi on lahti võetud, tuleb vana riie maha võtta. Tolle tooli pehmendus on tehtud vatist. Vati peal oli veel üks kole kangas. Tolle kanga ma asendasin selle sinise riidega, mida on näha. Teie ei pea kangaid nii korratult panema, mul oli aasta tagasi veel ükstapuha, milline tool altpoolt välja näeb. Uue pealiskanga lõike saab teha vana kanga järgi. Nagu näha, siis ma olin nii laisk, et ei viitsinud kanga servi ära keerata. Teisel toolil ma eelmisel nädalal restaureerimise käigus keerasin kanga serva tagasi. Ei õmmelnud, lihtsalt keerasin tagasi.

Minu ema kinnitas kanga lihtsalt väikeste naeltega, sest ta polnud klambrilööjast midagi kuulnud. Tänapäeval on tööriistapoes suur hulk erinevaid klambrilööjaid. Mul on tavaline lihtne mehhaaniline klambrilööja, mis teeb oma töö kenasti ära. Umbes selline, maksab umbes 20 euri. Väga lihtne kasutada. Võib juhtuda, et ta kõvema vineeri sisse ei jõua klambrit lüüa, aga puidust toolidega mul probleeme ei olnud. Kangas tuleb neljast servast keskelt korralikult pingutada ja alumisse serva kinni lüüa ja siis peksad vahepeale ka klambrid ja ongi valmis. Kui viltu läheb, siis kontoritarvetest tuntud klambrite eemaldajaga saab klambri ära, või suva näpitsatega. Ülilihtne.

toolid

Ma tegin oma köögitoolidest endale pilti, kuna ma õmblesin neile peale eraldi lahtised toolikatted, et riie mustaks ei läheks ja erinevad toolid omavahel sobiksid. Too musta seljatoega ongi see, kelle põhjast ma rääkisin.

Teise tooliga ma nägin rohkem vaeva. Tema on mu majapidamises kaua aega olnud ja ma sain ta väga kummalise istmelahendusega. Keegi oli sinna põhja naharibad pununud ja ribad välisservadesse naeltega kinnitanud. Seda pilti mul pole. Kuid tänu lollile lahendusele see tool istumist ei kannatanud, ta logises ja kõikus nagu joodik poe nurga taga. Ilmselt oli tooli põhi kunagi katki läinud ja parandaja uut põhja teha ei tahtnud. Praegu näeb mu restaureeritud tool välja selline:
tool2
Kusjuures ka tema põhi ei olnud originaalis raami külge püsivalt kinnitatud, vaid toetus neljale nurgale. Kuid kuna põhi ei lähe üleni raami sisse, siis esimeses servas on puupunnid, mis põhja äralibisemast hoiavad. Neid punne enam olemas ei olnud ja ühes servas oli ka punniauk nii katki läinud, et sinna enam punni panna ei saanud. No ma tegin siis kümme senti eemale uue augu. Punne müüakse ka ehitustarvete poes, aga neid võib ka sobiva paksusega pulgast ise lõigata. Kuna orginaalauk oli sellise suurusega, millist punni mul polnud, siis vestsin uue punni ühest paksust värvipliiatsist. Üks tavalise suurusega puupunn oli mul kodus olemas, temale tegin kohe õige suurusega augu. Hetkel on näha, et üks punn on kinni raami ja teine põhja küljes.

pohi2
Kuid kõige keerulisem selle tooli juures oli uue põhja tegemine. Mul oli kodus üks sobiva paksusega puitkiud-materjalist plaat (kapiriiul) ja ürgvana käsisaag. Võtsin julguse kokku ja lõin käsisae plaati. Kõigepealt tegin tooli raami järgi paberist lõike ja joonistasin selle hariliku pliiatsiga plaadile. Ja ma suutsingi selle jubeda saega õige kuju riiulist välja lõigata. Köögitaburetil, ühe jalaga plaadi peale toetudes. Servi pidin pärast lihvima, et nad siledad oleksid. Lihvisin viiliga, aga peaks endale puiduraspli ostma, see on jämedama mustriga kui metalliviil, mis mul kodus on.

pohi3

Noh ja pärast panin riide põhjale peale. Pehmenduseks kasutasin riide alla, vanaaegse vati asemel, paksema riide tükke, mitu kihti.

Kuid enne põhja tegemist oli vaja tegeleda sellega, et tool logiseb. Vanasti ei kasutatud toolide tegemisel kruvisid, kogu tool pandi kokku liimiga ja tükid tehti nagu lego, kus kõik tükid omavahel sobivad ja koos hoiavad. Et ta enam ei logiseks, on vaja tool tükkideks lahti võtta ja osad uuesti kokku liimida. Puidu liimimiseks kasutatakse tänapäeval PVA-d. Kõikide omavahel kokkupuutuvate puitosade vahele tasub liimi panna, ka nende, mis on kruvidega kinnitatud. Netist leiab pikemaid kirjeldusi, mida liimimisel, lihvimisel jm silmas pidada. Minu kirjutatud jutt puutöö algtõdedest on siin. Guugeldage mööbli restaureerimine. Üldjuhul on neis juttudes palju ebavajalikku infot ja mõnes jutus on vajalikku infot vähem. Mina panin liimi igasse auku, kuhu vaja ja pärast ootasin päevakese, et ära kuivaks. Osad, mis olid omavahel kõvasti kinni, neid ma lahti ei murdnud.

Kuid enne kokku liimimist on vaja otsustada, mida puidu pinnaga ette võtta. Ma ei saanudki täpselt aru, millega mu vana tooli varem viimistletud oli. Õnneks oli viimistluskiht väga õhuke ja ma lihvisin selle käsitsi liivapaberiga maha. Mul on kodus kaks liivapaberit: P80 ja P240. Väiksem number on suurema teraga. Sellega alustatakse lihvimist. Lihvida tohib ainult puu süü suunas. Kui põiki lihvida, jäävad inetud triibud. Jämedama paberiga saab eelmise jama maha ja peenema liivapaberiga saab sileda pinna. Lihvimine on päris räpane ja aeganõudev tegevus. Guugeldades leiate jutte, kuidas paksemaid värve ja lakke puidu pinnalt kätte saab.

Kuna mulle meeldib kõige rohkem viimistlus, mis jätab kogu puidu naturaalsesse olekusse, siis ma ainult õlitasin. Õli jaoks pole vaja ehituspoodi minna. Õli on õli, mina kasutasin päevalilleõli. Ajasin mikrokas õli natuke soojemaks ja määrisin lapiga puidule. Mitu korda. Päevaga läheb õli täielikult ise puu sisse. Tooli puitosadega ei toimu väga suurt nühkimist ja õli sobib suurepäraselt. Kui hiljem peaks juhtuma, et ära kriibib, siis uus õli peale ja jälle korras. Ma ei tea, mis puidust too tool on tehtud, kuid mulle tulemus meeldib. Õliga viimistlemise võiks puitosadele enne teha, kui kokku liimida, sest PVA peale õli ei jää.

Näiteks tammepuit on eriti kaunis, kui teda ainult õlitada, ta muutub tumedaks. Läikiv mööbel on ammu moest maas ja tammepuidu värvijad tuleks kohtusse anda. Okaspuude puitu tumedaks ei saa. Mul on üks plaan, et peaks kunagi proovima naturaalset taimedega puidu toonimist. Telekas kunagi näitas, et sõstramahl annab laheda tulemuse. Tolle köögi taburetiga võiks eksperimenteerida, kuid kõigepealt tuleks ta vabastada koledast värvikihist. Nõukaaegne puitvineer oli ka viisakas materjal. Mu puiduõpetaja ütles alati, et puitu värviti paksu põrandavärviga ainult nõuka ajal.

Ma ei tea, palju mu jutust abi oli, aga fakt on see, et kui tool kuskil keldris niisama seisab, siis ära rikkumine ei saa asja hullemaks teha. Peaasi on see, puitu päriselt katki ei teeks. Kõik pisivead on liivapaberiga väljalihvitavad. Värvikatseid võib proovida tooli alumisel avalikkusele mittenähtavas kohas. Abakhanis on mööblikangaste valik peadpööritav. Erinevate ilupaelte ja kaunite naeltega möllamine ei tasu ära. Mida lihtsam, seda vähem võimalusi eksida.

2 comments

  1. Minul oli sinu postitusest väga suur kasu, aitäh ja palun jätkata 🙂 Ääretult piinlik, aga murdsin just pead, et mis värvi minu valdusesse saabunud tooli/tugitooli ristsugutised (väga ägedad asjad) ma peaksin värvima. Otse loomulikult neid ei tasugi värvida! No vahest kiilub nii kinni… Eks kõigepealt peab muidugi vaatama, mis sealt värvi alt välja tuleb, nõuka asjad, ei pruugi midagi head olla. Aga proovima peab.

    Meeldib

Kommenteerimine on suletud.