Tšernobõl. Ei ole (väga) spoiler

Vaatasin praegu kõige popima filmi ära ja mul tekkis palju emotsioone. Tšernobõl. Kõik oli kohutavalt reaalne. Nii reaalne, et ma esimest osa vaatasin päris pikalt kiirendusega, kuna ma ei tahtnud kurbust tunda. Ma üldse ei teadnud, et mul on seoses selle katastroofiga nii palju tundeid peidus ja filmitegijad teadsid täpselt, kuidas neid välja kiskuda. Kuna ma peale pooleteist osa vaatamist arutasin filmi teiste inimestega ka, siis leidsin, et edasi vaatan kõike hoolega ja elan need tunded läbi, mis tulevad. Enam ei vaata kiirendusega.

Nagu ma ütlesin, kõik oli väga reaalne. Minu mälu järgi nõuka olme 1986. aastal just selline välja nägigi. Ukraina pole nii kaugel, et meist palju erineda ja Leedu on suht sama mis siin. Kuigi ma mäletan, et kui 1988. aastal Jaltas käisin, siis see kodu, kus me ööbisime, erines eesti kodudest küll.

Mina leidsin filmis ainult ühe väga suure olmega seotud faktivea. See koht, kus Valgevene teadlane helistab oma lauatelefonilt nii Ukrainasse kui Moskvasse. See ei olnud tollel ajal võimalik. Lauatelefonilt sai otse helistada ainult oma rajooni piires. Selleks, et Paide rajoonist Tallinna helistada, tuli kõigepealt kaugejaama helistada ja nemad helistasid mõne aja pärast tagasi, kui olid ühenduse loonud. Ma ühtegi teise liiduvabariiki ei helistanud, kuid muteada, pidi sellise kõne lausa päeva ette tellima. Meil kodus telefoni ei olnud ja kui ma ema töötelefonilt kontorist Tallinna helistasin, tuli veel teada parooli, mida kaugejaamale öelda.

Teine asi, mis mind filmi vaatamise ajal imestama pani, oli kõikide inimeste rumalus aatomienergia suhtes. Mina olin tol ajal 16 ja alates esimesest klassist sai, vist, peeti iga aasta loengut, kui jube see oli, mida ameeriklased Hirošimas ja Nagasakis tegid. Aatomiseene pilt oli kõigil pidevalt silme ees ja kõik teadsid, et seoses reostatusega oli kogu piirkonnas inimestel kaua tervisega ülisuured probleemid.

Kuid ma rääkisin Tšernobõlist oma aasta vanema sõbrannaga, kes rääkis, et tema käis pärast plahvatust suvel õpilaste ekskursiooniga Tšernobõli juures, et seal olid kõikide liiduvabariikide õpilaste grupid, kellele näidati, et midagi hirmsat ei ole. Et nad jõid seal ojadest vett. See jutt tekitas mul küll õudusvärinaid. Ma ei tea, kas Tallinnas liikus info halvemini, aga meie maal küll teadsime, et nüüd on kõik suhteliselt pees.

Muarust jõudis meile info Tsernobõli katastroofist umbes siis, kui Rootsi meedias sellest räägiti. Ja see oli õudusjutt. Vähemalt minule selles vanuses oli. Ja selgus, et see õudus on siiani minu sisse jäänud, sest mul tekkis filmist lapsega rääkides vajadus nutta. Kõige koledam asi, millest tol ajal räägiti, oli radioaktiivne vihm. Ma sain filmi vaadates aru, et ma siiamaani natuke kardan vihma, sest kuskil tagumises ajusopis on hirm, et vihm võib olla radioaktiivne. Me maal jälgisime peale uudise teadasaamist hoolega, et kust poolt see tuul nüüd on, et kas see jama jõuab meieni või mitte. See, et tol sügisel ei tohi seeni korjata, teadsid kõik. Ja loomulikult ei kuulnud me ühtegi neist uudistest ametlikult. Neid jutte räägiti inimeselt inimesele. Info pärines peamiselt Ameerika Häälest, mida kõik hoolega läbi ragina kuulasid.

Mina oli nõuka ajal laps, aga nagu keegi just eile FB-s mainis, siis sa võid inimeselt võtta nõuka aja, aga sa ei saa inimesest võtta ära seda, et ta on nõuka inimene. See, kui realistlikult mängisid parteibossid ja suvalised ülemused oma rolle, arusaamiseks pole vaja nõuka ajal tööl käinud olla. Need inimesed on siiani olemas. Miks Andrus Ansip silmagi ei pilguta? Sest ta töötas nõuka ajal Tartu komparteis kõrgel kohal. See Valgevene kompartei juht oli väga värviliselt kujutatud, kuid mina usun, et sellised nad olidki.

Gorbatšovi esinemislaadi ma mäletan küll rohkem naeratavana kui näitleja seda etendas. Kuigi ma mäletan neid uudiseid ka, kus ta tegi telekas kurja nägu. Vanemad inimesed vast mäletavad, kuid Lennart Meri sai spets koolituse, kui ta president oli, kuidas naeratada. Naeratusoskus on kõrgele ülemusele vajalik ka siis, kui ta päriselt on nii kalk, et miski teda südamlikult naeratama ei pane. Nõuka stiilis kõrge ülemus võib su kui alluva hullumeelsena läbi sõimata, kuid naeratamine on selleks vajalik, et oma ülemustele mesikeelset jama ajada. Kopli kooli direktor oli sellise juhi ideaalnäide, kuigi ta on minust vaid paar aastat vanem.

Kuid mul tekkis küsimus, et kui te olete filmi vaadanud, siis mis mulje teile jäi nendest vabatahtlikest kangelastest? Mulle pakkus see teema erilist huvi, kuna ma tean, kuidas inimesi Tšernobõli saadeti. Meie külast saadeti ka keskealisi mehi peale plahvatust sinna. Seal ei olnud grammigi vabatahtlikkust. Selle kutse nimi oli kordusõppused ja see oli kohustuslik. Paar aastat varem saadeti tavalisi sõdurpoisse Afganistani sõtta ja ega keegi ei küsinud, kas sa tahad. Sõjaväeline käsk on täitmiseks. Mulle ei jäänud filmist muljet, et need sõdurid oleksid seal käsukorras olnud ja vastu enda tahtmist.

Mina kooli ajal arvasin, et jutud nõuka kangelastest on sama tõepärased kui muinasjutud. Ja muinasjutud ongi toredad, aga normaalne inimene ei pea vajalikuks enda tapmist teiste pärast.

Nood tüübid, keda katuselt biorobotitena grafiiti koristama saadeti, ei teadnud ilmselt midagi sellest, et nad varsti pärast seda ära surevad. Neile anti ülesanne ja nemad täitsid. Ülesande kirjeldusse ilmselgelt ei kuulunud jutt, et mehed, te teete praegu kangelastegu. Nõuka ajal ei olnud kombeks selgitusi jagada. Ülemuse käsk kuulub täitmisele ja seal jutt lõpebki. Ja ma ei taha uskuda ka seda juttu, et söekaevurid oleksid kuidagi teistsugused inimesed olnud kui teised. Et rohkem kangelased või rohkem kangekaelsed. Kui keegi oli nõuka ajal liiga kangekaelne, siis alati leidus ülemus, kelle psühhopaadi omadused kangekaelsele ära tegid.

Muteada need tüübid, kes meie külast Tšernobolis käisid, surid hiljem vähki. Ma mäletan ainult neid jutte, et nad käisid seal katkise reaktori juures ja kaitserõivaid ei antud. Mida nad täpsemalt tegid, seda ma ei tea. Ema vast teab, ta sõbranna mees käis seal.

tserno

Aga, jah, ülihästi tehtud film, kuigi elevandi jalast ei olnud juttu.

Advertisements

25 comments

  1. Mina sain ka läbi selle sarja eheda elamuse ja rusuva tunde osaliseks. Kogu see ajastu oli hästi edasi antud…väga ehe! Ma ise sündisin liiga hilja, et seda telefoni asja kommenteerida. Minus tekitas küsimusi, et kas tõesti said emad beebidega koos olla haiglas? Või mis asutus see oli?

    Sõdurite osas ma sain aru, et nad on tulnud sinna vaid selle pärast, et nii kästakse. Oli ka näha kuidas mehi kodudest väkke kutsuti. Kui kutsuti siis tuli minna. Ja mis ette anti, tuli teha.

    Kurb. Lugesin veel juurde, et alles hiljuti, 2013 see kaitse katus purunes ja ka siis eitati olukorra tõsidust.

    Meeldib

    • Emad said ikka beebiga haiglas olla, isad ei saanud. Iseasi, kust nad võtsid info, et laps suri mõne aja pärast kiirguse pärast. Sedatüüpi info küll jagamisele ei kuulunud.

      Meeldib

  2. Mind häiris kah see, kui teadmatud inimesed olid tuuma õnnetuste osas. Juba 60 lõpus keskkooli tsiviilkaitse tundides taoti pähe, mis teha kui toimub mingi aatomi katastroofi taolist, muidugi oli siis rohkem räägitud pommist, aga sama asi see elektrijaamaga.

    Minul on siiani suur vastumeelsus mistahes aatomi elektrijaama osas.

    Meeldib

    • Mulle jäi (filmist) selline mulje, et teadmatus polnud otseselt radioaktiivsuse mõju osas, vaid lihtsalt ju tükk aega kellelegi ei öeldudki, et reaktori endaga midagi juhtus ja et radioaktiivsus üldse probleemiks on.

      Et kui keegi küsib, et miks grafiit laiali on, siis raiutakse vastuseks, et mingit grafiiti ei ole, sest mingit grafiiti EI OLE ja kõik.

      Liked by 1 person

  3. Oo jaa, see on hämmastav, kuidas ameeriklased on suutnud teha nii läbistava asja, et NIIMOODI mõjub. Eks seal on muidugi natukene dramatiseeritud ka, aga kogu see õhustik ja fiiling, mis nad on suutnud tekitada… ma vean kihla, et see mõjub meile niimoodi, sest me mäletame seda aega ja ka seda katastroofi ennast (no kes rohkem, kes vähem, aga ikkagi). Ma ei usu, et ameeriklased ise seda sellise pilguga vaatavad, neil pole isiklikku kogemust. Aga paistab, et neile ka meeldib 🙂

    Ma arvan, et see kolme vabatahtliku leidmise stseen oligi natukene ameerikalik dramatiseering, sest ma ka ei usu, et seal kellelegi väga midagi valida anti. Samamoodi on ju filmis üle dramatiseeritud kiirguse mõju inimestele, tegelikult ikkagi päris nii need asjad ei käi.

    Minu isa saadeti ka “kordusõppusele”, aga ta rääkis mingite mahhinatiivsete tehnikatega ennast Valgevene piirilt koju tagasi. Ma ise mäletangi sellest katastroofist peamiselt seda, et ma teadsin, et mingi väga halb asi on toimunud (ma arvasin, et tuumasõda, sest ma olin siis viieaastane ja mu jaoks suht sama asi) ja et isa pidi “sõtta” minema. Üldse mul on lapsepõlvest mingi pervasiivne tuumasõja hirm, aga see vist on suht kõigil vähegi minuvanustel.

    Meeldib

  4. Ma oli 1986. aasta aprillis 3-aastane alles, oktoobris sain 4 ja isegi mina mäletan lasteaiast seda radioaktiivse vihma juttu ja kuidas siis ei tohtinud õues mängida.

    Liked by 1 person

  5. Ma ka vaatan “Chernobylit”, aga suudan vaadata ainult 1 osa korraga, sest ikka sünge ja ränk vaatamine on, aga teema on mind alati huvitanud. Mul üks sugulane saadeti ka vanuses 35+ likvideerijaks, aga tema töötas tsoonis, mitte päris reaktori juures ja siiani elus ja hea tervise juures.
    Olen lugenud, et need 3 vabatahtlikku olid lihtsalt jaama töötajad, öeldi, et tuleb ära teha ja tegidki. Vaevalt neile olukorra tõsidust selgitati. Ja olen lugenud ka versiooni, et preemiaks said nad Zigulid.
    Ühe naabri kohta räägiti, et radioaktiivsete pilvede Eestisse jõudes olla ta palja ülakehaga aias töötanud ja sai sellest verevähi, aga ma arvan, et see on linnalegend.

    Meeldib

  6. Ooooh, hea postitus!

    Mulle tundub, et need mõningad meie meelest mittereaalsed üksikasjad on osaliselt filmitegijate taotlus, et vaatajatele sõnumit paremini edasi anda või nii. Sest enamik vaatajaid pole ju Nõukogude Venemaal elanud. No ja näiteks Emily Watsoni tegelaskuju polnud reaalselt olemaski, sarja lõputiitrid selgitavad, et Ulyana Khomyuk on nö. koondportree kõigist neist südametunnistusega teadlastest, kes katastroofi järelmõjudega tegelesid.

    Laisa inimesena (meil siin praegu +35C) kopeerin minu poolt Rentsi Tshernobõli-jutu juurde jäetud kommentaari, väikese täiendusega:
    Me vaatasime läinud nädalal kogu sarja ära. Ma tegelikult tahtsin sellest blogida, aga kuidagi ei oska, vähemasti mitte ahjusoojalt, sest. Ma ei mäleta, et oleksin nii üle mõistuse hästi ja mõjuvalt tehtud sarja näinud, vähemasti ei oska millegagi võrrelda praegu. Võimas. Absoluutselt kõik on kümnesse – script, atmosfäär, näitlejad, olustik, kostüümid jne jne. KÕIK kümnesse. Ja kuna Tshernobõl mõjutas mu lähedaste ja tuttavate elu, oli sari raske vaadata. Neljanda osa loomade hukkamise episoode ei suutnudki, mees hõikas mind tuppa tagasi, kui läbi said. Selgituseks: olen päriselus näinud loomi väga jubedates olukordades, ma ei ole mingi “isssand kui õudne, ma ei või” üüp, aitan kõhklematult, veri, valu, kisa, mis iganes. Aga vot ekraanilt vaadata ei kannata.
    Ning jaa, meiegi siin arutasime ajalugu. Ma muide ei teadnud, et Eestist nii suur arv noori mehi sinna saadeti. 4833 “vabatahtlikku”, vanuses 20-39. Mu ex oli üks neist, kel õnnestus kõrvale nihverdada. Ja mul on täpselt meeles, mis ma 26. aprilllil 1986 tegin – võtsin aias päev otsa päikest. Väga soe ilm oli.
    Kusjuures venelased on sarja edu peale tagajalgadel, treivad oma versiooni:
    https://www.dailymail.co.uk/news/article-7113891/Russia-making-version-Chernobyl-blame-AMERICA-CIA.html

    Liked by 1 person

  7. Mul on nii hea meel, et sellest Eestis ka üha rohkem räägitakse, vaatasin seda siis kui see iga nädal jooksis ja mõtted jooksid ainult kahes suunas – 1) ei saanud ju olla nii!? ja 2) issand, kõik on nii tuttav. Ja ma pole sisuliselt NL ajal elanud, mul puuduvad sellest ajast mälestused. Aga kuidagi kogu see õhustik ja need inimesed ning interjöörid on nii tuttavad… lausa nii tuttavad, et ütleks lausa, et ilmselgelt jättis NL inimestele ja ümbruskonnale sellise pitseri, et isegi need, kes on sündinud NL aja lõpus või kohe pärast saavad öelda, et nad tunnevad sellised inimesed ära.

    Mulle pole kunagi meeldinud mõte Peterburi lähedal asuvast vanast tuumaelektrijaamast, aga nüüd tundub see vana jaam veelgi kahtlasem ja liiga lähdal…

    Meeldib

    • Tegelikult elab praegu väga-väga palju eestlaseid täpselt samasugustes korterites, nagu nõuka ajal. Nad ei ole eriti midagi muutnud. Võib-olla on ostetud uusi masinaid, veekeedukann ja telekas näiteks.
      Nõuka ajal kurdeti, kuidas kõik asjad lähevad ruttu rikki ja lagunevad. Aeg on näidanud, et vanasti tehti väga vastupidavaid asju võrreldes sellega, mida praegune odav tarbimisele suunatud kaubandus müüb.

      Meeldib

  8. Ma ei ole seda filmi vaadanud, aga ehk millalgi võtan ette. Lihtsalt on saanud küll peavoolumeediast, kes endiselt jahvatab tuumajaamade suurest ohutusest. Teine variant on see, et enam ei räägita üldse midagi, nagu NL ajal planeet Uraani fantaasiakirjanikuid ei saanud kasutada – meenutab nõukogude inimesele kasvõi kaudselt probleemi. Samas seesama nõukogude inimene siiski sai mingi tuumaalase väljaõppe, tuleb välja ja tänapäeva lumehelbekesed tõepoolest ei tea tuumateemast mitte kõige vähematki … mis imelihtne neile valetada.
    Isiklik seos on ka täiesti olemas, lähedane inimene sai 25 aastat pärast toimumist kilpnäärmeprobleemi. Ka siin meditsiin endiselt jahub edasi, et kindlasti on seos radioaktiivse joodiga “psühholoogiline”. Mul on selliste “psühholoogiliste” probleemide juttude suhtes teravalt allergiline psühholoogiline probleem ja seetõttu praegu enamik aega pigem hoidun tuumateemast. Kogu meie tehnikaharidus on süüdimatu valetamine selles suhtes.
    Vähk, vähk, vähk on üks väga oluline tulemus sellele “rahumeelsele” tuumaenergiale üle terve planeedi, ei ole nii, et pilv käib ühest kohast üle ja mujal ei juhtu midagi. Juhtub küll, ainult et vähem.
    Tuumaenergiaga juhtunu võiks olla õpetlik õpikunäide tehnoloogia ohtlikkusest, aga ei ole, pigem on ta õpikunäide sellest, et inimkond ei õpi mitte kõige vähematki oma ajaloost. Kõik need hääletu kevade ja muud säärased jutud on jutud vaid selle ajani, kui jõutakse mingi rahani, mingi reaalse aktsioonini ja siis sekkub äri, money talks ja jutul lõpp. Reostame edasi ja veel hullemini, kui enne. Kõige vähem tasub uskuda mingi eksperdi mxla, kui ta juba teab, mis asi on sievert, suhtu väga suure reserveeringuga ülejäänusse, mis sealt tuleb, sest tema saab selle jutu eest palka ja ta ei saa hammustada oma toitvat kätt. Ma ei tea, mida teha, et saada usaldus tagasi tehnoloogiasse, aga asi algab sellest, et tehnoloogiaga nagu kursis inimesed täiesti süüdimatult jagavad indulgentse äärmiselt ohtlikele ja jaburatele tehnoloogilistele ideedele, umbes nii nagu usupuhastuse eel. Kui tõde ei peeta teaduses enam millekski, siis ei ole selline teadus enam sxxxxgi väärt.

    Meeldib

    • Kusjuures ma usun, et inimeste haigused ja psühholoogia on omavahel seoses, nagu ma 2 postitust tagasi kirjutasin. Sel põhjusel ei meeldi mulle, et näiteks suitsupakkidel on pildid, et kui suitsetad, saad mingi koleda haiguse, muarust on selline sisendus kuritegelik, ma üritan kõik need pildid enda jaoks positiivseks mõelda. Ei ole olemas ühtegi korralikku tõestust, kuidas suitsetamine on otsene mõne haiguse põhjus ja et kõik, kes suitsetavad selle haiguse saavad ja need, kes ei suitseta, ei saa.

      Kui need kaks meest sealt Tsernobõl koledaimast stseenist on tõesti elus, siis see on ilmne tõestus, et kõigile ei mõju ilmselgelt teaduslik põhjendus haigeks jääda, on olemas mingi olulisem tegur, mida teadlased hinnata ei oska.

      Mitte et mu usk psühholoogilistesse põhjustesse tähendaks, nagu ma pooldaks tuumajaamu jms looduse reostamist. Ma ei eita teaduslikke saavutusi, vastupidi, mul on piisavalt hea haridus, et teada, mida teadus konkreetselt tähendab. Lihtsalt paljud teadlased ei tea kõike ja nad ei peaks rääkima asjadest, mida nad ei tea kindlalt, vaid ainult oletavad. Teaduses on väga konkreetsed uurimismeetodid ja ükski teadlane ei tohiks suud lahti teha, kui ta ei ole kindel, et tema jutul on põhjapidav teaduslik tõestus taga. Vastasel juhul on ta samasugune soolapuhuja nagu inimeste murede pealt teeniv “selgeltnägija.”

      Meeldib

Soovin lisada:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.