Võõraste inimestega lobisemisest

Eelmisel nädalal oli mul väga palju inimestega suhtlemist – tuttavate ja võõrastega. Ainult kolm päeva olingi üksinda kodus nii et kellegagi ei rääkinud. Kuigi ka siis käisin poes ja sattusin paari inimestega rääkima. Ma ei saa seda oma ekstravertsuse süüks panna, kuigi alati on ju võimalus teha nägu, et ma ei soovi rääkida.

Poe suhtlemine on tüüpiline näide sellest, et kõige lihtsam on jutule saada pensionieas naistega. Natuke kurb, et enamustel neil on suhtlemisvajadus palju suurem, kui neile elu võimaldab ja siis nad kasutavad kõiki ettejuhtuvaid variante. Ma tahaks loota, et minuga nii ei lähe. Minu suhtlemisvajadus on pidevalt vähenenud. Kui ma olen hästi rahulikus meeleolus, siis ma ei taha üldse rääkida. Näiteks võin ma kodus üksinda mitu päeva järjest nii nokitseda, et kellegagi ei suhtle ja vajadust ka pole.

Olen tähele pannud, et kõige rohkem kipun lobisema uues olukorras või olukorras, kus ma olen üleerutunud. No pean kuskile minema, kus varem pole olnud, või saan kokku inimesega, keda veel väga ei tunne või pole kaua näinud. Või kohtan kedagi, keda on suur heameel näha. Mind ennast on mu erutuslobisemine häirima hakanud. Lisab mu ärevusseisundile veel uue tooni – kuidas ma olen nõme ja pealetükkivalt liiga lobisemishimuline. Hoiatan aeg-ajalt vestluskaaslast, et ütle, kui minu suur soov sind surnuks rääkida, vilja kandma hakkab.

Aga Selveris sattusin ühe 81-aastase naisega rääkima nii, et tal kukkus ratastega ostukorv ümber ja kuna ma tean, et mu ema küll maast asju korjata ei tahaks, siis aitasin tal asjad tagasi korvi saada. Väga hea võimalus vestlust alustada. Ma sain teada, kuidas talle südameoperatsiooni tehti, detailideni. Jube huvitav oli! Tõesõna. Mul sellepärast ka vanemate naistega jutt klapib, et mind päriselt huvitavad erinevad keerulised terviseprobleemid. Ja siis ta rääkis, et tahab pojale Ameerikasse külla minna, aga arst ütles, et nende lisavidinatega, mis ta südamele pandi, on ohtlik lennukiga sõita, aga ta on juba mooduse leidnud, kuidas saab – tuleb rohkem maksta ja siis saab lennukis lamamisega koha. Igavesti vahva tädi oli! Ma ei rääkinud talle midagi, ta ainult küsis mu vanust.

Eilane päev möödus eriti suure suhtlemise tähe all. Ma käisin Nolani filmis mängimas ja sinna oli tulnud kolm tuhat taustanäitlejat ja muud personali oli ka väga palju. Väga tihe asustus. Hommikusöögi ajal mõtlesin, et kuhu ma end nüüd istuma mahutan. Ma ei tea kuidas teie selliseid valikuid teete, aga ma valisin välja kõige ilusama näoga noormehed ja istusin nende lähedusse. Ma olen varem ka nii valinud, rongis näiteks. Muarust loogiline. Alati ma ei julge ka, oleneb meeleolust.

Kuid ega ma nonde ilusatega ei julge kohe vestlust alustada ja nemad ise ka alati ei alusta. Jutt käib ju eestlastest. Ehk söömise ajal sain ka jutule vanemate naistega, kuid hiljem juba noormeestega ka, sest filmimise käigus hakkab tunduma, et me teeme koos ühte asja, filmimistegevus tõstab ärevust ja nii on juba lihtsam rääkima hakata.

Kuid võtte ajal, ehk siis terve pühapäevase päeva 10 tundi istusin ma hoopis kahe vene mehe vahel ja üks neist ei osanud ei inglise ega eesti keelt ja siis ma tegin talle tõlget, kui ametlikku tõlget polnud. Õhtuks olin nii väsinud, et aeg-ajalt hakkasin temaga inglise keeles rääkima, sest võõrkeel on võõrkeel. Nende kõrvale ma ise ei istunud, vaid lihtsalt juhtus nii. Kõigel, mis minuga juhtub, peab mulle kasulik põhjus olema, usun ma. Ma usun, et nende kõrvale istuma sattumine oli sellepärast hea, et nad ei olnud kumbki erilised lobamokad. Kui ma oleks pidanud 15 tundi järjest suhtlema, ma oleks õhtuks täielik laip olnud.

Kuid ma tahtsin kirjutada, kellega on mõnus suhelda. Nendega, kellega jutt klapib. Ma nimetan seda mõtete lugemiseks. Mõtete lugemine on see, kui pole vaja mitu korda üle seletada, vaid jutt klapib lihtsalt.

Mõtete lugemise oskamatus on tunnetatav nagu inimene oleks “lukus”. Ei saa vabalt suhelda, mingi tõke on peal. Ma ei oska seda seletada, see on tunnetamise küsimus. Lastega on kõige parem suhelda, sest neil pole mingeid eelarvamusi ega probleeme, mis neid vabalt mõtlemast ja rääkimast takistaks. Nad ei oska veel endale ebavajalikke piire panna ja kui neile su jutt huvi ei paku, on kohe aru saada. Täiskasvanud arvavad, et kui mind teise jutt ei huvita, on ebaviisakas sellest märku anda. Muarust on ebaviisakas teha nägu, et kuulan, aga tegelikult üldse ei kuula ja ei huvita ka.

Ma ise olin oma 30-ndates suhtlemisel pidevalt pinges ja mõtete lugemine ei töötanud. Ma arvan, et see pinge tuli, kuna ma käisin regulaarselt päevatööl ja see väsitab vaimselt liiga ära. Ma mäletan, et mul oli 30-ndates tihtipeale probleeme arusaamisega, mida teine inimene täpselt öelda tahab. Ja ka teistpidi – teised ei saanud minust nii aru, nagu ma olin öelda soovinud. Ma mäletan, et tõdesin väga tihti, et nii ei olegi võimalik rääkida, et teised sind korralikult mõistaks. Ma kindlasti olin teiste kuulamisel pealiskaudsem kui nüüd. Kuna mul nüüd on harva juhtumeid, kus pean suhtlema, kui ma ei soovi, siis ma kuulan hea meelega, mida on teistel öelda ja saan ka paremini aru.

Seline pikk loba lobisemisest.

eba19

Lõppu üks foto, mille ma tegin laupäeval EBA-l auhindade jagamise ajal oma istekohalt. Kogu miit ja kriit toimus selle seina taga, mis oli lava keskele paigutatud.

Advertisements

4 comments

  1. Mis mõttes toimus miit ja kriit seina taga? Et kutsuti lavale, läksid sirmi taha (nagu läheks riideid vahetama vms) ja siis publik kuulas? 😀 Megaimelik. 😀

    Meeldib

    • jah, nii oligi. kui paremal hästi servas istuda, siis nägi diivanit, aga Triinu-Liisi, kes küsis, nägi ainult siis, kui sirmi taha minna.

      Meeldib

  2. Mina rääkisin varem hästi palju ärevusest ja hirmust või ebakindlusest ja selleks, et ei tekiks “piinlikku” vaikust. Nüüd olen hakanud end rohkem jälgima ja püüan mitte suud avada lihtsalt selleks, et ruumi lobaga täita ja piinlikku vaikust vältida. Sageli on selgunud, et vaikus pole sugugi piinlik. Päris vabanenud ma sellest harjumusest muidugi pole, aga oluliselt vähenenud on küll. Püüan ka seltskondades rohkem inimesi kuulata ja õpetan endale mitte teiste jutule vahele segamist (see läheb päris hästi juba). Muidugi on ka situatsioone, kus lobisen pidurdamatult suurest lobisemisrõõmust ja kuna sel hetkel tundub, et mul on nii palju öelda 🙂

    Meeldib

    • Mul on pigem see teine variant, et ma ei suuda vait olla, sest ärevus ise sunnib lobisema ja on tunne, et peaks kohe miljon asja ära rääkima. Ma piinlikku vaikust ei karda.

      Jutule vahelesegamise probleemiga ma üritan ka endaga tööd teha. Päris raske on. See aitab, et ma kuskilt kuulsin, et jutule vahelesegamine tähendab, et sa ei austa oma vestluskaaslast. Ja see ongi õige, sest tavaliselt ma segan vahele siis, kui mulle tundub, et kas ta räägib liiga igavaid asju või et ta ütles midagi valesti ja ma kohe pean seda ütlema. Mõnikord ma küsin vahele, kui ma ei saa täpselt aru, mida teine öelda tahtis. Kusjuures mind ei sega, kui keegi mu jutule vahele segab, aga ma tean, et enamust teisi inimesi segab ja mõni unustab selle peale üldse ära, mida ta öelda tahtis.

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.