Rahast, üksindusest ja sõpradest

Eile õhtul kordas ETV2 Rootsi dokumentaalfilmi “Rootsi armastuse teooria“. Ma olin seda varem näinud ja sattusin eile poole pealt vaatama. Väga mõtlemapanev jutustus. Sattusin sellele kohale, kus Aafrikasse tööle läinud rootslasest arst võrdleb kahte ühiskonda. Meie eestlased, oleme pigem nagu rootslased, aga samas on meie lähiminevik natuke sarnane näidatud Aafrika külaga.

Rootslastega sarnasus tuleb meiega sarnasest elustiilist – me oleme individualistid, kelle elu kulgeb suhteliselt ühetooniliselt. Tundub nagu õnn seisneks selles, et elu kulgeb mööda ettemääratud rada, kus verstapostideks on ilus elamispind, uus auto ja kui veel raha üle jääb, siis purjekas. Muidugi kuulub normaalse elustiili juurde ka reisimine ja eriti põnev on reisida kaugelasuvatesse riikidesse, kus kohalikel on tihtipeale pidev igapäevane mure, et kuidas kõhu täis saaks.

Too filmis näidatud rootsi arst just täpselt sellist lääne inimese tavalist elu elaski ja talle jäi sellest väheseks, et päriselt õnnelik olla. Ta läks elama Etioopiasse, kus hakkas töötama samuti kirurgina, aga täiesti teistsugustes tingimustes. See, et tal pole normaalseid töövahendeid ja kogu aeg peab leiutama, kuidas inimesi käepäraste vahenditega ravida, on kindlasti keeruline, kuid ka põnev. Kuid peamine, mis teda seal kütkestab, on inimeste omavaheline suhtlemine ja ühtehoidev kogukond. Kuna inimesed on kohutavalt vaesed, siis nad sõltuvad teineteisest hoopis rohkem kui keskmine rootslane, kes käib iga päev tööl, saab palju raha, mis muudab ta teistest inimestest sõltumatuks. Rahaliselt vaeses ühiskonnas pole ükski inimene üksinda, kuna ellujäämiseks on vaja teistega suhelda.

Midagi sarnast oli meil nõuka ajal. Siis oli ka vaja palju häid tuttavaid ja sõpru, sest tutvus oli kallihinnalisem kui raha, kuna ainult raha eest ei saanud kõike. Kõigil oli küll töökoht, aga see ei murdnud konti ja üleajatööd ei pidanud keegi tegema. Tegelikult võis ka töö ajal omi asju ajada, peaasi, et hommikul kellapealt kohal oled ja õhtul kella pealt lahkud. Nüüd on meil võimalik kõike osta, kuid selleks et raha teenida, kulub enamus ajast. Kuna aega pole, pole aega ka inimestevahelisi kontakte soojana hoida. Lihtsalt pole aega sõprade ja tuttavatega pidevalt kohtuda.

Päris masendav on Tallinnas näha neid inimesi, kes reede õhtul, väsinuna raskest töönädalast, zombidena rihma lõdvaks püüavad lasta. Või peale tööpäeva poes nüri pilguga sulle poekäruga otsa sõidavad. Kuid keegi neist ei tahaks ka töötu ja rahatuna elada. Meie ühiskonnas suhtutakse töötu olemisesse negatiivselt ja inimese õnne möödupuuks peetakse asjade hunniku suurust. Õnneks ei mõtle kõik inimesed nii lihtsalt, et sinine sokk versus sätendav kleit ongi see, mis su hinna määrab.

taevas
Esmaspäevaõhtune taevas, kui me autoga Saaremaalt koju sõitsime. Pildistatud mandril.

Ma ise vaevlen pidevalt mõtte käes, et kuidas teha nii, et mind raha olemasolu või puudumine üldse ei häiriks. Raamatupidajana on see korraga nii kerge kui keeruline. Sisuliselt mind ei häiri, kui kellelgi on palju rohkem raha kui mul. Raamatupidajana huvitab mind dokumentide arv ja sisu, mitte nendel kajastuv numbrite suurus. Samas ma näen, kuidas need inimesed, kes teenivad vähem, on ausamad ja korralikumad maksumaksjad, kui need, kellel on rohkem raha. Ma olen näinud, kuidas inimesed muutuvad, kui nad äkitse hakkavad väga palju teenima. Sealt on päris lühike samm näiteks alkoholismini, mille tulemusena muutub elu päris ühetooniliselt halliks.

Kuid võrreldes sellega, et kas rikas või mitte, on suhtlemisküsimus hoopis keerulisem. Eestlased on väga kinnised inimesed ja interneti pealetung on suhtlemise veelgi imelikumaks muutnud. Ka seal filmis mainiti, et inimesed ei suhtle enam väga palju päriselus ja rahulduvad internetisuhtlusega. Kuid netis on suhtlemine hoopis teistsugune. Sa ei pea eriti kompromisse tegema, et teistega paremini klappida. Kui keegi ei meeldi, blokid ta ära, lõpetad suhtlemise ja korras. Päriselus nii ei saa. Päriselus tuleb ka keerulisemates olukordades mõelda lahendustele, mis lõpliku konfliktini ei viiks. Pinged ja naudingud on teravamad ja suuremad. Tõelised.

Eelmine nädal oli minu selle aasta kõige parem nädal. Ja kõik on kaunis, mis hästi lõpeb. Nädalavahetusel oli jaanipäev. Kuna juba kolm aastat olen ma jaanipäeva sama sõprade seltskonnaga Saaremaal veetnud, siis midagi uut mul lisada pole. Mulle meeldib see sõpruskond. See toimib. Kõige positiivsem tund aega oli siis, kui me ohjeldamatult naersime. Kindlasti teate, milline on tunne, kui naeru enam pidama ei saa. Seda ei juhtu mul enam nii tihti kui lapsena. Paar korda aastatas vast. See kui keegi alustab mingit naljakat juttu ja teised lisavad sellele killukesi ja kõik naeravad ohjeldamatult. Tavaliselt mul jäävad näolihased valusaks. Sel korral tundsin, kuidas kõhulihased on täiesti väsinud. Sama nalja enam teisel korral sama heana teha ei saa. Meil oli teemaks firma asutamine. Hüpoteetilise firma, millel oli ülinaljakas nimi ja kõik, mida me müüa tahtsime, oli meeletult naljakas ja slõugan ja reklaamlaul ja üldse kogu reklaamikampaania ja mis iganes firmaga seonduda võiks. Hüsteeriliselt naljakas.

Huvitav on see, kuidas vanade sõprade seltskond toimib. Kui sealt mõni põhiliige ära võtta, on natuke teistsugune tunne ja kui lisandub keegi täiesti uus, siis on väike võõrastustunne. Mõlemalt poolt. Ma ei ole seal seltskonnas algusest peale olnud, mõned viimased aastad vast, kuid ma tunnen end nendega koduselt. Nemad teavad minu häid ja nõrku külgi, mina nende. Välja on kujunenud teatud rituaalid, mida me alati teeme, teatud asjad, mida me kunagi ei tee. No näiteks ma ei kujuta ette, et kellegagi läheks väga intiimseks. Füüsilises mõttes. Selline tunne, et siis oleks kõik untsus, sest ei saaks ju enam samamoodi edasi suhelda. Keeruline. Kuigi võiks ju, kõik on ülitoredad inimesed ja vähemalt mul on vajaminev pinge täiesti olemas, aga miski hoiab tagasi.

Nojah, nüüd sain jälle pika heietuse kirja. Jälle sellest, et mis teeb õnnelikuks. Virisemine kindlasti ei tee. Üksindus on hea patareide laadimiseks ja mõtisklemiseks, kuid õnnelikuks teeb ikkagi suhtlemine inimestega.