Ohh ajad, ohh kombed!

Nüüd tuleb üks eelmise sajandi muti virin teemal, et kuhu on kadunud kombed. Ma mõtlen elementaarset viisakust. Vanasti ilmusid paberist raamatud, mille uba oli inimestele selgeks teha, kuidas on viisakas ja kuidas endast halba muljet jätta. Enam selliseid raamatuid pole ja mõnikord tundub, et kombeid ka mitte.

Ei saa kurta, et viisakus maailmas täiesti kadunud oleks. Sel nädalal käisin ema juures maal külas. Järvamaal on tasuta ühistransport ja lausa rõõm oli jälgida, kuidas inimesed sisenedes teretasid bussijuhti ja välja minnes ütlesid headaega ja aitäh. Noh alati just mõlemat ei öeldud, sest jutt läheb pikaks, aga kõik ütlesid midagi. Ja ei ole maal ka nii, et kõik tunnevad kõiki, buss sõidab läbi kümnete külade, kõiki ikka ei tunne.

Ma ei taha nüüd viriseda, et Tallinnas peaks ka kõik bussijuhte tervitama hakkama. Ei pea, kaugeltki mitte. Kui päev läbi sajad inimesed bussijuhti tervitama ja tänama kipuks, läheks bussi graafik ja bussijuhi pea omadega täiesti metsa. Muideks – maal on tasuta ühistranspordiga samuti nagu tasulisega, et ütled, kuhu sõita tahad, bussijuht paneb masinasse kirja, piiksutad kaarti ja kõnnid edasi. Lihtsalt raha ei maksa.

Kuid mõned vanasti elementaarsed asjad, on tänapäeval küll untsu läinud. Ja seda tänu sotsiaalmeediale. Mulle meenub, et kord küsis mu käest üks noormees, et mis sa arvad, millal oleks mõistlik tüdrukule kirjutada. Et ta just tutvus ühega, sai FB-s sõbraks ja tahaks talle kirjutada, aga kardab, et äkki mõjub pealetükkivalt kui kohe kirjutab. Ma olin üleni hämmeldunud, et mismõttes. Hiljem sain teada, et käibki mingitel noortel nii, et kui kohe kirjutad, oled imelik, et võiks ikka mõne päeva oodata.

Muarust on nii jube totter ja valetamine. Kui ma kellegagi tutvun ja ta mulle meeldib, siis ma tahaks küll kohe kirjutada. No ja kui tema ei taha, juusiis mina talle piisavalt huvitav ei paistnud.

Või teine asi. Tänan ja palun. Need kõige elementaarsemad viisakussõnad. Eks nendega ole juba ammu natuke viltu hakanud kiskuma. Inimesed satuvad täielikku segadusse, kui neile midagi hästi öelda. Mingi ilus sõna või iseloomustus, mis on tõsi, mitte niisama suva kiiduavaldus tühjast kohast. Elementaarne viisakusreegel ütleb, et kui sulle midagi antakse, siis võtad vastu ja ütled “Aitäh!”.  No ei ole ju nii, et keegi annab sulle kommi ja sa ütled, et ma ikka pole kommi ära teeninud, mis te nüüd, ma vist pean end maha laskma. No kui sa oled väga alaealine ja keegi võõras tänaval hakkab kiitma, siis on targem jalga lasta, kuid ka siis võiks lihtsalt “aitäh” öelda. Laste puhul ju ei eelda, et nad ongi kohe viisakad. Lastele on lubatud kommi kohta ka öelda: “Ma lutsukaid ei söö, kas šokolaadikommi polegi?” Täiskasvanu puhul on selline vastus ebaviisakas.

Muidugi on vahe, et kas suheldakse täiesti võõraste inimestega või vanade tuttavatega. Kuid peamine reegel on alati sama: teise inimese vastu tuleks olla viisakas, sõbralik ja abivalmis. Mina üritan alati, kui ma poes müüjaga suhtlen, talle ka naeratada. Noh – tänan-palun-naeratus. Isegi siis, kui müüja tundub pahur või väsinud. Või pigem siis just naeratangi, andes mõista, et ma saan aru, kui raske on teenindaval tööl ja et ma olen talle tänulik, et ta minuga tegeleb. Mõnikord ma üritan müüjatega ka paar lauset vahetada. Noh midagi lihtsat. Kuna Selveris on iseteenindus, siis müüjat vajan ma suitsu ostmiseks. Muarust on täiesti ok öelda müüjale, et ega see suitsusõltuvus lihtne pole, aga ilma ka ei saa. Või midagi sarnast. Kodupood, ma tean kõiki müüjad ja teisi teenindajaid nägupidi, ilmselt nemad mind ka. Kuigi, jah, ka mul on halva tuju päevi ja siis ma küll kellelegi niisama ei naerata ega lobise.

Ja uuesti tagasi kirjutamise juurde. Kõige ebaviisakamad on need inimesed, kes sulle ei vasta. Sa kirjutad inimesele midagi isiklikult näiteks FB-s. Sa näed, et ta on su küsimust näinud, aga ta ei vasta. Ja ma ei kirjuta inimestele, et kuule, sa Pythagorase teoreemi tead. Nii imelikule küsimusele ei peagi kohe vastama, kui ühtegi head vastust pole. Kuigi võiks ju vastata, et tean, juhul kui tean. Kuid inimesed lihtsalt ei vasta, kuigi on teada, et nad lugesid. Tavaliselt ma teen lihtsa järelduse – juu ta ise ka ei tea, et on ebaviisakas, las ta olla, ma ei lase end sellest häirida ja proovin hiljem veel kord. Äkki tal oli jube kiire ja pärast unustas ära.

Mõned inimesed teevad sama asja ka päriselus. Sa küsid neilt midagi elementaarset, aga nad ei vasta, sest ei taha parasjagu või ei taha “ei” öelda või ei taha “ma ei tea” öelda. Isegi vastus: “Ma ei taha su küsimusele vastata, see on isiklik asi vms” on täiesti ok vastus, võrreldes sellega, et teed näo, nagu poleks kuulnud või eriti ebaviisakal juhul teed näo, et “ainult loll inimene võib nii küsida”.  Vastuse asemel valetamine on lihtsalt valetamine. Valetamise asemel tasub küll pigem vaikida ja teha nägu, et neelasin keele alla.

Muidugi võib juhtuda, et mul oligi rumal küsimus. Noh näiteks meeldib inimestele esitada täiesti imelikke küsimusi, mille vastust ei tea keegi, või keegi teadis, aga suri ära. Ma esitan neid ka, kui natuke närvis olen. Näiteks: “Miks see uks siin pruuniks on värvitud?” Kust peaks keegi teadma, miks suva kohas on suva uks pruuni värvi? Kui keegi mult nii küsiks, siis ma üritan leiutada vastuseks mõne täiesti sürrealistliku vastuse. Näiteks: “See uksevärvija arvas, et kui ta ukse pruuniks värvib, siis hakkavad selle seest lilled välja kasvama.”

lilled
Täna joonistasin akvarellidega fantaasialilli. Natuke kasutasin pruuni guašši ka, oleks sinist ka tahtnud, aga ei saanud purki lahti.

Muidugi on olukordi, kus teisele vastamine on halvem valik kui vastamata jätmine. Näiteks siis, kui keegi esitab küsimuse, mis tõeliselt ärritab. Siis tasub aeg maha võtta ja vastata alles siis, kui saab rahulikult vastata ja vastuse üle järele mõelda.

Mulle meenus hetkel üks juhtum blogiauhinna ürituselt. Läksin Eveliisile tere ütlema ja tal oli lauas mitu inimest. Ühte ma kindlasti ei teadnud, aga üks oli väga Ebapärlikarbi nägu. Ma ei ole temaga kunagi päriselt rääkinud, ega mäletanud täpselt, millist nägu ta on. No ma siis küsisin, et kas ta on Ebapärlikarp. Olen jah selline lapsesuu, et küsisin. Tolle teise käest ma ei küsinud, et kuule, kes sa siuke veel oled. See oleks imelik olnud, aga muarust oli täiesti ok küsida blogija käest, keda ma viimati nägin kuskilt kaugelt mitu aastat tagasi, et kas ta on tema või mitte. Igatahes arvas Ebapärlikarp, et nii rumal küsimus, et kõik ju ometigi tunnevad teda ja vastas, et ta pole see, kelleks ma teda pean. Ma ei mäleta enam, et mida ma siis ütlesin, kuid kuna ma teda päriselt ei tunne ja muarust polnud tema vastus ei viisakas ega naljakas, siis ma jalgu trampima ja õigust nõudma ka ei hakanud. Tegelikult ju ükstapuha, kes ta on või pole.

Kui tihti tuleb teil ette, et küsid kelleltki midagi, enda arvates, täiesti normaalset ja ta teeb näo, et mida sa, loll, pärid siin?

35 comments

  1. FBs äkki inimene ei vasta sellepärast, et ta ei taha suhelda? Mina näiteks ei vasta siis, kui ma ei taha suhelda.

    Meeldib

    • Mõnikord lihtsalt pole võimalik vastata. St sõnumit vaadata on võimalik, kui oled koosolekul ja messenger näitab seepeale kohe, et sõnum on loetud, aga kui hakkad vastama, näevad lähedal istujad kohe, et su sõrmed toksivad ekrani kahtlase rütmi ja kiirusega, järelikult tegeled koosolekul kõrvaliste asjadega.
      Mõni vist vaatab autoroolis olles ka sõnumeid, hea veel, et vastama ei hakka… Telefonidel võiks olla “sõidan autoga” režiim, kus GPS ja mobiilne andmeside töötavad, et saaks Waze kasutada, aga sõnumirakendused ja märguanded ei hüppa ekraanile.
      Mõnikord tuleb see küsimus nt hilja õhtul, kui inimene peaaegu juba magab või vara hommikul, kui ta peaaegu veel magab ja ei jaksa vastata. Mõnikord lihtsalt siis, kui on mõni olulisem ja kiirem või huvitavam asi käsil ja pärast läheb meelest ära vastata, kui oli selline suvaline küsimus.
      No ja mõnikord küsitaksegi sellist küsimust, millele on keeruline vastata ja on piinlikult isiklik, vms.

      Meeldib

      • “Mõnikord lihtsalt siis, kui on mõni olulisem ja kiirem või huvitavam asi käsil…”

        Laias laastus kogu teema selle ümber keerlebki. Kui ei vastata, siis järelikult ei kvalifitseeru küsija piisavalt oluliseks ja huvitavaks. See ei ole iseenesest üleni halb asi, lihtsalt see, et ei vastata, annab võimaluse vastavad järeldused teha.

        Liked by 1 person

  2. Aa, ja muide, miks võivad mõned inimesed mõnikord ebaviisakad olla – võibolla nad väga kardavad teisi inimesi ja nendega suhtlemist ja seetõttu ei oska adekvaatselt reageerida. Mina näiteks olen selline, ja ma saan alles hiljem aru, et pagan, ma vist käitusin ebaviisakalt. Ma ei taha meelega ebaviisakas olla, aga ma suhtlussituatsioonis lihtsalt ei tule mingite asjade peale, kuidas viisakas on, sest ma olen liiga paanikas.

    Meeldib

    • Ma arvan, et sellest saab aru, et kas inimene on paanikas ja sellepärast võib ebaviisakas tunduda, või inimene on meelega ebaviisakas ehk pahatahtlik ja kuri.

      Meeldib

        • Paanikas inimesel on välispidiselt väljenduvad märgid, mida on võimalik näha, kuulda, haista. Üldjuhul on need märgid paljudel inimetel sarnased ja kui erinevaid inimesi hoolikalt jälgida ja kuulata, siis õpib nende märkide loogika järgi järeldusi tegema. Intuitsioon on ka hea asi, aga loogikaga saab samu järeldusi teha, ainult aega läheb natuke rohkem.

          Meeldib

    • Lugesin seda teksti ja mõtlesin, et täpselt mina. Ma võin ka tihti teistele inimestele ebaviisakana tunduda, sest ma olen teatud olukordades kohutavalt ebasotsiaalne ja muretsen üle. Ma ei julge teha kõige elementaarsemaid asju lihtsalt sellepärast, et.. ma kardan. Ja hiljem muidugi mõtlen ka, et oleks pidanud ikka pingutama ja olema sõbraiikum, lahkem jne..

      Liked by 1 person

      • Võõrastega oled ärevuses, aga kui suhtled nendega, keda tead, siis tuleb suhtlemine loomulikumalt välja? Võõrastega suhtlemisel on nii vähe reegleid, et kui need selgeks teha, siis ei tohiks erilist ärevust tekkida. sisuliselt piisab ju ainult viisakussõnadest (tänan, palun), ei ole vaja pikalt lobiseda. Tihtipeale on naeratus hoopis meeldivam kui palju sõnu.

        Meeldib

  3. Ma arvan, et see eesti viisakus on ka omaette nähtus, sest inimesed peavad sööma ja jooma viisakusest asju, mida muidu ei sööks. Mujal maailmas küsitakse kas soovid seda või toda ja kui antaksegi midagi, mis ei meeldi, siis öeldaksegi, et x ei maitse, et y, z oleks parem. Noh nii nagu meie kasvatamata lapsed teevad:)
    Mujal on oluline külalise heaolu, meil peab ainult võõrustaja end hästi tundma ja külaline peab viisakusest kasvõi piima jooma, kuigi tal äkki laktoositalumatus vms, peaasi, et perenaine end hästi tunneks

    Meeldib

    • See probleem on meil täitsa olemas jah. Vaadatakse ikka viltu, kui keegi pakutud sööki ei soovi. Kogu veganluse teema on eriti terav – mõlemad pooled kipuvad väga tuliseks minema, kui jutuks tuleb. Ma, õnneks, söön kõike ja tolereerin ka teiste erilisi maitseid. Peaasi, et keegi mulle ei ütleks, et mutehtud toit on halb. See solvab küll. Saab ju öelda, et mulle ei maitse, see on arusaadav, aga et halb, see on solvamine.

      Meeldib

      • Jah, see läheb küll otsejoones ebaviisakuse alla. Kui pole just halvaks läinud, siis pole söök kunagi halb, on lihtsalt erinevad maitsed, ühele meeldib üks toit ja teisele teine.

        Liked by 1 person

  4. Minu meelest on vahe kas kohe ei vasta või üldse ei vasta. Vabalt võib olla olukord, kus lugeda saad, aga vastust kirjutada või süveneda mitte. Eriti FB st messenger, kust puudub väljalogimisvõimalus. Vastan, kui aeg/võimalus tekib ning loodan, et keegi ei solvu, et ei ole 24/7 kättesaadav. Ei eelda seda teistelt ka mitte.
    Kui üldse ei vasta, ning mittevastamine on teadlik, siis see on küll ebaviisakas. Aga on inimesi, kellele “ei tea” vastamine või oma vea tunnitamine on nii keeruline, et pigem jäetakse vastamata kui eelnevat öeldakse, vaat see on ebaviisakas.
    Introverdina “ei taha suhelda” on täitsa arusaadav põhjendus, kui on hea tuttav/sõber, siis suhtleme kui mõlemale sobib aga kui lihtsalt ei taha minuga suhelda, siis las olla- kõik inimesed ei pea kõigiga suhtlema.

    Paar korda on viimase nädala jooksul tulnud ette olukorda, kus mittevastamine on parem lahendus kui vastamine, konflikti eskaleerumise vältimiseks. Vastad esimesele kirjale/küsimusele viisakalt aga saad omakorda vastuseks jaburuse, millele enam viisakalt reageerida võimalik ei ole. Siis lihtsalt jätsingi asja sinnapaika, sest esialgne vastus oli antud ka.

    Meeldib

    • Jah, tegelikult ongi messengeris suhtlemine päris keeruline suhtlemine. Mul mingi aeg oli ühe sõbrannaga, et päriselus suhtlesime täiesti normaalselt, aga messengeris suutsime kogu aeg riidu minna. Siis me leppisimegi kokku, et parem kui kirjalikult rohkem kui vaja ei suhtle.

      Üldse ma üritan kirjalikult nii vähe suhelda kui võimalik, mis ei tähenda, et ma ei vasta, vaid et ma vastan võimalikult lühidalt ja kui lühidalt ei saa, siis soovin kokku saada või jääb rääkimata.

      Blogi on erand, siin saab pikemalt selgitada, kuigi mõnikord võib ka siin suhtlemine segaseks ja erinevatele pooletele erinevalt arusaamatuks muutuda.

      Meeldib

  5. Mulle tunduvad küll kentsakad need inimesed, kes leiavad ALATI aega, et su Messengeri sõnum läbi lugeda, aga vastamiseks saab järsku aeg otsa. Bitch, please… See on ikka sama teema nagu see ütlus, et some people talk to you, when they have time. Some people find time to talk to you. Know the difference.

    Võib-olla vastuse mitte saamine häirib rohkem neid inimesi, kes ise ei kipu igavat ja tühja jura üldse ajama. Kui räägivad, siis põhjusega. On vaja saada mingi vastus, mitte ei tüütata teisi inimesi igavate ja mõttetute sähvatustega stiilis “Ma praen praegu liha”. Nagu õudselt tore, aga mind ei koti. Sellele jätadki ju vastamata, sest mida sa vastad? Aga kui küsid konkreetselt “Kas sul kolmapäeva õhtuks on midagi ees?” ja inimene ei vasta, siis what the fuck? Ütle ära, kas on või ei ole. Ja kui küsimus tundub pahaendeline (äkki ma pean kolmapäeva õhtuks siis nüüd selle inimesega plaane tegema, kui ma ütlen, et ei ole), siis vastagi, et jah, kolmapäeva õhtu kinni. Väga lihtne ju.

    Meeldib

      • Mhmh, sina saad aru, mu vastus vist oligi rohkem teistele kommenteerijatele, kes arvavad, et mõnikord peab asja üle pikemalt järele mõtlema, aga parasjagu “pole piisavalt aega”, “pole tuju” ja muud vabandused. Kui sul on nii kiire või halb tuju, kuidas sa siis üldse sõnumit lugeda said? Kui said aega lugeda, saaksid ka kohe vastata. Kui ei vasta, järelikult pole teise inimese suhtes piisavalt suurt respekti ja soovi suhelda. Teisel poolel tuleb omad järeldused teha.

        Ma ise ka täiesti ausalt ei viitsi osadega suhelda. Sel põhjusel ma võtsin isegi FB-st oma sünnipäeva maha, sest igal aastal kirjutasid mingid inimesed Messengeri palju õnne, teinekord tahtsid veel juttugi vestma hakata. Inimesed, keda ma pole a la 7 aastat näinud. Ma ei viitsi nendega suhelda. Lihtsam, kui nad ei hakka üldse rääkima. Peast ei teaks nad mu sünnipäeva iialgi.

        Meeldib

        • Mul pole ka juba mitu aastat FB-s sünnipäeva kirjas. Nii võlts tundus, kuidas inimesed, kellega ma üldse ei suhtle ja mõned, kellega pole kunagi eriti suhelnudki õnne soovisid.
          Ma soovin ise õnne neile, kes mulle on olulised ja siis ma kas helistan neile või saan nendega kokku. Sel jaanipäeval unustasin ühele oma 20-aastase ajast sõbrannale sünnipäeva puhul helistamata. Ma alguses tundsin end süüdi, kuid siis mõtlesin, et need vanad sõbrad, kellega ma kunagi ammu küll väga hästi läbi sain, kuid nüüd neist vaid sünnipäeval kuulen, on ju tegelikult minevikus ja jäävadki sinna, sest hoolimata sellest, et ma sünnipäeval helistades räägin, et võiks ju kokku saada, ei kohtu me tegelikult kunagi. Et hoopis olulisem on suhelda kvaliteetsemalt nende inimestega, kes praegu mu elus rolli mängivad.

          Meeldib

        • Lugeda saab ka siis kui vastata ei ole võimalik ning mis on halba, kui inimene enne vastamist rahulikult järgi mõtleb. Ebaviisakust sellest välja lugeda ei tasuks.
          Ma olen mõne kirja teadlikult lugemata ka jätnud, kui tean juba ette, et ei ole kiire asi ning mul vastamiseks aega ei jagu, sest ma tunnen end halvasti, et kohe ei vasta. Tahaks ju ikka tore ja viisakas inimene olla, aga alati ei jõua nt tööasjadega vabast ajast tegelda või vastupidi eraeluga tööajal. Aga kui sisu ei tea ega ei aima, siis igaks juhuks loen kohe sõnumi läbi, mine tea mis hädaolukord on. Ja kui selgub, et hädaolukorda ei ole, siis vastan kui selleks sobiva hetke leian. Kordan mõtet, et suhtun teistesse samasuguselt, st ei solvu/ei pea kedagi ebaviisakaks kui ta vastab endale sobival ajal.

          Meeldib

        • 24 tundi mõtlemisaega on sotsiaalmeedias suht normaalne oodata. Üle selle on imelik, eriti kui näha, et inimene suhtleb mujal netis küll aktiivselt. Kui mul kedagi päriselt kohe vaja on ja ma tean, et ta telefoniga rääkimist ei karda, siis ma helistan tavaliselt.

          Meeldib

        • 1000% mitte nõus. Mul on FB-s peaaegu kõik sõbrad need inimesed, keda ma tunnen (või tean), ja mõned, kes on tuttavate tuttavad, kes mulle meeldivad (mulle meeldivad peaaegu kõik inimesed). Sünnipäeva õnnesoovid inimestelt, keda ma pole aastaid näinud-suhelnud, rõõmustavad mind ja teevad südame soojaks). Isegi kui ma tean, et osa neist soovib õnne vaid viisakusest. Õnne pole kunagi liiga palju 🙂 Sünnipäevale järgneval päeval võtan ma paar tundi aega ja vastan kõigile FB-s isiklikult ja mõtlen igaühe peale korraks või pikemalt. See on üks asi, miks mulle FB meeldib. Kinnitus, et keegi on olemas. Ja see on hea.
          Aga teemasse: vastamata jätmine pole viisakas ega ilus jah. Aga selle pärast ei maksa eriti põdeda. Pole fataalne juhtum.

          Meeldib

        • Mulle meeldib, kuidas sa mõtled ja oled õnnelik õnnesoovide üle ja eriti see, et sa võtad aega ja vastad kõigile õnnesoovidele isiklikult. see on nii positiivne käitumine.

          Mul on põhimõte, et ma ei võta FB-s sõbraks kedagi, kellega ma päriselt kohtunud pole. Ja mul on sõbralistis ainult 1 tuntud luuletaja, keda ma pole päriselt kohanud, aga ta nii ilusti küsis et saaks ikka sõbraks, et ma ei suutnud ei öelda. Kuid mul on väga palju päriselu tuttavaid, kellega ma kohtun praegusel ajal, olen kohtunud varem ja kes ei ole mu FB sõbrad. Vahet ju, tegelikult, pole. FB-s sõbraks olemine ei muuda midagi meie suhtlemises. Hulk inimesi ei postita kunagi midagi oma FB seinale, ei loe teiste seinu, vaid kasutavad ainult messengeri. Ja messengeri saab kasutada ka nende inimestega suhtlemiseks, kes pole su fb sõbrad.

          Ma ei suuda nii FB õnnesoovidesse nii nagu sina suhtuda. Kunagi aastaid tagasi ma tegin ka samti, et mida rohkem soove laekus, seda õnnelikum olin ja tänasin kõiki ükshaaval. Mingi hetk tundus, et ei, mulle ei meeldi nii, sest ma tahan päriselt inimestega kokku saada ja nendega pärisasju teha. FB on pigem toetava funktsiooniga.

          Meeldib

    • Lugemine on lihtsam, see on korraks pilk ekraanile. Ühtlasi otsustatakse selle pilguga, kas saadetud sõnum on kiireloomuline ja oluline või mitte.
      Vastamiseks on suuremat pingutust vaja ja vastamise protseduur on teistele näha – nt koosolekul. Ma ikka koosolekul vaatan, kui sõnum tuleb, sest kui laps kirjutab, siis on kohe vaja vastata, kui keegi teine – siis on enamasti aega.

      Meeldib

      • Või kui kirjutab koostööpartner, kes meile näitusele nänni lubas, siis talle ma vastan meelsamini kohe, aga kui, ütleme, Manjana kirjutaks, et on mul täna õhtuks plaane, siis ma ootaks parema meelega koosoleku lõpu ära.

        Meeldib

        • No sellepärast ma sulle ei kirjutagi, et mul pole sulle mingit nänni pakkuda ja sul pole huvi mult kirju saada või neile vastata. Üldiselt ma ei kirjuta inimestele, kellega ma pole varem deitinud, et saame täna õhtul kokku. aga kui sa kirjutaks mulle, et saame täna õhtul kokku, siis ma vastaks küll kohe peale kirja nägemist ja saaks sinuga kokku, kuigi täna on reede. Muidugi kui sa just ei kirjutaks, et äkki sa tuled ja kütad mu ahju, ma pean kodust ära minema.

          Meeldib

  6. Täna mõtlesin just sellele kui palju ebaviisakust on meie (Eesti) avalikus ruumis. Minu jaoks üks kummalisemaid (ja ebaviisakamaid) asju on näiteks poes leti juures seistes see, et inimene, kes soovib minust mööduda lihtsalt tuimalt sõidab sisse (käruga) või müksab (korviga). Otseselt valus ju ei ole, aga ma tõesti ei saa aru, miks ei võiks oma suud kasutada ja öelda “vabandust”. Täna sain müksu Rimis, eile Humanas, esmaspäeval Prismas jne.
    See, et kelleltki julged küsida kes ta on, seda peetakse muidugi kõige suuremaks solvanguks üldse ja sellele küsimusel tuleb vastata võimalikult sarkastiliselt nagu tihti paljudele küsimustele, mis tulevad nn “mitteomade” käest. Siirus ja vahetu suhtlemine (pool)võõrastega tunduvad olevat paljudele inimestele lollikeste omadused ning vasutpidiselt kõrkus ja üleolevus normaalsete inimeste stiil. Kusjuures tihti järgneb ühiste tuttavate poolt õigustus “a kui sa teda tundma õpid, siis ta on tegelikult nii tore ja hea ja sõbralik”. Ei, ei. Ta on lihtsalt ebameeldiv inimene, kes oma tuttavatega käitub kenasti.

    Õnneks on PÄRISELT toredaid inimesi ka, aga ülbus, kurjus ja ebaviisakus on vastikult levinud.

    Liked by 1 person

    • Ma selle müksimise pärast üritan poes käia päevasel ajal, kui on vähem inimesi. Pärast tööpäeva on inimesed tööst nii väsinud, et nad, ma arvan, isegi ei märka, kui kedagi müksavad.

      Põhimõtteliselt on viisakusreegel nii, et kui sa lähed seltskonda kellegi juurde, siis see tuttav tutvustab ka teisi, kes temaga on koos. Kuid see on vist nii vananenud reegel, et paljud ei tea sellest midagi. Kui inimene end demonstratiivselt tutvustada ei soovi, siis see on lihtne märk, et ta ei soovi minuga suhelda. Tegelikult on see ju isegi tore, kui inimene kohe ausalt märku annab, et ta on nõme ja parem on teda mitte tunda 😀

      Liked by 1 person

  7. Eestis on sarkasm nagu mingi uhkuseasi. Samuti nagu kiitlemine, et need, kes mind ei tunne peavad mind nii ülbeks! No järelikult oledki ülbe. Pole midagi lihtsamat kui viisakas suhtlus võõraste inimestega. Naeratamine ja mõned sõbralikud laused ei maksa midagi. Aga small talk on eestlasele suht võõras ja keeruline. Eriti blogijatele. Nad ju kohe rõhutavad, et ei taha näost näkku eriti suhelda, ei taha esineda, auhindu vastu võtta, tänukõnet pidada, küsimustele vastata. Arusaadav ka, sest arvutiekraani taga on oluliselt mõnusam oma arvamust ja karmi kriitikat jagada (ja ka taluda) kui näost näkku. Sina oled selles suhtes erand, arvan ma.

    Mis puutub messengeris mitte vastamisse või vastusega jokutamisse, siis mina olen selle ala meister. Näost näkku suhelda – pole üldse probleem. Aga ma vihkan, isegi suurte tähtedega VIHKAN kirjutamist telefonis. Nii ma need teated siis kätte saan, loen muidugi telefonis läbi, aga vastama enne võimeline ei ole, kui olen arvuti taga. No ja nii mõnigi asi on selleks ajaks ununenud.

    Meeldib

    • Ma ka VIHKAN telefonis kirjutamist. Eriti veel nendel päevadel, kui nägemine on kehvem. Imelik, et nägemine kõigub ja mõnikord näen halvemini ja mõni päev paremini.
      Kuid enamuses aja ma kasutan arvutit ja kui arvutit pole, siis olen kuskil, kus on piisavalt tore, nii et mind üldse internet ja sotsmeedia ei huvita.

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.