Kassidest

Mul on omapärane nädal. Nädala alguses hoian kasse, õigemini kassi ja nädala lõpus jalutan koera. Algselt oli jutt, et ma hoian kahte kassi, nüüd on ainult üks. Mina pole süüdi, aga ma kohe räägin.

Sõbranna kirjutas nädal tagasi, et kas ma saan kolm päeva ta kahte kassi hoida. Neile süüa ja juua anda. Et ma võin sellesse nagu puhkusesse suhtuda – võtan päikest, käin metsas. Väga hea mõte, leidsin. Sõbranna elab Kivimäel suure aiaga majas. Ma käin tal umbes paar korda aastas külas, ehk ma olin ta kasse varem näinud. Põgusalt. Mul hetkel ühtegi kliendikohtumist plaanis polnud ja vahet pole, kus ma tööd teen.

Tal on tubased kassid. Paar aastat tagasi ma teadsin, et ta lubas ühte kassi õue ainult rihma otsas. Vahepeal ta sai ühe kassi lisaks. Tuttava käest. Eelmisel aastal kui tal külas käisin, siis me jalutasime nende kassidega õues ka. Nii, et kogu aeg oli silm kassil peal, et plehku ei paneks. Ei pannud jooksu, enne saime kätte. Nüüd küsisin talt, et kuidas tal kasside õuelaskmisega lood on. Ta rääkis, et nüüd ikka lubab neid õue.

Ma lubasin kasse hoidma tulla teisipäeval. Esmaspäeva õhtul ta kirjutas mulle, et läks kodust ära, aga üks kass jooksis ära ja tagasi ei tulnud. Ta arvas, et tuleb järgmine päev ise tagasi. Kui ma teisipäeva lõuna ajal Kivimäele jõudsin, siis oli toas üks kass, aga teist ei olnud kusagil. Sõbranna arvas, et õhtuks ilmub välja. Tühi lootus. Ma hüüdsin kassi nimepidi, aga ta ju ei tunne mind. Vähe usutav, et ta mäletaks inimest, keda ta mõned korrad on näinud.

Kuid see kass, kes toas oli, on maailma kõige sõbralikum kass. Vaevalt, et temagi mind mäletab, aga kui ma tuppa tulin, siis ta käitus, nagu oleks mind juba ammu oodanud. Skeptikuna ma arvasin, et äkki tal oli kõht tühi. Aga vot pole nii, et inimest on kassile vaja ainult teenindavaks tööks. Nagu sõbranna kunagi rääkis, tegemist on kaisu-kalla kassiga.

Minu eelnevad kassidega elukogemused on lõppenud sellega, et kas ta küünistab või hammustab mind. Vanaema juures, lapsepõlves, elasid sellised kassid, kes käisid kogu aeg omapead ja mul neid, enamasti, katsuda ei õnnestunud. Viimastel aastatel on olukord paremaks läinud, olen kohanud kasse, kes on paitamisest ka huvitatud. Näiteks teise sõbranna juures, kes elab ka Nõmmel ja kellel on ka kaks kassi. Tema kassid ka varem iseseisvalt õues ei käinud, aga nüüd käivad ja on palju sõbralikumaks muutunud.

Sõbranna kaisu-kalla kass on mõnusalt karvane. Kui ta kallistada tahab, siis ta nõuab sülle ja üritab õlale ronida. Mitte päris õlale, aga parim trikk käib nii, et ta paneb käpad õlgadele ja nühib oma pead vastu nägu. Ja nurruma hakkab juba pelgalt selle peale, kui süles olla saab. Kuigi ma kasutan alati ikka paitamise võimalust ka. Pidevat vajadust süles olla tal pole. Vanasti ma arvasin, et kasse igalt poolt katsuda ei tohi, muidu tuleb kallale. Kaisu-kallale sobivad kõik kohad. Kui ta pai-isu saab täis, kolib kuskile lähedusse magama või end lakkuma. Mõnikord läheb teise tuppa ka, et näiteks aknast välja vaadata.

Kuna sõbranna ütles, et kaisukass tuli kutsumise peale koju tagasi, siis ma käisin temaga väljas. Hoidsin igaks juhuks silma peal – siin tänaval sõidavad vahest harva autod. Ta natuke jooksis mööda aeda ringi ja kui aia peale ronis, siis ma võtsin ta sealt ära ja tõin tuppa.

kiisu
Ma ei ole varem kassi joonistanud. No ja ma olin veel nii naiivne ka, et arvasin, et joonistan elus modelli järgi. Kuna ma sõbranna paberitagavara ära ei tahtnud hävitada, siis näetegi toda pilti, mida ma tegin ja lõpetada ei saanud, sest ta üldse polnud paigal ja otsavaatamine talle ka ei meeldi. 

Igatahes veetsin öö ühe toasoleva kassiga, kes alguses tuli ööseks mu jalgade peale magama, aga pärast, õnneks, kadus ikka kuskile majja ära.

Hommikul läksime kaisu-kassiga õue, aga teist kassi ikka polnud. Vähemalt ilm on täna soojem ja päikeselisem kui eile. Käisime mööda aeda ja siis ma nägin naabri aias oleva kuuri katusel seda teist kassi. Kaisu-kass nägi esimesena. Noh ja siis võttis ta kätte, tegi paar kiiremat liigutust ja kadus üle aia teise kassi juurde ja läinud nad olidki.

Ma kirjutasin sõbrannale, et nägin ta teist kassi. Seda ei öelnud, et kaisu-kass ka jalga lasi. Sõbranna oli väga rahul, sest ta oli just näinud võõrast surnud kassi ja mõlgutanud muremõtteid. Saatis mulle pildi ka, surnud kass oli värvide poolest nagu tema kahe kassi ristsugutis.

Imelik see, et ma polnudki erilist mures, sest ma ei saanud ju midagi teha. Nad jooksid ära. Ma hüüdsin küll, et hei, tulge tagasi, aga keda huvitas. No ma siis läksin tuppa ja tegin endale võileiba ja uurisin internetti. Muarust ikka kassid tahavad koju tagasi tulla. Kõikide mu tuttavate kassid on alati tahtnud. Vanaema kassid ka tahtsid. Kassidele lihtsalt nii meeldib omaette ringi jalutada.

Mõne aja pärast läksin uuesti kasse hüüdma ja kaisukass tuligi tagasi. Tegi mulle kalla ja tahtis pai. Teine kass oma nägu ei näidanud. Ma jätsin maja ukse lahti ja olin rahul, et kaisu tagasi tuli. Lasin tal nüüd rahulikult omaette õues hängida.

Vot selline kassiga puhkus maal mul. Eks ole näha, mitu kassi mul reedeks, kui sõbranna Saaremaalt tagasi jõuab, alles on. Ma endaarvates olen küll kohusetundlik, aga mul on teistele piiride seadmisega probleeme. Kui kass arvab, et peab kodust ära jooksma, no siis ta ju võib ära joosta. Tavaliselt nad ju tulevad ikka tagasi.

Advertisements