Kassidest 2

Ma valetasin teile eelmises postituses. Ma ütlesin, et ma pole varem kassi joonistanud. Täna oli mul tahtmine blogida (sest polnud tahtmist teha neid asju, mida peaks-võiks), aga ma ei saa ju kirjutada, kui mul endajoonistaud pilti pole. Ja joonistada ei viitsi. Mõtlesin, et vaatan arvutist, kas leian mõne pildi ja leidsingi, et kaks aastat tagasi joonistasin ka kassi. Sellise:

kass

Natuke on ilusam kui eelmine. Kustukummiga olen valgeid jooni vedanud.

Kuid ma tahtsin veel kassidest kirjutada, sest peale viimast juttu, sain veel uusi kogemusi. Igatahes võin öelda, et ma olen väga hea kassivalvur. Alustasin ühe kassiga ja perenaisele jätsin kaks. Mõlemad kenasti toas kinni. Teine kass tuli koju kolmapäeva õhtul. Ma hoidsin päeval hoovipoolset välisust avatuna, et ta saaks koju tulla, kui tuju tuleb. Esikust tuppaminev uks oli kinni.

Õues kiskus juba pimedaks. Olin just Kaisu sülle võtnud, et temaga välja minna, avasin ukse ja mu jalgevahelt tormas tuppa teine kass. Teise kassi nimi on Karru. Tormas tuppa ja otsejoones kööki toidukausi juurde. Õnneks oli sinna jäänud konservijääke, mis Kaisule ei maitsenud. Karru, ilmselt, ei jõudnud isegi uurida, kelle jalgevahelt ta tuppa lipsas. Mul oli tunne, nagu reetur oleks koju jõudnud ja minu idülli nummide kasside tundmaõppimise teel ära solkinud.

Läksime Kaisuga ikkagi õue. Ma ei tea, kas Kaisu taipas, et Karru tuli koju ja võttis sisse vaatlejapositsiooni trepi serval. Nõmmel on kogu aeg midagi vaadata: linnud, liblikad, putukad, naabrid. Karru sõi kausi tühjaks ja tuli akna peale vaatama, mis õues toimub. Istus seal näoga, nagu poleks ära käinudki. Näitasin Kaisule ka õuest, et vaata, kes koju tuli. Kaisu karvasest näost ei saanud ühtegi emotsiooni välja lugeda.

Läksime Kaisuga tuppa ja mõlemad kassid käitusid nii, nagu vahepeal poleks midagi toimunud. Karru ei vaadanud mind küsiva näoga, et mida sa mu perenaisega tegid ja miks sa nüüd siin oma väga imeliku kleidiga nii koduselt tunned. Ma jätkasin teleka vaatamist. Sõbrantsil on palju rohkem kanaleid kui mul ja vahelduseks on päris huvitav igasugu jama vaadata. Näiteks nood hullud, kes on end 300-kiloseks söönud ja sealjuures käituvad nagu oleks liigsöömine tingitud nende eriti halvast iseloomust, kus kõik teised vastutavad nende halbade tujude eest, aga nad ise on vaid süütud kannatajad.

Tundub, et kaisul ja Karrul on hierarhia, kus Karru on kõrgemal kohal. Varsti tuli Karru ka telekatuppa ja viskas end pikali diivanilauale minu ja teleka vahel. Eelmisel päeval lamas seal kaisu. Korraks käis Karru minu juures diivanil ka, ma tegin talle paar paid. Ei mingit sülleronimist. Kuid kaisu tuli mu juurde diivanile ja tahtis paid. Seda ta ka sai, küllaga ja rohkem. Ma mõtlesin, et kas Karru võiks kade olla, kui kaisu saab diivanil eriti häid paisid, aga tema lebab niisama kõval laual. Kuid kadedus vist pole nende kasside teema.

Kui ma magama läksin, tuli voodisse hoopis Karru ja sättis end mu selja taha jalgade juurde. Väga imelik. Me polnud ju eriti veel tuttavadki. Mingi aja pärast kadus ta sealt ära. Ma ei teagi, kus sõbrantsi kassid tavaliselt öösiti magavad. Ma hoidsin toa ust lahti, sest ma olen kuulnud, et kinnise ukse puhul võivad koduloomad varajasel hommikutunnil tulla ukse taha lamenti lööma.

Eemisel hommikul oli kaisu mind kaunilt lõunani magada lubanud. Kuid tundub, et Karrut kasutab sõbrants äratuskella asemel. Igatahes tuli ta mulle hommikul voodisse, viskas pikali ja nurrus. Ma vaatasin aknast välja ja tundus väga varajane tund olevad. Vaatasin kella ja see polnud veel seitsegi. Teatasin Karrule, et sorry, mina magan edasi. Ta läks ära.

Läks ära, et paari tunni pärast tagasi tulla ja hoopis konkreetsemate meetmetega. Ma lamasin selili teki all ja üheksa paiku tuli ta konkreetselt ja istus mu kõhule, nägu minu poole. Ja asus mõnusalt nurruma, nagu ma paitaksin teda. Ma siis natuke paitasin ka, aga ta oleks ilma ka nurrunud. Kaisu oli aknalaual. Karru on ikka palju raskem kui kaisu. Palju raskem. Ma arvan, et ta sellepärast lasigi kodust jalga, et pisut kaalust maha võtta. Ma arvan, et ta oleks pidanud pisut rohkem tol ärajooksul liikumisele rõhku panema.

Kuid neljapäevaks oli mul juba koduigatsus tekkinud ja lõuna paiku korjasin kodinad kokku ja sõitsin koju tagasi. Kivimäel on mõnus, automüra on vähem ja töö ajal pole naabreid ka askeldamas. Nagu tööpäev läbi saab, teevad nad kiire järgmise töövahetuse omas kodus. Ega eestlane saa ju looderdada, töö on jänes. Töökad naabrid pidasid koeri.

Kuid ma tahtsin veel paar sõna öelda esmaspäeva õhtul Ritsiku poolt orgunnitud täiskasvanud blogijate kokkusaamise kohta. Ma panin päeva kohe alguses oma paberkalendrisse kirja ja ootasin huviga, sest eelmistele Ritsiku organiseeritud kohtumistele ma polnud saanud minna. FB-st sain teada, et Epp Ameerikast tuleb ka. See tundus nagu imeasi, sest nii kaugelt juu. Ilmselt tuleb imede eest tänada laulupidu, sest kohtumispaigas selgus, et Epp polnud ainus väliseestlasest blogija, kes kohale tuli. Tom ka. Nii selguski, et peale minu ja Ritsiku polnud keegi kohalikest aega leidnud, kuid inimesed teisest maakera servast tulid.

Alguses ma polnud kindel, kas ma lähen kokkulepitud ajaks või hiljem, sest üldine plaan oli fotonäitust vaadata, aga mul polnud fotonäituse tuju. Hilinesin 4 minutit ja Ritsikut enam ei leidnud. Kirjutasin FB-sse ja istusin mõned minutid niisama ja vaatasin rahvast. Kedagi ei tundnud. Helistasin Ritsikule, aga toru ta ei võtnud. Istusin veel natuke. Helistasin uuesti ja siis ta võttis telefoni. Otse mu selja taga, ta oli koos Epu ja Epu mehega, kes eesti keeles teab 20 sõna.

Võtsime endale laua ja kohe läks aktiivseks vestluseks. Epp arvas ka varem, et meis on midagi sarnast ja nii oligi. See eba-eestlaslik suhtlemisjulgus ja pisut ülekeev temperament vist. Igatahes vestlesime me nagu ammused tuttavad ja tundsime rõõmu, et kokku saime. Mõne aja pärast vaatasin, et veel üks mees suundub meie laua poole sellise näoga, nagu ta tunneks meid. Mul puudub mälu nägude peale, keda ma päriselt näinud pole ja küsisin Ritsikult, et vaata, tuttav, aga kes? Ritsik kohe teadis, kes. Tom noh, Killukese mees. Tomil on suht samasugune temperament nagu mul ja Epul. Ritsikule ja Epu mehele oli meil pakkuda pigem kuulaja rolle.

Noh ja nii need tunnid möödusid lennates, kuni tuli aeg hüvasti jätta. Päris imelik on mõelda, et sa näed jummala juhuslikult inimesi, keda sa oled arvanud, et kunagi ei näe ja siis on nendega koos nii vahva. Jutt klapib ja kõik on nii tore. Noh ja siis tuleb lahku minna ja mina suht usun, et ega ma enam ei kohtu. Sest nad elavad ju sellel maakaardi osal, mis teisele paberile trükitakse. Kuid virtuaalselt ikka kohtume ja see on tore ka. Ja Ritsikuga kohtume kindlasti veel. Ta väitis viisakalt, kui ma vabandasin, et talle sõna ei andnud, et pole midagi. Jääb loota, et ta kutsub mind veel, kui lahedad inimesed kokku saavad.

Advertisements

3 comments

  1. Mina ei saa kassidest eriti aru, koertega on palju lihtsam suhelda. Kuigi nurruv kass käeulatuses on nunnu.
    Mul oli ka tore, lihtsalt mu inglise keel pole nii hea, et vilkalt vestelda. Aga mul pole ka kuulamise vastu midagi. Introverdi asi, noh 🙂.

    Meeldib

Kommenteerimine on suletud.