Kuidas ma mootorrattaga sõitmas käisin

Ma ei saa üldse blogida, kui ma võetud lubadust peaks ja iga kord joonistaks. Mul ei ole joonistamistuju! Niuks-niuks ja ving! Ehk ma ei joonista enam, sest ma tahan nädalavahetusest kirjutada.

Ma käisin Jõgevamaal Udu talus ulmesõprade iga-aastasel kokkutulekul Estcon. Esimest korda sattusin sinna 2010. aastal, kuna mu eks loeb ainult ulmeraamatuid. Mina olen suhteliselt tagasihoidlik ulmelugeja, pigem vaatan filme. Nii on ka mu faktilised teadmised kasinavõitu, eriti võrreldes nendega, kellega ma nädalavahetuse veetsin ja ulmeullikesi oli seal talus umbes sada pead. Mina tunnen neist vähemalt pooli, kuna peale toda saatuslikku 2010. aastat olen nii suvistele kui igakuistele koosistumistele väga tihti jõudnud. Miks? Sest tegemist on omamoodi sõpruskonnaga.

Kuid teine põhjus, miks ma eelmisel aastal Estconil ei käinud, aga sellel käisin, on hoopis imelikum. See aasta oli kolmas kord, kui ma sõitsin sinna mootorratta tagaistmel. Ärge küsige, millise mootorratta. No on selline musta värvi ja sõidab väga kiiresti. Kõige kiiremini, me Tallinn-Tartu maanteel sõitsime kõigist mööda. Kõhuli lamama ei pea. Mootorratta omanik oli kunagi mu naabripoiss, aga meie vahel pole midagi intiimset, me lihtsalt saame hästi läbi. Tal on naine ja laps ka ja kui me tutvusime, polnud mina vaba. Eelmisel aastal ta mind sõitma ei saanud võtta ja siis ma ka Estconil ei käinud. Kuid sel aastal leppisime juba mitu kuud tagasi kokku, et sõidame koos. Mootorrattaga.

Ma ei tea, palju mu lugejatest on mootoratta selga saanud, aga mulle meeldib. Kuigi  enamus sõiduga kaasnevast on suhteliselt ebameeldiv. Ma sõitsime ühe lauluga Tallinnast Jõgeva ristile ja kui tunni ning 20 minuti pärast kohale jõudsime, oli tunne, et äkki ma ei saa enam jalgu liigutada. Miks? Sest terve alumine korrus oleks nagu surnud. Ma istun sõites juhi taga, kes istub natuke madalamal tihedalt mu jalgevahel ja mu selja taga on pisike seljatugi. Terve sõidu istudki suhteliselt liikumatuna nende kahe vahele pressitult. Põhimõtteliselt saab sõidu ajal ainult natuke käsi ja pead liigutada ja end pisut toolilt kergitada. Mina ei soovi isegi pead kõrvale vaatamiseks keerata, kui ratas 100 kilti tunnis sõidab, sest ma kardan, et äkki ma ei jõua pead enam pärast tagasi otsevaatama pöörata.

Eelmistest kordadest ma ei mäletanud, et mootorratas väriseb terve sõidu nagu vibraator. Tagumiku all. Ja jalataldade all ka. Kui ma tolle tõsiasja ära tabasin, leidsin end mõttelt, et kas selline asi võiks erutav olla. Kuid mõne aja pärast suri tagumik sundasendist ära ja siis oli juba ükstapuha. Ja see, et jalalabad on täiega ära vibreeritud, läheb peale sõitu ka kiirelt üle.

Teoreetiliselt peaks mootorrattaga sõitmine hirmus olema. Eriti kui eelnevalt on uudistest käinud läbi mitu hullu mootorratastega toimunud liiklusõnnetust. Mul ei ole spets rattariietust. Mul on talvesaapad, tavaline nahktagi, nahkkindad ja teksad. Kiiver on ka. Kui mingil põhjusel peaks õnnetus toimina, olen ma suht kindel, et ellujäämisvõimalused on väga pisikesed. Mul on endast kiivriga foto:

kiiver

Tegelikult on Tartu maanteel sõitvad autojuhid väga armsad ja viisakad. Mõned mootorratturid kannavad helkurveste, aga muarust kõik märkasid meid ja sõitsid viisakalt tee paremas servas. Keegi ei hakanud kiirendama, nagu on juhtunud kui ma väikese sõiduauto roolis olen üritanud mõnest väga isasest autost mööda kimada. Võimalik, et autojuhid teavad, kui lihtne on mootorratturit väikese valemanöövriga maha tappa. Kuid tegelikult on ju võimalik suvalisel hetkel surma saada ja mottorratta seljas sellest mõelda oleks sulaselge lollus. Pealegi ma usaldan oma sõpra sada prossa, ta sõidab, minu jaoks, väga turvaliselt.

Erinevalt autossõidust, ei saa mootorratta seljas omavahel vestelda. Meil olid küll mikrofonid, aga maanteel toimus mu kiivris mühin ja vilistamine, nii et ma ei kuulnud midagi. Sõber väitis, et too kiiver on mulle suurevõitu ja sellepärast. Tema minu juttu kuulis.

Ma arvan, et mulle meeldib mootorratta seljas, kuna sõidu lõppedes olen ma kõige tšillimas meeleolus, mida ma tundnud olen. Selline mõnusalt rahulik. Ei taha lobiseda ega midagi. Mõnus on. Sõber väitis, et ma eelmistel kordadel olen sõidu lõpuks sama öelnud. Ma küsisin, kas teisega on ka nii, ta ei kinnitanud mu oletust. Kuid minul on küll väga mõnus. Võimalik, et üle tunni vibratsiooni ja peidetud hirme niiviisi mõjuvadki.

Tegelikult võiks Estconist ka kirjutada, aga ma tahtsin oma mootorrattajutu kirja saada ja see venis pikaks. Kui keegi küsib, siis kirjutan üritusest ka, praegu küll ei viitsi pikemalt kribada.

Advertisements

3 comments

  1. Mul kunagi teksadega sõites lendas mingi putukas maanteel vastu põlve. See oli ikka päris hea obadus ja peale seda ostsin ka täisvarustuse 🙂

    Meeldib

    • Väiksemaid putukaid suri mu jala vastu küll, väga hull ei olnud. Aga kui kiivri esiklaasi mingi suurem hullu plartsakaga laiaks läks, oli natuke hirmus küll.

      Meeldib

Soovin lisada:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.