Vanadest päevikutest. 2007

Kolistasin täna oma arvutis ringi ja leidsin failid, mis olin 2007. aastal arvutikettale salvestanud. Mäletate, milline oli kõige esimene internetipõhine messenger? Ma paar nädalat tagasi üritasin meelde tuletada, mis selle vidina nimi oli, mis ekraani paremast alumisest servast välja hüppas. Nüüd tuli meelde -MSN. Emailiga sai sisse regada ja sõpru lisada. Tubli raamatupidaja oli arvutisse salvestanud oma 2007. aasta vestlused. Mitu tundi lugesin vanu vestluseid eksi ja sõpradega.

Ja siis meenus, et 2007. aastal ma ka blogisin palju tihedamalt kui nüüd. Iga päev ja mõni päev isegi mitu korda. Segamini poliitikast ja isiklikest asjadest. Kuid isiklikud asjad ma kustutasin juba ammu netist ära, kuid ma salvestasin nad arvutisse. Noh ja kuna täna on too päev, kus terve eesti tegeleb asjaga, mille kohta vanarahvas arvas, et tuleks silm peast välja torgata, siis otsisingi üles oma blogipostituse 20. augustist 2007.

Ma kirjeldasin sündmust, millel oli tulevikule väga oluline mõju. Sealt sai alguse mu eksi suur lauamänguhuvi, mu lapse kassiallergia, ma sain teada raamatust “Troonide mäng”  ja me tutvusime vähemalt ühe inimesega, kellega me hiljem oleme korduvalt kokku saanud ja kes on väga lahe tüüp.

Kuid nii msn-i vestlustest kui ka blogipostitusest sain ma teada, et 12 aastat tagasi arvasin ma, et olen vana naine. Lisaks arvasin, et jään fotodel kole ja nägin vaeva, et seda vältida. Praegu neid fotosid vaadates saan aru, kui rumal võib ikka olla. Peamine mure olid kotid silmade all. Mul on eluaeg olnud silmaalused tumedad, sest jube kõrged põsesarnad. Kuid alles nüüd ma tean, et siis olin ikka väga normaalse näoga. Tegelikult paistab iga foto hoopis ilusam, kui teda hiljem vaadata.  Nüüd on need kotid kortsuliseks minema hakanud. Kuid jah, siin üks 2007. aasta portree:

2007

Teine asi, mida ma ei mäletanud, oli minu suhtumine noorematesse inimestesse. Ma mäletasin, et kolmekümnendates pidasin ma nõks liiga noorteks inimesi, kes olid kahekümnendates. 2007. aastal ma ise olin 37-aastane. Kuid selles postituses ma leian, et 20 aastat nooremad on ikka väga normaalsed inimesed, kellega vaba aega veeta. Ehk midagi ei ole muutnud. Ma jätkuvalt arvan, et olen vana ja et 20 aastat nooremad on lahedad kaaslased. No ja siin see postitus:

Noorematega on parem mängida, teisipäev, August 21, 2007

Halisesin eelmisel nädalal mehele, et krt, olen juba nii puruvana, et nood head asjad, mida sai nooruses teha, on päästmatult kadunud. Eile tuletas mees mulle seda meelde ja ma olin rahuloluga sunnitud väitma, et midagi pole päästmatult kadunud, kui ennast oma vanusest mitte häirida lasta.

Nojah, ühesõnaga – esmaspäeval toimusid Eestimaa teises otsas lauamängude päevad – nii on seda vast kõige õigem nimetada. Mina ei saa otseselt väita, et oleksin oma ajaveebi tõttu kellegagi ise tutvust loonud, aga tuli välja, et mu mees on sel teemal sotsiaalsem. Nimelt leppis ta kokku täiesti võhivõõra blogiomanikuga, et me läheme sinna mängima. Tumedal taeval oli veel hulk sõpru, kes tulema pidid ja lõpeks oli meid kokku vist umbes 17, enamuses meessoost. Alguses tekkis mul soov sinna minna, kuna sinna pidi tulema ka üks blogija, kes mulle juba ammu inimesena on positiivset huvi pakkunud. Vahepeal aga mõtlesin, et ma pole mingi lauamängur ja ei viitsi minna. Õnneks seepis mees mu ikka ümber ja nii ma läksingi.

Mina mängisin Troonide mängu, mille kohta on ka raamatud kirjutatud (pigem küll vastupidises järjekorras) ja nüüd ilmselt ilmuvad nad järjest mu öökapile, sest kiitvaid arvustusi kogunes piisaval hulgal ja autoriteetsetest allikatest. Ja ma tegelikult vist ikka olen mängur, ainult et mind tuleb kõigepealt veenda, et see on hea. Ma oleks isegi äärepealt võitnud, kui see poleks mu esimene kord olnud ja ma oleks kõiki reegleid teadnud. Igatahes masendas mind üks mu vale liigutus nii, et ma ei tahtnud päris lõpuni mängida ja tegin ettepaneku, et las võidab majaperemees, kuigi terve põhi kuulus mulle ja troon ja mõõk ja võimu jalaga segada – ma olen julm ja salakaval vallutaja, kuid ka piisavalt suuremeelne, eks.

Lauamängude vaheajal toimus see, mida pildilt näha võib. Need on süütud ja (suhteliselt) pehmed relvad. Aga juba viis minutit võtab oskamatu tegutseja võhmale. Krt, mees ei pildistanud mind, aga ta väitis, et ma tegin seda, mida alati sellistel juhtudel – kiljusin palju. Ise leian, et tegelikult võiks ju mingit sedatüüpi relvaga vehkimist paremini osata …

mehikoorma
Esiplaanil on mu eks seljaga ja tagapool käib jutus mainitud tegevus, ehk buffermõõkadega võitlus

Nagu ma juba ennegi olen öelnud, siis seltskond, mida seovad ühised tegevused, on alati parim ja põnevaim. Ma päris hästi ei usu, et minust võiks saada D&D fänn, aga never sei never, kui seal sellist head seltskonda saab. Põhiliselt olid nad küll koolivennad ja suhelda ma ka kõigiga ei jõudnud, aga igatahes sai kokku lepitud, et üritust tuleb korrata. Mis aga vanusesse puutub, siis kahekümne tuuris inimesed on aktiivsemad igasuguste mängude mängimiseks, vanemana kaob see lust ja asendub eluraskuste nentimisega. Minu põhiliseks vestluskaaslaseks kujunes too poiss, kes pildil seljaga on, ta on must täpselt 20 aastat noorem, aga see ei loe ju midagi. Oleks tahtnud rohkemate inimestega ja pikemalt lobiseda, kuid tegelikult pole limiteeriv asjaolu mitte vanus, vaid aeg iseenesest. Peaasi, et seda valede asjade peale ei raiskaks.

PS! Ajaveeb on eesti keeles blogi. Enam ei räägi vist keegi ajaveebidest.

 

Advertisements

4 comments

Soovin lisada:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.