Aega on selle kõrgharidusega

Eveliis kirjutas haridusest ja haridusteema mulle meeldib. Võimalik, et ma ole juba kõigest varem ka kirjutanud, aga kannatage ära või klikkige edasi.

Ma käisin täna emal külas. Maal. Eile läksin ja täna tulin koju tagasi. Meil on kena komme, et kui koju jõuan, siis helistan tagasi, et jõudsin nüüd ilusti koju. Ühistranspordiga käisin. Bussipeatus on kohe mu ema maja ees ja ta saatis mind peatusesse. Kui ma bussi maha istusin, siis nägin, et üks teine naine, kes ka oma tuttavat bussi peale saatis, oli mu emaga juttu ajama hakanud. Mina sealt külast eriti inimesi ei tunne, kuna ema umbes kümme aastat tagasi kolis sinna. Varem me elasime kaheksa kilti edasi teises külas. Ema nüüd juba mõnesid inimesi sealt teab ka, aga mitte päris kõiki, ta ei ole eriline jutupaunik. Teda teavad, ilmselt, kõik, sest enamus inimesi on seal enamuse elust elanud, ma arvan. Ja külas teavadki kõik kõiki ja kõike.

Ja kui ma emale pärast tagasi helistasin, siis ta rääkis, et see naine oli bussipeatuses tulnud tema juurde jutuga, et kuule, sa tead kõike, kas sa tead, miks mõnel aastal kartulile kasvavad need tomatilaadsed asjad suuremad ja teisel mitte. Ema ütles, et talle pidevalt tulevad teised vanad naised sellise jutuga ligi, et kuule, sa kindlasti tead. No tegelikult teab mu ema aiapidamisest nii palju, kui tal on vaja läinud. Tal on aiamaa küll, aga aiatöö talle eriti ei meeldi. Ta oli eluaeg raamatupidaja. Ilma kõrghariduseta. Peale keskkooli läks tehnikumi ja õppis raamatupidajaks. Nagu minagi.

Ta ise arvas, et need küla vanad naised käivad tema käest sellepärast asju küsimas, et tal on kodus arvuti ja talle meeldib netis surfata. Ma ütlesin emale, et ära nüüd ole tagasihoidlik, need naised arvavad, et sa oled tark ja sul tuleb selle ehmatava tõsiasjaga leppida. Mu ema on, tegelikult, terve elu põdenud, et tal kõrgharidust pole. Ma arvan, et see on ta enesehinnangule ka mõjunud ja ta end eriti targaks ei pea. Aga ta on tark küll. Temaga saab igasugustel teemadel rääkida, aga mõnikord on ta laisk ja teatab, et tema ikka ei saa aru kõigest. Saab küll aru, kui paremini seletada ja ta ise mõelda viitsib.

Aga terve mu teadliku elu on ema mu saavutuste üle uhke olnud. Ma arvan, et see, et ema minusse usub, ongi mind motiveerinud tark olema. Mul oli koolis käitumishindega halvasti, aga õppimisega oli alati kõik väga hästi. Ma ei mäleta, et ema oleks mind väga õppima sundinud. Mu eks rääkis, et tema ema sundis teda tervet vihikut ümber kirjutama, kui ta sinna sodi-podi oli teinud.

Kui ma koolis käisin, siis mul oli palju toredaid mõtteid, kelleks ma tahan saada, kui suureks saan. Tegelikult pole mul need mõtted siiani otsa saanud, mida ma sinna suureks saamise nimekirja aegajalt lisan. (Viimane oli stand-up komöödiaasi). Põhikoolis ma tahtsin bioloogiks saada. See oli vist kõige ratsionaalsem ja kõrgema haridustaseme unistus. Muu oli pigem balletitantsija stiilis. Ja kui ma keskkooli ära lõpetasin (nõuka ajal oli keskharidus kohustuslik, kapitalistlikus Eestis piisab põhiharidusest), siis oli mul õppimisest nii kopp ees, et ma ei tahtnud kõrgharidusest kuuldagi. Nii ma ka kõigile ütlesin, kes mind veenda üritasid, et sa tark tüdruk, viuh-viuh ülikooli. Ma ei tahtnud.

Pärast kui ma juba olin raamatupidaja, siis hakkasin uuesti kõrgkooli tahtma. Ma enam ei mäleta mis aastal, aga ma üritasin sisse saada Kunstiülikooli. Ei saanud, sest ma polnud tõsiselt portfoolio peale mõelnud. Ja mingi hetk tahtsin Tehnikaülikooli, kus tuli teha sisseastumiseksamid võõrkeeles ja matemaatikas. Võõrkeel oli mul koolis õpitud saksa keel, mida ma praktikas eriti kasutanud polnud. Noh ja keskkoolist oli juba mitu aastat möödas ka ja nii hästi ma matemaatikat enam ei mäletanud, et oleks saanud eriti suure konkursiga majandusteaduskonnas teistest parem olla. Tehnikaülikooli ma ei saanud.

Kuid siis, kui ma olin juba emaks saanud, tuli mul uuesti mõte kõrgharidus saada. Ja EBS oli arvestatav variant. Riiklikes ülikoolides enam polnud sisseastumiseksameid, vaid arvestati gümna lõpueksamid, mida mul polnud ja teha ei viitsinud. EBS-i läksin ma siis, kui olin 30-aastane. Sisseastumiseksamid olid jälle võõrkeel ja matemaatika. Sel korral inglise keel. Ma olin vahepeal kursustel ingliskeelt õppinud, aga päris gümna lõputasemel ma küll ei osanud. Matemaatikaeksami tegin arvestataval tasemel ära. EBS on ju tasuline ja sissesaamiseks jubedalt vaeva nägema ei pidanud. Vot seal püsimine oli keerulisem. Esiteks tuli jube palju maksta ja teiseks õpetati seal, muarust, palju rangemalt kui näiteks Tallinna Ülikoolis, kuhu ma hiljem magistrisse läksin.

Kogu gümnaasiumi ingliskeele pidin ka tagantjärgi ära õppima. EBS-s olid minusugustele eraldi kursused, sest kooli lõpetamiseks oli vaja sooritada TOEFL test (nõks kõrgem tase inglise keelt kui gümna oma) positiivsele hindele. Seda ma ka tegin. Kusjuures – ma olin üks viimastest lendudest, kes õppis pika bakalaureuse kava järgi.

Arvutist leidsin EBS-i lõpetamisest grupikaaslaste pildi. Meil olid naljakad mütsid ja mantlid ka.

Noh ja kui baka oli käes, avanesid uksed tasuta magistriõppesse ja nii ma läksingi 35-aastasena Tallinna Ülikooli. Tasuta kohale sain ja stippi maksti ka. Enamus mu grupikaalslased olid minust üle 10 aasta nooremad, otse gümnast bakasse ja sealt magistrisse tulnud. Vanamutiks mind ei peetud. Ja ma lõpetasin magistri nominaalajaga, kõik noored seda töö kõrvalt teha ei suutnud.

Minu ema ei sundinud mind kõrgharidust omandama, aga nüüd on ta üliuhke, et ma ise need paberid ära tegin. Ta rääkis, et oli mingil teemal naabrinaisele edvistanud, et ta tütrel on kaks kõrgharidust. Mind ennast ka 18-aastasena ülikool ei huvitanud, kuid hiljem hakkas huvitama. Mu arust on hoopis parem kõrgharidust omandada, kui juba aru ka saad, millest jutt käib.

Minu laps teadis kogu aeg, et tema läheb ülikooli. Millisesse, ta enne viimast klassi öelda ei osanud, aga nüüd on ta Tartu Ülikoolis ja ma olen uhke ema. Saate aru, ta on baka viimasel kursusel ja hakkab Tartu Ülikoolis bakadele kõrgema matemaatika praktikume andma! Töölepinguga ja puha. Ta suvel õpetas ka ühte üliõpilast, kes matat läbi ei saanud. Ma olen ikka väga uhke ema! Tasus ära see jutt, kui ma lapsele rääkisin, et matemaatika on lihtne ja vahva.

Mina teda ülikooli ei ajanud, aga mul on hea meel, et ta ise tahtis. Gümnaasiumis ma teda hästi õppima ei sundinud ja kui ta oli laisk ja koolist kahtesid koju tõi, siis emotsionaalseks ei läinud. Milleks tühjast tüli teha. Samuti ma ei kontrollinud, kas tal on koolitööd tehtud või mitte. “Ise tead, endale õpid,” oli mu peamine väljend. Noh ja ta teadiski.