Jälle jätsin suitsud

Mõned blogijad alustavad pidevalt uute dieetide või trennidega, mina üritan korduvalt samast pahest vabaneda – suitsetamine. Täna saab nädal minu viimasest suitsust. Kuna ma selle nädala jooksul lugesin paar korda üle neid postitusi, mis ma 2015. aastal kirjutasin, kui aasta otsa suutsin suitsuta olla, siis panen nüüd ka kirja, mis minuga toimub.

Ma arvan, et suitsetamise mahajätmine ja sellega kaasnev on inimestel erinev ja sõltub sellest, kui hea ta on enda veenmises ja kui kergesti saavad välismõjutajad teda veenda. Suitsetamine, nagu iga sõltuvus (või õrnahingeliste keeles “harjumus”), meenutab natuke vaimuhaigust – ta paneb sind käituma ja mõtlema viisidel, mis pole kuidagi seotud sinu parimate vajadustega. Suitsetamise mahajätmise kõige suurem vastane on mu enda mõtlemine, et ma ju ei suuda seda teha, ma olen liiga nõrk, tahtejõuetu.

Järgmine vastane on ratsionaliseerimine, ehk inimene mõtleb, et tegelikult talle isegi meeldib suitsetada ja suitsetamine ei ole nii kahjulik, nagu arstid seda väidavad. On hoopis kahjulikumaid asju, nagu rotimürk näiteks. Ja loomulikult ju suitsetamine meeldib, kuna sõltuvuse rahuldamine ongi rahuldustpakkuv. Vaevalt, et kellelegi tegelikult meeldib, et suus on pidevalt tuhatoosi maitse ja keel on kaetud suitsetajale omase katuga.

Minul on mahajätmisega seotud mitu erinevat vaimset tõkestajat. Kõige hirmutavam on, et ma kardan suitsetamise asemel palju sööma hakkamist ja kole paksuks minemist. Eelnevatel kordadel just nii juhtus. Juhtus, sest ma uskusin, et nii peab minema. Soovidel on omadus täide minna.

Eelmine nädal kulges suht valutult. Suhteliselt. Ma kohtusin ainult nende sõpradega, kes ei suitseta. Ma ei ole väga kindel, kui palju mul jaguks tahtejõudu, kui keegi pidevalt mu lähedal suitsetaks ja ma ise oleks samal ajal pisut švipsis. Kuid reedel ma kohtusin sõbraga Telliskivis ja me jõime pisut joovastavaid jooke ja siis tekkis tunne, et ma ei taha küll tervet suitsu, aga ma tahaks kelleltki ühe mahvi saada. Täiesti ebaloogiline ja põhjendamatu vajadus! Täiesti! Ma tean, mida teeb minuga poole suitsu suitsetamine, kui ma pole näiteks ühe päeva suitsetanud – ma ei suuda enam püsti seista, mul läheb süda täiesti pahaks ja pilt hakkab vaikselt ära kaduma, aga ei kao. Tavaliselt heidan pikali ja ootan, millal see üle läheb. See kestab umbes viis minutit ja siis läheb olemine normaalseks ning ma arvan, et võiks ühe suitsu veel teha. Ning see enam ei mõju tõelise mürgina.

Kuid eelmise nädalal juhtus teisel suitsuvabal päeval minuga väga imelik asi. Nagu öeldud, ma kardan kõige rohkem seda, et tekib suur vajadus end paksuks süüa. Esimesel päeval mul erilist söögiisu ei tekkinud, pealegi ma kohtusin ühe sõbraga, kellega oli piisavalt huvitav, et söögile mitte mõelda. Kuid teisel päeval sõin igasuguseid erinevaid toite. Eriti õhtul, vahet ei pidanud, sõin järjest mitu tundi. Kui magama läksin, oli tunne, et toidu ots paistab kurgust.

Umbes kahe paiku öösel ärkasin üles, sest jubedalt ajas iiveldama. Ma ei mäleta, millal ma viimati oksendasin, üle 10 aasta tagasi, ma arvan. Ma ei oska oksendada. Kui mul ongi süda paha, siis ma laman hästi vaikselt ja ootan, et üle läheks. No ei läinud üle! Varsti hakkas mure, et mis siis, kui ma kogemata voodi täis oksendan ja läksin vetsu. Jõin natuke vett ja kui vesi kurku puudutas, siis okse tuligi. Algus oli päris tuttav, ma ju alles toppisin ta endale sisse. Kogu magu tuli kenasti ühe korraga tühjaks. Lõpp oli imelikult mõru, mitte hapu, nagu ülejäänud värk.

Ja ma tundsin end sama õnnelikuna nagu buliimikud tunnevad – jee, ma vabanesin kogu sellest toidukraamist, mis ma endale hullu peaga kõhtu ajasin ja nüüd ta ei saagi mind enam paksuks teha. Ratsionaalne mõistus kuklas arvas küll, et enda vaimuhaiguse üle rõõmustamine on kahekordselt haige, aga mis siis. Süda ju ka enam ei läikinud.

Järgmisel päeval otsisin netist jutte, millised on teiste inimeste suitsetamisest loobumise kõrvalnähud ja sain aru, et mul on teistmoodi. Üks keerulisemaid probleeme on seedimisprobleemid. Eelmisel korral mul oli ka. Nüüd hakkasin kohe esimesest päevast alates korralikult vedelaid toite, teed ja vett tarbima. Ja pole siiani seedimises mingeid erinevuseid märganud. Ja siis mulle meenus, et seedimisprobleemid on inimestel alati seotud stressiga. Alati. Juba lastena hakkab kõht siis valutama, kui muretseda. Loomulikult võivad seedimisprobleemid olla seotud ka mürgituste ja nakkustega, aga kõhukinnisus on siiski vaid neil tavaliselt toituvatel inimestel, kes ei suuda oma hirme ja muresid kontrollida.

Lugedes sama mõttega üle teisi suitsetamisest loobumise kõrvalnähtusid, paistis, et enamus on seotud stressiga, mitte nikotiini puudumisega organismis. Või noh, kaudselt on jah seotud nikotiiniga. Ma arvan, et lisaks sõltuvuslikule suitsetamisele, kasutab enamus suitsetajaid suitsetamist närvide maandamiseks. Nagu miski närvi ajab, kasvõi pisut, paned suitsu ette ja tundub nagu probleem läheks lihtsamaks, lahtuks, ei ole enam närviline. Mida närvilisem on olukord, seda rohkem suitse läheb. Noh ja sellepärast tekibki inimestel suitsetamise maha jätmisel terve hulk erinevaid terviseprobleeme, nii vaimseid kui füüsilisi, et tavapärane stressi maandamise abivahend on läinud, ei saa enam suitsu näkku lüüa ja rahu majas. Ja mis täpselt rahustavalt mõjub, polegi kindel, kas ainult see tegevus või harjumuspärane halb maitse suus.

Kusjuures kogu jama saab alguse juba lapsena. Mulle meeldib teooria, et suitsetamine täiskasvanuna on kuidagi seotud luti kasutamisega lapseeas. Mul nii head mälu ei ole, et oskaks öelda, miks ma lapsena lutti tahtsin, kuid ma mäletan toda kohutavat õnnetut tunnet, kui see mult lõpuks ära võeti ja öeldi, et kadunud ja kõik.

babyluv_lutt_sinine_babyblue
Kuigi ma luti pildi leidsin beebiasjade e-poest, ei ole tegemist reklaamiga.

Mina oma lapsele lutti ei andnud. Ta ei tahtnud ja ma ei surunud. Kuid mulle tundub, et beebidele antakse lutt siis, kui nad on õnnetud. No on ju nii, et beebi nutab ja terve pere otsib paanikas lutti, sest kui lutt beebile suhu torgata, jääb ta õnnelikult vait. Tavaliselt jääb. Täpselt sama toimub täiskasvanuna suitsetamisega – kui tahaks nutta või karjuda, siis mõistlikum on suitsu tõmmata. Täiskasvanulikum. Imelik, mis inimesed suitsetamise mahajätmise abivahendina e-sigarette tõmbavad, üks lutt võiks ka asja ära ajada.

Nojah, igatahes täitub mul homme suitsuvaba nädal ja tahaks loota, et nädalast saab mitukümmend aastat. Kaua võib täiskasvanud inimene arvata, et suhuvõtmine lahendab mured ilma, et nendega tegelema peaks?

12 comments

  1. Küll ma tahaks õpetada suitsetamise mahajätmist, aga ma vist ei ole sel alal eriline spetsialist. Ühe korra olen ainult maha jätnud ja sellestki on juba kümme aastat möödas, võibolla rohkemgi.

    Aga asendusena on vähemalt alguses tore asi pulgakomm. Tegelikult ka. Kestab hulk aega ja on sellise käe-suu interaktsioonis päris hea suitsetamise imiteerija.

    Liked by 1 person

    • Aitäh, seal artiklis on päris häid ideesid, ma tšakrate seisukohalt pole suitsetamisele mõelnud. Kuid seal artiklis on väga palju ebatäpset ja jamajuttu.

      Meeldib

  2. Lihtne, kui tahad midagi maha jätta, siis jäta ja igaveseks muidu juhtub ikka et proovid ja libastud, aga milleks.Suitsetamine segab kõike lõhnataju keskendumist kogu organismi. Närvitema hakkad ka sellepärast, et suitsu ei saa ja võibolla sellepärast söövad ennast paksuks, et dieeditamise alguses tekkivad samasugused võõrutusnähud kui suitsu mahajätmisel ja siis rahuldad ennast söömisega. Paksuks lähed nii või naa. :))

    Meeldib

  3. Mina jätsin päevapealt maha umbes 20 aastat tagasi. Selleks ajaks tegin juba pakk päevas. Pôhjus oli, et mu peika sel ajal ei suitsetanud ja ma tundsin ebamugavalt tema ees suitsetada ja tegin seda salaja vôi siis tema silma alt ära, mille peale taükskord hirmsasti vihastas, et ma teda ei usalda ja miks ma tema ees ei suitseta jne. ja läksime korralikult riidu.
    Siis otsustasi päeva pealt, et viskan kôik poolikud suitsupakid minema ja välgukad ka. Ja sellest päevast peale ei ole ühtegi suitsu teinud.
    Elu parim otsus!!!! See oli veel ajal kui igal pool tohtis suitsu teha nii et ahvatlusi oli piisavalt. Peikaga läksin mône kuu pärast lahku aga suitsetama ei hakkanud.
    Môtle millal sa tavaliselt kôige rohkem tahad sigaretti süüdata ja valmista varakult mingid asendus tegevused ette.
    Kôige tähtsam on lôplik otsus teha ja mitte môelda, et ah ma proovin.
    Kindlasti ei olnud see kerge parim asi mida ma eales enda jaoks teinud olen.

    Meeldib

    • mul ka lapse isa ei suitsetanud, aga ma suitsetasin. kahel korral jätsin tol ajal maha. erinevateks aegadeks. rasedusega oli umbes 4 aastaks. viimane paus oli aastane. maha jätta ma oskan, hoopis raskemaks on osutunud pika aja pärast uuesti suitsetama mitte hakkamine, sest siis on tunne, et ohh, mis see 1 suits ikka teeb, ma ju pole enam suitsetaja ja oskan ilma olla küll. tavaliselt tollest ühest piisabki, et paari aasta pärast jälle pakk päevas tõmmata.

      Meeldib

      • No siis ma ei oska aidata 🙂
        Ma vist ühe mahvi kord tômbasin aga isegi alla ei tahtnud tômmata.
        Ainus asi mis mul siiani meeldib kui inimesed suitsetavad värskes ôhus ja see suitsulôhn, 🙂 Tuletab mulle isaga hommiku vara kartulipôllu peal töötamist. Aga tuletab meelde ka et mu isa suitsetas nagu korsten Priimat ja suri 57 aastasena.
        Ja mida vanemaks saad seda rohkem saab ainult peale vaadates öelda milline naine suitsetab ja milline mitte.
        Meil on üks 50 aastane naine tööl, kes näeb tagant poolt vaadates välja nagu supermodel aga kui näkku vaatad siis nii 60 aastane suitsetaja.
        Nii et jah, mul on plaan 100 aastaseni elada ja aktiivne olla, nii et suitsetamine nendesse plaanidesse ei mahu 🙂

        Meeldib

        • Aitäh, et aidata soovid, mul hetkel pole abi vaja, praegu läheb kõik väga hästi, nagu plaanitud.

          Mul vanaisa suitsetas ka Priimat, lisaks oli alkohoolik, elas 91-aastaseks. Mu onu ei suitsetanud, kuid jõi, elas 20 aastat vähem. See on mu lemmiknäide, kuidas suitsetamine ei lühenda eluiga 😀

          välimuse kohta ma ka ei usu, ma saan homme 50, tavaliselt keegi ei usu mu vanust. inimene näeb välja vanem, kui ta on pidevalt murelik ja närviline, suitsetamine aitab närvitsemise vastu, juhul kui sellesse uskuda 😀

          Ehk ma ei usu enamust nendest juttudest, mida suitsetamise vastu räägitakse. Muarust on ikka kõige hullem see, et inimene haiseb suitsu järgi.

          Meeldib

        • Mulle ka nii meeldib see värskes õhus suitsulõhn 🙂 Aga see peab ilmtingimata jah õues olema, mitte siseruumis.

          Õnneks suitsetavad inimesed pidevalt poeuste ees ja tööl pean ka läbi suitsetajate trügima, et majja sisse saada, nii et seda lõhna saab iga päev mitu korda tunda 😀

          Liked by 1 person

        • Mind häirib see hais mu enda juures, et ma ise haisen suitsu järgi. Teiste puhul meenutab see mulle pigem toda positiivset teismeliseea mälestust, et too poiss, kes mulle meeldis, oli suitslõhnaga. Ma ise hakkasin alles 20ndate keskel suitsetama.

          Meeldib

Kommenteerimine on suletud.