Juubel peetud!

Mulle ei meeldi oma sünnipäevi tähistada. Lapsena meeldis, aga ühel hetkel avastasin, et ma vihkan ja kardan neid, sest alati kui ma end kokku võtan ja oma süntari käima tõmban, lõpeb asi sellega, et ma olen üdini pettunud nii kogu maailmas kui iseendas. Mitte sellepärast, et ma jooks end maani täis või midagi. Hoopis teisel põhjusel. Ja laupäeval sain ma lõpuks teada miks.

Igatahes oli juba ammu teada, et sel aastal ma saan viiekümneseks. Ma arvutasin välja, et olen oma täiskasvanu elu poole peal. Et nüüd on jäänud umbes sama palju aastaid täiskasvanuna elada, kui eelnevalt elatud  – 30. Võimalik, et natuke rohkem ka, aga ma ei kujuta eriti ette, milline on minu elu peale 80. aastaseks saamist. Kuid kui ma mõtlen, oma möödunud 30le aastale ja mida ma olen teinud, kogenud, õppinud, siis hakkab pea ringi käima. Hullumeelne, mida kõike mu silmad on näinud ja ise teinud! Väga kirju ja põnev minevik!

Sellistel hetkedel tahaks olla selgeltnägija ja natukenegi teada saada, mida ma järgneva sama pika ajaga veel ära teen. Ühtegi takistust ju ei ole. Ma olen praegu palju tervem, kui näiteks 15 aastat tagasi. Ma olen täiesti vaba, sest mu laps on täiskasvanu ja mul pole ühtegi tõsist suhet. Mul on korralik haridus ja mul pole kunagi näpud põhjas. Ma pean lihtsalt kätte võtma ja kõik ära tegema, milleks võimalus avaneb.

Noh ja nii ma otsustasingi, et pean sel aastal sünnipäeva ja korraldan Suure Juubeli, kuhu kutsun kõik sõbrad, kellega ma sel aastal suhelnud olen. Kõik märgid näitasid, et ma pean peo tegema. Ma olen sündinud 13. kuupäeval (laupäeval) ja sel aastal sattus ta reedele. Lisaks säras taevas täiskuu. Muidugi ma olen ebausklik! Ma usun, et selline kombinatsioon toob õnne! Kui must kass jookseb üle tee, siis see toob ka õnne. Ma lugesin täna üle, palju meid reede õhtul ja öösel siin kokku oli ja selgus, et meid oli kokku täpselt 13. Ausalt, ma ei planeerinud nii, ma kutsusin rohkem inimesi, aga kõik ei saanud või ei tahtnud tulla. Ma kahtlustasin, et meid võis kokku kuraditosin olla ja nii oligi.

Ma ei ole kunagi elus endale laua taga istumisega sünnipäeva teinud. Samuti pole ma kunagi pidanud sünnipäeva, kuhu kutsutakse igasuguseid sugulasi, ainult sellepärast, et nad on sugulased. Mina kutsusin sugulastest ainult oma lapse ja õe. Ma ise ka ei käi onude ja tädide sünnipäevadel. Nad oleks šoki saanud, kui nad oleks mu peole sattunud. Peo teema oi roosa kleit, sest teate küll seda mida-vanem-eit-nalja. Ma õmblesin endale kleidi ise ja vältisin kahte asja, mida mu kleidid tavaliselt on – lühike ja kitsas. Tegin hoopis suurema dekoltee. Mulle ei meeldi tisse näidata, aga kogemata tuli kaelaauk liiga suur.

12
Mul sünnipäevalt palju pilte pole, kuna inimestel oli muudki teha ja nii ma näitangi pilti, kus külaline istub udus, aga mu tiss on, kogemata, suht välja jäänud.

Pidu algas õhtul kaheksa ajal. Minu juures kodus. Ma ise kokkasin, mingeid valmis asju ei ostnud. Alguses kartsin, et jään ajahätta või et kõik võtab kohutavalt palju aega. Kiired arvutused näitasid, et tegelikult saab kõik mõne tunniga rahulikult ära teha, kui tegevused ette planeerida. Selles on mingi mõnu, kui saad ise toite välja mõelda ja vaadata, kuidas kõik ära süüakse. Ma ei tea, mis kiiks see mul on, et ma kohe pean kõik asjad ise välja mõtlema, mitte täpselt teiste retseptide järgi tegema. Koogi tellisin sõbrannalt kingituseks.

Juba enne süntarit eelmisel paaril päeval oli mul õhtul magamajäämisega raskusi ja pidin end eelnevalt spetsiaalselt rahulikuks mediteerima, et magama jääda. Kui pidu lõpuks käima läks, ei saanud ma enam üldse aru, kui erutunud või rahulik ma olin. Kõik kulges ülimõnusalt. Terve öö sähvisid taevas sinised leegid, millele järgnesid meeletud mürinad ja paduvihm. Mulle meeldib äike. Päriselt meeldib ja iga kord, kui ma sähvatust nägin, pidin selle peale rõõmust suht kiljuma. Paduvihm meeldib ka.

Külalistel tundus ka mõnus ja lõbus olevat. Hiljem nad kinnitasid, et neil oligi tore. Kuid mina aina sebisin ringi, sest elevus ei lasknud paigal olla. Süüa ma eriti ei tahtnud, ainult magusat sõin. Alkoholi jõin minimaalselt, pidevalt avastasin, et mu täis klaas on ikka veel täis ja seisab laual mu ees. Jooki sai köögist, süüa elutoast. Roosa kleidi esitlusetendus toimus ukse peal.

Natuke peale nelja hommikul lahkusid viimased külalised. Selleks ajaks ma olin juba korraga väsinud ja elevuses. Üks sõbranna otsustas purjus Juudast mängida ja mulle halvasti öelda, mis andis hea põhjuse ta välja visata. Kahju, et teised kaks toredat sõpra seda taluma pidid, kuid aeg oli juba hommik ka. Ma läksin voodisse ja alles siis sain aru, et ma tunnen end nagu laps, kellel oli miljon emotsiooni ja nüüd on nii erutunud, et enam magama ei jää, tahaks nutta, aga ei saa. Kõige imelikum oli see, et väsimus ja elevus kokku tootsid hulga negatiivseid mõtteid. Ma ratsionaalselt teadsin, et kõik oli ülimalt hästi õnnestunud ja mul oli väga lahe juubel, kuid peas keerlesid mõtted, mis tahtsid väita, nagu oleks midagi halvasti. Õues läks valgeks. Umbes pool tundi ma vist ikka magasin ka, kui otsustasin, et ei viitsi enam voodis vedeleda, lähen pesen nõud ära.

Laps oli ka üles tõusnud ja rääkisin talle oma avastusest, miks mulle ei meeldi oma sünnipäevi pidada ja küsisin, et ega ma talle halvasti ei öelnud. See oli mu põhiline hirm, et äkki ma ütlesin midagi oma lapsele valesti. Ta kinnitas, et kõik oli viimasepeal ja et ta nägi küll, kui elevuses ma olin, ta isegi ütles mulle, et ma maha istuksin, aga ma ikka lippasin ringi. Lõpuks sain oma pisarad ka kätte ja kogu maailm muutus jälle päikesevärviliseks. Ma, tegelikult, oskan oma emotsioone ja elevust kenasti kontrollida, suunata ja endale vigategemata läbielada, aga ma pean neist teadlik olema ja alati see ei õnnestu. Eriti siis, kui on tegemist haruldasemate olukordadega. Noh näiteks sellega, et mul 50-aastane juubel ja 12 külalist ja ülitore pidu minu kodus.

Advertisements

12 comments

  1. Appi, mul on ka just juubel tulemas. Üldse ei meeldi oma sünnipäevi pidada sest noh.. laiskus jne.. Aga nüüd nagu 50 ja nagu peaks ja ongi siis planeeritud suurem koosviibimine, kauged sugulased ja puha. Minu mureks on see aja sisustamine- ma täielikult vihkan mingeid traditsioonilisi pulma seltskonnamänge a´la püüa suuga veekausist õun ja koba teist inimest otsimaks pesulõkse ta riietelt jne, aga samas- mida me teeme siis? Lihtsalt laua taga istume ja räägime tundide kaupa? Ma nagu päriselt palun ideid, mida teha suurema seltskonnaga, kus koos nii kolleegid, sõbrannad kui ontlikud sugulased.. Mingeid mänge või tegevusi, mis ei oleks nõmedad, kuid siiski oleks lõbusad. Mida sinu juubelil tehti? Peale äikese nautimise 😀

    Meeldib

    • No selgus, et mu õemees on tõeline seltskonnahing ja suht tema juhtimisel toimusid ülilahedad vestlused suuremas ringis, kus kõik lihtsalt naersid kõhud kõveras, sest nalja sai. No näiteks naersime me pikalt teemadel kuidas jagunevad x ja y geenid ja kui palju tuleb kelleltki ja mis vahe on taimel ja inimesel. No ja siis on mul 1 sõber, kellele väga meeldib esineda ja me kõik alati ootame seda ja tavaliselt on tema eeskavas erootilised tantsud ja stripp, mis on ülilõbus ja vahva. ma kahtlustan, et kaugete sugulastega ei tule ükski neist tegevustest ei välja ega kõne alla 😛

      Ahjaa, see ka, et mingi vestluse käigus selgus, et mul on kaks sõbrannat, kel on sama idee mis mul, et kui suureks saavad, siis hakkavad standup komöödiat tegema 🙂

      Meeldib

      • Ma kardan ka, et vanatädi Salmel ei tule see striptiis enam kuigi hästi välja.. Erootilised tantsud võib olla peo teises pooles isegi mingil määral ehk isegi tuleksid teemasse 😀 Kui keegi teine kommenteerija oskab ka ehk midagi soovitada, oleksin väga tänulik ja ootan huviga 🙂

        Meeldib

        • Kusjuures need striptiisid on veel eriti vahvad, mida ei tee professionaalid ja kus lõpuks keegi ei ole alasti. Kui see vanatädi Salme vaid tahaks 😛

          Meeldib

    • YouTube – Party games with cups. Vaatasin, sellised ontlikud, mitte-piinlikud ja lõbusad. Seal on palju videosid ja ei pea ainult topsikutega mängima. Kuskil nägin väga lihtsat ja geniaalset, aga ägedat mängu – aja peale salfakate karbist välja tõmbamine 🙂 Kuidagi närve rahustavalt mõjus isegi 😀

      Meeldib

  2. Oleneb, kui suur on seltskond ja kui palju soovid-saad kulutada. Meid oli 15 inimest, seega vist vähem, kui tavapäraselt juubelitel käib.
    Pidasin oma juubelit teatris. Kõigepealt kohvilaud ja siis etendus.

    Meeldib

    • Ohh, see oli juba suht sama kui mul – mul oli ka pärast kohv ja sai teatrit 😛
      Palju inimesi siis tavaliselt juubelitel käib? Et kutsutakse mitte ainult esimese ringi sugulased, vaid need kaugemad ka, keda pole aastaid näinud ja siis nad võtavad oma lapsed ja abikaasad kaasa?

      Meeldib

  3. Palju õnne sünnipäevaks! Aga minu jaoks on normaalne peoseltskond kuni 15 inimest, võib ka vähem. Kuigi meil on suguvõsas küllaltki paljulapselised pered.

    Meeldib

Soovin lisada:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.