Suva loba, diipi pole kodus

Murca luges oma potid üle. Tead, kui keegi ütleb numbri, siis ma võin manada silme ette  tolle numbri, aga kui suur on too pind, mida võiks täita pottidega, mida on nii palju, kui number nõuab, vot sinna võib jääda toppama. Täna võtsin näpud peost välja ja lugesin enda lillepotid ka üle. Sain 25. “Oo mu roheline jumal – kus Murcal on ikka palju potte!” oskan ma vaid selle peale kosta. “Appikene, kus ta neid hoiab?” tahaks järgmisena ahastavalt kisada.

Mul on neli päris normaalse suurusega aknalauda. Muidugi pole ma nende kogu potentsiaali pottide alla pannud. Näiteks köögis on ainult üks lill, aga tal on seltsiks draakon. Sinine, plastikust, saab lõugu ja saba ja jalgu liigutada. Ma draakonit ei viitsi hetkel pildistada. Väga nummi draakon ja saab tükkideks võtta, kui lammutamisisu peaks peale tulema. Üks neist vahvatest (vähestest) mänguasjadest, mis kunagi sai lapsele soetatud ja mis mulle siiani meeldib. Muna, mille seest ta koorus, viskasime minema. Muna oli ka, tegelt, suht ok.

Viimati, kui mul üks meesterahvas külas käis, tegi ta märkuse, et mu draakonil on tiivad valepidi. “Vaata nahkhiirt, tal on teistpidi, sellistega ei saaks ju lennata,” ütles ta. Ma olen vagur naisterahvas, ei hakanud vaidlema, panin tiivad õiget pidi. Jah, tundus loomulikum küll. Kui ma draakoneid ja nahkhiiri tihemini näeks, ma selliseid vigu ei teeks, eks ole. Õnneks käivad vahetevahel targad külalised.

Kuid tulles tagasi mu lillede juurde, siis jätkuvalt suur on imestus ja austus Murcale. Ma arvan, et tema ülemõistuse kasvanud kogu põhjus on Murca suutmatus öelda “Ei!” Ma olen end taltsutama õppinud. Viimati sai süda rauast vitsad peale siis, kui Kadriorgu kolisime ja ma pidin kolijameestele sõnu peale lugema, kuidas mu kolesuuri toalilli tuleb hoida nagu siili pilpa peal. Noh ja kask pani ikkagi pildi tasku. Olgu muld talle kerge! Vaid kolijamehed teavad, et see pott, milles ta muld oli, kerge küll polnud. Kummipuu jäi alles. Ta vanus võiks olla umbes 33 aastat, ma pakun. Kunagi ta võttis kätte ja kasvas küljele. Ühel korral proovisin teda taevasse tõusma panna, aga tema eelistas külge. Tänaseni eelistab. Näe, niiviisi:

kummipuu

Terve aknalaud on vahvalt ühe lillega dekoreeritud ja isegi sügisest hõngu on näha.

Kuid lõpetuseks on mul üks imelikuvõitu ülestunnistus. Mäletate, ma mingi aeg heitsin noorele naisterahvale ette, et ta hommikumantlis instasse pilte teeb. Et ma küll oma hommikumantlit võõrastele ei näita. Ära iial ütle iial! Nimelt eile oli siuke lugu, et mul pidi üks pildiklient viie ajal piltidele järele tulema. Ma restaureerin vanu fotosid, mitte ei tee uusi, kui keegi ei tea.

Igatahes arvutasin ma, et jõuan täpselt vannis ära käia ja ronisin kolme ajal vanni ja plaanisin poolteist tundi mõnuleda. Nelja ajal helises uksekell. Ma paanikas, mis toimub? Meil on videopildiga uksekell. Vaatan, et ukse taga on mu klient, kes pidi alles tunni aja pärast tulema. Ee, mida ma nüüd teen, ma ju tilgun puhtast veest?! Õnneks polnud veel pead märjaks teinud. Otsustasin, et kuivatan end kiirelt ära ja võtan kliendi hommikumantlis vastu. Mul on tumelilla mõnusalt pikakarvaline hommikumantel, natuke nagu kasukas.

Noh ja nii juhtuski, et andsin kliendile fotod pisut tilkuvana pomisedes, et ma teda nii vara ei oodanud ja vabandused ebasobiva välimuse pärast. Klient, kes oli normaalse välimusega meesterahvas, kostis selle peale, et äkki ta teine kord soovib veel, et ma talle pilte restaureeriks. Ma loodan, et ta ajas mu kummalise välimuse selle kaela, et kunstnikele on rohkem lubatud kui tavalistele inimestele. Raamatupidajatele näiteks. Oeh, mulle meeldib, et ma ei pea kogu aeg ainult raamatupidaja olema.

Muideks, ma mõtlesin, et peaks tööle minema. Noh sellisesse kohta, kus tuleb iga päev käia ja kus näeb teisi inimesi ja saab palju raha. Ma ei tea, millal see mul õnnestub, aga ma loodan, et varem, kui novembrimasendus peale tuleb. Et kui keegi vajaks mind, siis kirjuta mulle.

Advertisements

5 comments

  1. Ma ei saa aru, miks seda hommikumantlit nii paaniliselt häbenema peaks? Katab see raudselt rohkem, kui nii mõnigi suvekleit, rannariietest rääkimata.
    Vaat mina võtsin ükskord hommikul elusõnalasi vastu pikas koledas t-särgis, mida ma suviti hommikumantli asemel kasutan ja millele on trükitud hiiglaslik kondoom koos kirjaga “kasuta mind” vms. Mul uksekella pole, elan esimesel korrusel ja külalised klopivad köögiaknale – ja need elusõnalased olid selle süsteemiga kahjuks kursis. Kell kümme laupäeva hommikul pole mul päris tihti üldse mitte midagi seljas, tõmbasin koputust kuuldes nimetatud särgi sellele mittemidagile peale ja komberdasin aknale. Elusõnalased jõllitasid mind, kogelesid oma jutu ära ja tõmbasid kiirelt uduje.
    Ma ei näe küll, et mul oleks siin põhjust piinlikkust tunda.

    Meeldib

  2. Murcal on maja ja lilled on seitsmel aknalaual, üks neist vannitoas. Lisaks riputatavad lillepotid akende ümber. Ja ilma akendeta ruumis on seina peal lilleriiul koos taimeri poolt lülitatava lillelambiga.
    Ei ütlemisega probleemi pole ja taimedega samuti mitte. Ülemõistuse kasvamiseni on ka veel rahulikult aega.

    Väikelinnas elades tekib hommikumantliga poodi minemise kiusatus. Olen siiamaani hoiduda suutnud. Pika mantliga, mille all on pidžaama, käin samas päris sageli.

    Meeldib

    • Nende kastmine võib päris pikaajaline tegevus olla, liigitub juba vaikselt meditatsiooni alla 😀

      Jaa, see mantli alla imelike riiete jätmine on läbiproovitud. Iseenesest võiks proovida midagi adrekat tekitavat variante, et jätaks mantli alla ülemise osa üldse riietamata vms 😀

      Meeldib

Soovin lisada:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.