Pöörduge mu usku, tulge minu paati!

Vanasti blogiti rohkem erinevate telesaadete teemal. Nüüd vahest harva keegi kirjutab, peamiselt siis, kui telekas blogijaid näidatakse. Õnneks täitis Indigoaalane tühimiku ja mainis Ken Saani ERR-s näidatavat reaalitit “Üle parda“, kus toimus intsident vikerkaarelipuga.

Ma olen, vahelduva eduga, seda saadet vaadanud. Saatesse valiti inimesed põhimõttega, et tekiks poliitiliste arvamuste pinnalt konflikt ja konflikte seal jagub. Alati pole tülid poliitilised, vaid seotud inimeste nõrkade külgede, alkoholismi, neurootilisuse taseme jms, mille peal reaalitid sõidavad. Minu konfliktitaluvus on aastatega kõvasti väiksemaks läinud ja mõnikord olen ma pidanud selle saate ajal kanalit vahetama, sest ma ei suuda vaadata kui inimesed kaklevad ja tegelikult on põhjuseks inimeste oskamatus teistega suhelda ja võimetus teisi mõista. Jääb mulje, et kakluse põhjus on maailmavaatelised erinevused, aga põhjus on hoopis inimlikum.

Viimases saates tekkis probleem teemal, et paadi noorem seltskond otsustas, et tõmbavad masti vikerkaarelipu. Mina olen inimene, kelle fotoga, kus ma hoian Tallinnas geiparaadil vikerkaarevärvides lippu, illustreeriti paar aastat Postimehes vastavatel teemadel kirjutisi. Mul on fotol päikeseprillid ja müts peas, ilmselt küljendaja mind ei tundnud, aga paraadil ma käisin ja ma olen too isik, keda tolerastiks sõimatakse. Kuid minuarust käitusid noored valesti, kui otsustasid lipu masti tõmmata, kuigi nad teadsid, et ühele mehele see plaan ei meeldi. Võimalik, et saatemeeskond provotseeris neid, sest saade oli nii kokkulõigatud, et vaataja, kes pole homofoob, leiab samuti, et noortel oli õigus.

Miks ma arvan, et vikerkaarelipu heiskamine oli vale? Ma ei näe ühtegi põhjust, miks pidanuks too purjekas selle lipu all sõitma. Lipp peaks demonstreerima, et purjekal sõidavad inimesed, kes võitlevad kas aktiivselt või passiivselt LGBT-õiguste eest. Tavaliselt siis seda lippu kasutatakse. Seal paadis oli neid mitu, aga mitte kõik. Inimesed, kes arvavad, et homoseksuaalsus on haigus, tavaliselt arvavad, et vikerkaarelippu lehvitavad inimesed, kes kuuluvad ise LGBT-gruppi. Kui inimene ei soovi vikerkaarelipu all sõita, siis ta ju pole LGBT aktivist ja teiste soov lipp heisata, teenis ühte eesmärki – hakkame kaklema, vaatame, kes on tugevam. Noh ja hakkasidki kaklema. Lisaks jõid veel alkoholi, mis on kaklemise juures väga hea abivahend – aitab kaasa agressiivsusele.

Kumbki pool ei näidanud üles grammigi empaatiat. Ma ei arva, et ka too venekeelne mees oleks õigesti käitunud. Täiskasvanud mees võiks omada suuremat oskust ennast väljendada ja omi hirme teistele põhjendada. Kuid ka tema muutus agressiivseks, sest ta aeti nurka ja mida teeb hirmunud loom, keda rünnatakse?

Noh ja kui poliitiliselt läheneda, siis enamushääletus imeb vilinal pea alati. Enamushääletuse uba on see, et nõrkadest ja vähemusgruppidest sõidetakse suure mürinaga üle. Täpselt see, miks geiabielude või muud väikeste gruppide inimõigustega seotud seaduseid ei saa panna rahvahääletusele – sest enamus sõidaks vähemustest üle. Euroopa Vasakparteis kehtib konsensuse põhimõte – mitte ühtegi juhatuse hääletust ei tehta enamuse põhimõttel, vaid kõik peavad nõus olema. Kõik. Aega läheb, aga diplomaatiat ja empaatiat on palju rohkem vaja.

DSC_0348

Natuke religiooni ja usu teemadel ka. Ma olen varem ka kirjutanud, et ma olen alati olnud agnostik. Kuid imelik on see, et mida vanemaks ma saan ja mõtlen elu ja inimeste peale, seda enam ma usun, et jumal on olemas, aga religioonid on kogu ideega liiga vabalt ümber käinud. Seepärast tänapäeval paljud inimesed eelistavad jumala asemel uskuda loodusteadustesse, kuna teadlased oskavad asju veenvamalt selgitada. Kuid muarust pole loodusteadustest mingit kasu, kui inimene tahaks, et ta elu oleks mõtekas ja võimalikult õnnelik.

Toon näite. Ma sain eelmisel nädalal teada, et mu emal on pahaloomuline kasvaja, mida opereerida ei saa ja surm on suht lähedal. Ma ei tea, kuidas lohutada inimest, kes usub, et surm on lõplik ja eelmiseid ning järgnevaid elusid pole olemas. Muarust mõjub reinkarnatsiooni ja hingede rändamise idee lohutavalt, vähemalt mulle mõjub.

Ja religioonides õpetatakse, kuidas käituda siis, kui sul on raske ja ka oskust elada nii, et sul ei hakkaks raske. Budismis selgitatakse väga lihtsalt, kuidas mitte masenduses olla, kristluses nad keerutavad rohkem ja rõhuvad kannatamise olulisele, mis on jama. Inimene kannatab ju niikuinii. Mina suudan end budismist pärinevate teadmistega, kuidas kannatused tekivad, enam-vähem rajal hoida. Emale ma neid enam selgitada ei suuda, ta oleks pidanud selle teemaga juba aastaid varem tegelema, aga meie peres pole usk sügavamatesse religioosetesse väärtustesse kunagi tõsiselt teemaks olnud. Kuid mina usun küll, et ta saab peale surma kokku oma ema, isa ja teistega, kes on surnud. Kui ma emale seda rääkisin, siis ta vaatas mulle tõsiselt otsa ja üles: “Aga ma ei saa ju siis enam sulle sellest rääkida.”

PS! Pealkiri sai liiga äkiline, ma ei teadnud, kuhu ma oma jutuga jõuan.

One comment

Soovin lisada:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.