Öötöö või päevatöö

Kõik, kes on alates 10. oktoobrist mulle pöialt hoidnud, võivad neid taas omakasu eesmärkidel kasutama hakata, ma sain vastuse. Ma ei saanud järgmisesse vooru. Kuna ma olen loomult optimist, siis arvan, et nii ongi kõige parem. Kuid kummaline oli see, kuidas ma teada sain, et mu intekas imes.

Nagu ma mainisin, siis lubati mulle, et saan vastuse järgmisel nädalal. Järgmine nädal möödus täielikus vaikuses ja ei saanud ma mingit vastust. Praegune nädal oli juba ülejärgmine nädal ja ma otsustasin neljapäeval, et kirjutan ise ja küsin, mis värk on. Saatsin kirja päeval poole nelja paiku ja vastuseks tuli automaatvastus, et personalitöötaja on puhkusele läinud ja enne novembrit ei lenda vares ka. No juu nad siis leidsid kellegi, kui ta puhkusele sai minna, tegin ise omad järeldused. Kuid suur oli mu üllatus, kui puhkuselolevalt personalitöötajalt sama päeva õhtul kell 22.58 vastuse sain.

Kas tänapäeval ongi nii, et inimene läheb puhkusele, aga ikka töötab nii päeval kui ööl? Mina oma isiklikus firmas teen tööd suvalisel ajal, mil parasjagu tahan, aga ma üritan öösiti klientidele kirju mitte saata, sest muarust on see pisut imelik. Mu klient ei pea mõtlema, et ma raban tema heaks öösel, päeval ja puhkuse ajal. Juhul kui ma tahaks sellist muljet jätta, siis peaks meil olema kokkulepe, kus tema maksab mulle suure hunniku raha ja mina jätan mulje, et olen tema jaoks kõigeks valmis.

Kusjuures vanasti, kui ma veel käisin kaheksast viieni tööl, siis töömeil oli tööarvutis ja kodus ma seda ei lugenud. Samuti oli töö juures lauatelefon ja mobiilile tööasjades ei helistatud. See, et nüüd inimesed lubavad oma isiklikule telefonile suvalisel ajal tööasjades helistada, seda ma tean. Paljudel on see töölepingus kirjas ja enamus inimesi ei saa selllise 24/7 töötamise eest isegi suuremat palka. Mõnedes töökohtades antakse inimesele mobiil koos numbriga, mis peaks kõlama nagu kaunis kingitus, aga tegelikult on odav võimalus inimest klaaspärlitega ära osta.

Ok, ilmselt jäin ma ilma töökohast, kus inimestelt soovitakse töötamist nii puhkuseloleku kui öiste tundide ajal. Kuid lisaks oli naljakas too kiri, mille personalitöötaja enne magamaminekut postitas:

Tere, arvasin et juht on vastanud. Hetkel oleme osade kandidaatidega liikunud edasi aga kahjuks seekord ei osutunud te valituks järgmisesse vooru.

Tegemist on rahvusvahelise ettevõttega, kus on mitmeid tuhandeid töötajaid. Soliidne ettevõte, kõik teavad seda. Nood ülemused, kellega mina Skype-s vestlesin, olid rootslased. Inteka kokkuleppimine toimus eestlasest personalitöötajaga. Kas see personalitöötaja tõesti arvab, et ma usun juttu, kuidas sellises ettevõttes saadab mittesobivatele kandidaatidele äraütlemiskirju Stockholmis asuv ülemus? Väga imelik, kui personalitöötaja valetab võõrale inimesele nii labaselt, et varjata enda tegematajäänud tööd. Valetab nii, et süüdistab enda vigades oma ülemust. Kummaline töökultuur! Kuid vaadates kirja, kus ühes lauses on mitu elementaarset komaviga, siis läks vist hästi, et ma järgmisesse vooru ei saanud.

magdaleena
Vaade Magdaleenahaigla onkoloogiakorruselt

Rohkem mul pooleliolevaid kandideerimisi ei ole ja ma otsustasin, et enam rohkem ei kandideeri ka. Ma hakkasin suve lõpus tööd otsima peaasjalikult sellepärast, et kodus oli igavavõitu ja ma natuke pelgasin, et tuleb pime talv ja ma pean üksinda kodus olema, ilma, et oleks erilist põhjust kodust välja minna. Nüüd muutus kogu elu nii kiiresti, et seda probleemi enam ei ole. Ema on nüüd, pärast haiglat, nii nõrk, et ta küll kõnnib, aga omaette elamisega hakkama ei saaks, siis tuli ta minu juurde.

Kui ma ema vähist teada sain, siis arvasin, et ei ole võimeline temaga koos elama, sest meil on aastaid olnud nii, et üle paari päeva koos ei ole, kuna võib tüli tekkida. Nüüd meil pole juba mitu aastat lahkarvamusi olnud. Ilmselt olen mina lõpuks suureks kasvanud. Umbes paar aastat tagasi ma jõudsin otsusele, et üks olulisemaid probleeme, millega naine peab hakkama saama, on suhe oma emaga. Tütred-emad, see on igipõline konflikt, mida paljud tütred lahendada ei oska. Mu tütar sõnastas selle põhjuse väga lihtsalt ära: “Mind ajavad su juures närvi kõik mu enda halvad küljed.” Ja nii ongi, sest nii geenid kui kasvatus. Ma, õnneks, ei ole oma emaga eriti sarnane, aga ikka oli väga lihtne tühjast tüli tõsta.

Nüüd me oleme mõned päevad koos elanud ja ma saan aru, et tegin õige otsuse. Surmadiagnoosiga vähihaige on vaimselt raske läbielamine. Netis kirjutas, et välismaal kirjutatakse neile antidepressante, mu emale seda ei pakutud. Kas Eestis üldse pakutakse? Ma ei teagi, kas peaks küsima kelleltki või ei. Mina saan omade emotsioonidega hakkama. Alguses oli jube õudne, aga nüüd ma nutan väga harva ja lühiajaliselt. Ma ei kujuta päris hästi ette, kuidas ma siis hakkama saan, kui ema enam ise liikuda ja liigutada ei saa. Kuid ma ikkagi arvan, et enda kõige lähedasema inimese eest hoolitsemine on isegi egole parem tegevus, kui otsida töökohta, kus makstakse 8 tunni eest päevas, aga tahetakse, et sa kogu aeg olemas oleks.

30 comments

  1. Kindlasti küsigu oma onkoloogilt antidepressante, kui arvad, et neid on vaja. Perearst peaks ka saama kirjutada. Magdaleenas ma ei tea, aga PERHis on palliatiivraviosakonnas valuraviarstid, kelle juurde onkopatsiendid saavad kiireti ning kes saavad ka igasuguseid asju kirjutada. Mul on ka ravimatus staadiumis vähk ja käim psühhiaatri juures juba aastaid. Esimest korda Paldiski mntl jalga ukse vahele saada on raske. Aga võib minna sinna erakorralisse, kui ema vähegi suudab. Siiski ma arvan, et tema onkoloog saab ka aidata.

    Meeldib

  2. Rootsi onklid küll mingeid kirju ei saada. Aga kohaliku osakonna juhtpersoon, kelle alluvusse uus töötaja saab, see peaks küll neid äraütlemiskirju saatma või siis delegeerima mingile teisele asjapulgale, kes uute töötajatega tegeleb. Tavaliselt ei huvita see aga enam kedagi.

    Meeldib

  3. Mina saan hetkel oma emaga igati normaalselt läbi, aga näen teiste vanemate inimeste pealt, kuidas vanusega tuleb järjest ka komme sama lugu viis korda järjest heietada. Ja mul ei ole selle jaoks ÜLDSE kannatust, nagu kohe üldse mitte – ja vahel sihukesed tunnevad selle ära, nii et räägivad sama juttu veel kuuendat korda, sest saavad aru, et ega ma enne ei kuulanud. Kui ta peaks selliseks hakkama, siis ma ei tea, mis saaks, sest ma konkreetselt PÕGENEN sellistest olukordadest, aga kellegagi koos elades pole ju võimalik põgeneda.

    Meeldib

    • Eks inimestel ole suva vanuses neid eriti häid jutte, mida tahaks mitu korda jutustada, noh ja vanemana uusi jutte enam liiast juurde ei lisandu ja nii need parimad parimatest aina kordamisele lähevadki 😛 Mu tütar on minuga sama otsekohene olnud kui ma oma emaga – me ütleme välja, et olen juba kuulnud ja hetkel rohkem kuulda ei soovi. Muarust see on ok ja aus ka. Oma tütre peale otsekohesuse eest solvumine on ju lapsik.

      Meeldib

      • Haha, sul on head peresuhted ja normaalsed inimesed siis. Meie suguvõsas vahel inimesed ei räägi omavahel ja siis jälle räägivad ja siis lähevad jälle tülli ja. Mina käin nii harva Tartus, et proovin lihtsalt laveerida konfliktide vahel viisakalt.

        Meeldib

        • Jaa, pered on väga erinevad. Mu eks oli üllatunud, kui meie pere sünnipäevadel käisime, et meil ei hakatudki peo lõpus suhteid klaarima. Meie peres on kombeks, et kunagi hellasid teemasid ei puudutata, räägitakse nii, et keegi ei pahandaks, kui ka on mingi tüliteema kogemata tekkinud, siis seda rohkem jutuks ei võeta, et tüliks ei läheks. Liiga isiklikke küsimusi ei esitata. Üldiselt ma meie pere sünnadel enam ei käi (väljaarvatud ema omadel), sest need on üliigavad ja ma tunnen, et ma erinen enamusest, nad arvavad, et ma olen jätkuvalt laps.

          Meeldib

  4. Minu ema on nüüdseks juba läinud, vähem kui poole aastaga pärast diagnoosi saamist, aga eelmisel sügisel PERHi onkoloog küll rõhutas nii valuravi kui psühholoogilise toe olemasolu. Kui enda onkoloogiga jutule saada ei õnnestu, siis PERHi palliatiivse ravi keskus peaks olema koht, kust abi saada: https://www.regionaalhaigla.ee/et/palliatiivne-ravi.

    Teine asi, et haigele on kindlasti (vaimselt) väga hea, kui ta saab olla võimalikult kaua kodus, tuttavas keskkonnas, lähedaste keskel, aga sina hooldajana hoolitse ka enda eest ja tunne ära see hetk, kus enam ise ei jaksa. Mu isa hooldas ajukasvajaga ema põhimõtteliselt viimase hetkeni kodus, ka siis, kui ema enam viimased paar kuud ise ei liikunud, ei suhelnud jne. Nii on imelik öelda, aga õnn oli see, et kogu protsess oli minu ema puhul väga kiire, seda hullemat aega oligi ca 2,5 kuud, aga seegi oli piisavalt hirmus … Palju jõudu sulle!

    Meeldib

    • Aitäh! Võimalik, et onkoloog arvas, et veel pole vaja, ta ei kirjutanud isegi valuvaigisteid, ainult iiveldamise vastase rohu, kuna keemiaravi ajab iiveldama, emal seda siiani veel vaja pole läinud. Aga ma ostsin käsimüügist talle valuvaigisteid. Emal on kõhunäärmevähk.
      Ma ise arvan, et ma tunnen oma emotsioone ja keha ning suudan õigel ajal õigesti reageerida.

      Meeldib

  5. Vabandust, aga mida tähendab surmadiagnoosiga vähihaige? Pole kunagi kuulnud sellist diagnoosi.
    Su ema saab praegu keemiaravi ja sellest võib järeldada, et ravitulemused võivad olla lootustandvad.
    Ja mida tähendab – kui ema ennast enam liigutada ei saa. Mitte ükski vähihaige ei muutu absoluutselt liikumisvõimetuks, isegi mitte vahetult enne surma.

    Meeldib

    • Peaaegu kõik IV astme kõhunäärmevähiga haiged surevad 5 kuu jooksul, väidab statistika. Ma ei saanud täpselt aru, milleks keemiaravi vaja on, sest see vähk ei ole ei opereeritav ega ravitav.

      Meeldib

      • Keemiaravi tehakse ilmselt põhjusel, et veidigi leevendada patsiendi vaevusi. Võimalik, et see pidurdab veidigi kasvajarakkude vohamist ning parem see kui mitte midagi.
        Ma tõepoolest ei teadnud, et kõhunäärme kasvaja nii karmi prognoosiga on. Anna andeks, et targutasin…

        Meeldib

      • Ehk sellepärast, et midagi teha, isegi kasvõi ainult keemiaravi, on kergem kui mitte midagi teha. Tegemata jätmine on raskem.
        Näiteks dnr märge, ikka elustatakse, sest midagi teha on lihtsam kui kõrvale astuda.

        Liked by 1 person

  6. Muidugi muutuvad paljud vähihaiged lõpus liikumisvõimetuks, voodihaigeks. Olen seda enda pereliikme peal kogenud ja kuulnud ka teiste lugusid.
    Miks üldse tehakse keemiat? Kõhunäärmevähk ja ema vanus ju head prognoosi ei anna? Ja keemiaravi on üldjuhul hullemate sümptomitega kui vähk.
    Soovitan kontakteeruda diakooniahaiglaga, see on üks normaalsemaid kohti selleks perioodiks, kui kodus enam hakkama ei saa. Kodus voodihaige põetamine on väga keeruline, kui puuduvad vastavad teadmised. Eks inimesed on erinevad, aga paljud just ei taha koju jääda, sest teavad kui hull see lähedaste jaoks on.

    Meeldib

    • Andestust oma rumaluse pärast.
      Jah, kahjuks on tegemist üliraske haigusega ja lugesin nüüd ka eelnevat infot, et kaugelearenenud vorm ja kirurgiline ravi välistatud. Väga kurb.

      Meeldib

    • Ma ei tea, miks arst keemiaravi teha tahab. Ma üritasin seda alguses küsida, ta vihastas ja hakkas mulle kellestki rääkima, kes pöördus nõidade poole ja hiljem ikka tuli haiglasse. Ma ei maininud talle kordagi mingit alternatiivravi või posimist. Arstil oli tol päeval halb tuju ja teine kord ma enam ei julgenud küsida.

      Ma ise arvan ka, et suur hulk neist probleemidest, mis emal hetkel on, on tingitud keemiaravist, mitte vähist, aga ma pole kindel ja ma ei tea kellega saaks sel teemal konsulteerida, et mida tähendaks olemine ilma keemiaravita.

      Hetkel ema käib WC-s ise. Mul on tuttavaid, kelle käest lamava haige hoolduse kohta küsida, kui vaja läheb. Hetkel ma ja ema ka eelistaks minu juures olemist.

      Meeldib

      • “…vihastas ja hakkas mulle kellestki rääkima, kes pöördus nõidade poole ja hiljem ikka tuli haiglasse”—Kui ema haigus tuli ehk ilmsiks liiga hilja, võib-olla arst oletas siingi, et küllap on enne käidud ikka nõidade manu(?) Ma olen vähiteemadel sihuke hellake.Ise hakkasin arste “tülitama” pooleaastase pankreasevaluga siis, kui hirmsaid asju netist kokku lugesin.Tuli aga välja, et terve kui ponks oma “fantoomvaludega”!?Ei analüüsid ega ultraheli tuvastanud valutamise põhjust.Üks põhustest olla ka selle vähi puhul geneetiline.On eespoolsetel probleeme kuulda olnud?

        Meeldib

        • Emal tuli vähk põhjusel, et tal kunagi olid sapikivid ja siis eemaldati sapipõis. See oli u 20 aastat tagasi. Pankreasevähi põhjus võib olla füüsiline, nagu mu emal või tihtipeale on kõhunäärme probleemid seotud alkoholi liigtarvitamisega. Pankreasevähk enamustel kordadel avastatakse viimases staadiumis, kuna alguses erilisi valusid pole. Emal hetkel ka väga suuri valusid pole, aga tal alates augustist puudub söögiisu ja kaal langes metsiku kiirusega.
          Ma ei tea, mida arst mõelda võis, aga tema näide käis rinnavähi kohta.

          Meeldib

  7. Vähiteemadest tööteemadesse korraks tasakaalustamiseks. Tänapäeval on Eestis jah pigem tavapärane, et eeldatakse 24/7 töötamist. Mäletan, et kui ühes asutuses, kus ma töötasin, tööandja kõigile mobiilid ja mobiilinumbrid hankis, siis lihtsalt paljud jätsid õhtul need mobiilid kontorisse. Ei tahtnud olla 24/7 kättesaadavad. Aga korraks oli ikka sõda, sest tööandja nägemus oli ju see, et siis saab terve ööpäev läbi töötaja kätte. Ilma lisatasu maksmata muidugi. Üldiselt tuleb tänapäeva nuti-pluti kultuuris ise väga teadlik olla ja enda eest seista, et mitte märkamatult 24/7 tööorjaks muutuda.
    Mäletan, et kunagi aastat 10 tagasi käisin välisreisil ühes saksa keelt kõnelevas riigis. Meil siis just oli tulnud see mobiili ja läpaka vaimustus – et oh, äge, ma olen kogu aeg kättesaadav, vaadake kui tubli töötaja ma olen! Kui seal võõrustava organisatsiooni tippspetsialist õhtul kontoriukse kinni pani ja mingi asja peale ütles, et hommikul teeb, sest arvuti on kontoris…. siis eestlased suurte silmadega küsisid: “Teil ei olegi sülearvutit ja mobiile või?” Sellise veits üleoleva alatooniga muidugi. Vastuseks öeldi, et nad olla selle teekonna juba läbi käinud ja leidnud, et parem on ikka tööasjad töö juures ja tööaja sees hoida.
    Isegi paindliku tööaja ja -koha puhul tuleks endale kindlad piirid paika panna töö- ja puhkeaja suhtes.

    Meeldib

      • Vanasti, kui ma kliendihaldur olin, oli meil küll nõue olla kättesaadav 24/7, sest hiinlased on omas ja brasiillased jällegi omakorda omas ajavööndis ja klient peab oma vastuse saama siis, kui tema küsib. 😀

        Kui suur kasutegur on öösel kell pool kolm unest ärganuna hiinlastega telefonis suhtlemisel, on muidugi küsitav, sest parim, mis ma suutsin vastuseks anda, oli see, et ma saadan nelja tunni pärast meili.

        Meeldib

        • Kuna mul on kombeks lõunani magada, siis ma olen harjutanud, kuidas vastata telefonile, mis sind unest üles ajab, häälega, nagu ma oleks juba ammu üleval. Ma ei tea, kui hästi see mul välja tuleb 😛

          Meeldib

  8. Jõudu Sulle! Minu ema sai vähidiagnoosi pisut rohkem kui aasta tagasi. Tegi läbi keemiaravi ja paranes. Muidugi, tegemist oli ühe ravitavama vähiliigiga, lümfoomiga. Ma ka ei ütleks, et me oma emaga just kõige paremini läbi saime, ma kolisin kodust sisuliselt välja 15-aastasena, käisin mitmes koolis, elasin ühikates ja siis juba omaette. Aga see haigus lähendas meid. Mehed on mehed, miniad on miniad. Kuigi mu emale olid ta pojad justkui tähtsamad, siis haiguise ajal ja hiljem olin rohkem toeks just mina. Ei saa see haiguse-aeg olema lihtne Sinule ega Su emale.
    Töötan osaliselt kodukontoris, mul sama eriala, mis sinul. Minu kilendid on suuresti ka minu head tuttavad, sõbrad, naabrid, sugulased. Ma vastan alati, kui mulle helistatakse ja teen vajadusel tööd igal ajal. Mulle see lihtsalt pole mingi probleem ega valmista raskust.
    Ahjaa, tahtsin lisada, et mind ka häirivad, kui on kirjades elementarsed kirjavead. Seda kohtab usukmatult palju. Aga sinu tänases postituses on üks lause, kus üks sõna mind pisut häiris. Lause on: “Ema on tänu vähile nii nõrk, et ta küll kõnnib, aga omaette elamisega hakkama ei saaks, siis tuli ta minu juurde.” No vaata, vähile ei saa olla tänulik. Pigem on su ema nõrk vähi tõttu, mitte tänu vähile. Aga see on lihtsalt minu kiiks, et üks sõna mulle ei meeldinud.

    Meeldib

    • Ma kolisin kodust välja 17-aastaselt, kui keskkooli lõpetasin.

      Ma varem hoidsin klientidega väga ranget distantsi, sõpru pigem kliendiks üldse ei soovinud. Nüüd viimastel aastatel ma vahetegemist enam oluliseks ei pea ja suhtlen klientidega ka väljaspool tööasju, kui nii juhtub.
      Ma parandasin selle lause paremaks, kõlas halvasti jah.

      Kõik mainivad, et haiguseaeg on meile raske. Millist raskust te silmas peate? Seda, et mõlemal tuleb masendus? Ema küsis perearstilt AD, eile sai kätte, loodetavasti teeb see ta tuju paremaks. Praegu on ta apaatne ja väga leebe, arvab, et on kõigile koormaks, ega taha mitte midagi.
      Lamava haige hooldust kardan ma küll, hetkel seda veel vaja pole, ma ette ei põe.

      Meeldib

      • Tänapäeval on õnneks palju abivahendeid saada ja tõenäoliselt jääb enne lamavaks haigeks muutumist vahepeale veel üks etapp, kus iseseisev liikumine on juba väga piiratud, aga päris voodihaige ka veel pole. Võid juba praegu nt Invarust abivahendite laenutamise kohta uurida, esimene, mida võib vaja minna, on ilmselt potitool (mida saab ka pesemisel abivahendina kasutada). Sedamööda, mida nõrgemaks ema jääb, tasub mõelda ka nt madratsikaitsme soetamisele. Kindlasti mingi öine mahe valgustus, et ema turvaliselt nt vetsu saaks. Ja kui tundub, et öösel ringi liikumine on juba liiga vaevaline, siis julgelt mähkmed kasutusele.

        Kui sa just ise emaga samas toas ei maga ja väga kerge unega pole, tasuks mingil hetkel mõelda ka beebimonitorile, et kindlasti kuuleksid, kui emal abi vaja. Mu ema ja isa magasid juba aastaid eri tubades, aga kui ema haigeks jäi, siis lõpuks kolis isa ema tuppa tagasi, sest muidu ei suutnud ta ise üldse enam magada, kogu aeg mõtles, et äkki emal abi vaja.

        Oleneb, kui palju ja kuidas te emaga suhtlete, aga võiksid ka seda uurida, kas tal on inimesi, keda näha, kellega rääkida, hüvasti jätta tahaks. Kui on, siis need kokkusaamised võiks praegu ära korraldada, mida aeg edasi, seda vähem selleks jaksu on.

        Ja, vabandan oma pragmaatilisuse pärast, aga ega see lõppvaatus ehk matuste korraldamine ka mingi lillepidu ole, eriti kui varem pole sellega kokku puutunud. Pärast ema matmist ma isale lugesin küll sõnad peale, et olgu korralikult paberi peal kirjas kõik nimed ja telefonid, keda oma matustel näha tahad :D. Emal oli “tore” komme kõike olulist ajaleheservatükikestel arhiveerida ja neid hunnikuid erinevate märkmike vahel ladustada, kõiki vajalikke kontakte me ei leidnudki. Ja see muu praktiline pool ka. Pärnamäe krematooriumis on näiteks tõsine konveier, nii et ma põhimõtteliselt pärast surmateadet tegin esimese kõne krematooriumisse, et kindlasti nädalavahetuse aeg saada (esmaspäeva hommikul helistasin, laupäeval oli ärasaatmine ja üsna napilt sai veel aja – krematooriumist öeldi ka, et kõige olulisem on kiirelt aeg ära broneerida ja siis muuga edasi tegeleda).

        Meeldib

        • Pragmaatilisus on kohtades, kus on tegemist konkreetsete tegevustega, väga asjakohane liginemine, aitäh nende praktiliste teadmiste jagamise eest!
          Me saame emaga kõigest normaalselt rääkida, täna rääkisime sellest, et äkki tal on mingi hetk ratastooli vaja. Seda tuttavatega kokkusaamise-rääkimise asja peaks talle ütlema jah. Pärnamäe hinnakirju sirvisin täna, väga pikk nimekiri erinevaid asju, tundub väga tasuv äriidee olevat 😛

          Meeldib

  9. Hea, et AD sai… ma arvan, et sellisel juhul on need vajalikud küll.

    Aga tööst… vbolla on seal firmas või sel inimesel nö vaba tööaeg, ehk läks puhkusele ka päevake varem vms, siis seetõttu leppis kokku, et mingi hetk vaatab meilid üle? Eks mõlemal variandil (kell 5 pastakas kukub ja telefonile ei vasta või saad ise korraldada) on head ja vead.

    No ja komadega olen ma eluaeg pahksis olnud, see on päritav (isa on mul eesti fil haridusega)

    Liked by 1 person

Soovin lisada:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.