Norskamisest

Ema on nüüd poolteist nädalat minu juures elanud. Seisund on halvenenud meeletu kiirusega. Alguses käis ta ise köögis ja tegi endale teed ja kerget sööki. Eelmise neljapäeva hommikul (4 päeva tagasi) käis ta viimast korda ise WC-s, nüüd kasutame mähkmeid.

Mähkemete vahetamisega harjub väga kiiresti, ma olen neid ju kunagi lapsel ka vahetanud ja kuna ema midagi ei söö, siis tahket väljaheidet ei ole. Esimest korda ajas mähkme vahetamine mind öökima, järgmistel kordadel pole minul mingit probleemi. Kuid emale ei meeldi see üldse. Erinevatel põhjustel. Alguses tal oli piinlik, et ta ei saa ise hakkama ja mina pean teda nii alandaval kombel aitama. Kuid nüüd on peamine probleem selles, et mähkmete vahetamine tähendab, et ta peab ennast keerama ja liigutama ja see ajab tal südame veel rohkem pahaks ja väsitab.

Kuid ma tahtsin kirjutada ainsast heast tervisemuutusest, mis emaga seoses haigusega on toimunud – ta ei norska enam. Ta magab nii vaikselt nagu inimene magada võiks. Ma ei oska öelda, kui vanalt ma mäletan, et ema norskama hakkas, aga viimased paarkümmend aastat on ta väga kõva häälega norsanud. Kohe kui magama jäi, kohe hakkas ka hääl kostuma. Võimalik, et terve magamise aja ei häälitsenud, aga päris palju. Tavaline norskamine, mitte uneapnoe. (Uneapnoe on siis, kui norskamine meenutab ralliauto käivitamist, mille ajal inimene tõmbab õhu sisse, siis tal jääb hing umbes minutiks kinni ja siis läheb äkki röhatusele sarnaneva häälitsusega lahti ja inimene saab jälle hakata vabalt hingama, kuni järgmise kinnijäämiseni).

Ema küll hingeldab päris tihti, aga ka sellega ei kaasne mingeid vilisemisi ega häält. Mulle pakub see norskamisest vabanemine ülimat huvi, sest mu laps väidab, et ma pidavat ka norskama. Keegi teised pole seda väidet kinnitanud, aga ma usun teda. Ja ma arvan, et norskamine võib paljudes peredes probleemiks olla. (Laps ise ka norskas, kui ta paar päeva tagasi siin käis, kuid tal oli põhjuseks hingamisteede külmetus, muidu ta ei norska).

Guugeldasin, et teada saada, mida peetakse tavaliselt norskamise põhjusteks. Olen kunagi telekast näinud saadet, kus prooviti erinevad füüsilisi abivahendeid ja meetodeid norskamisest vabanemiseks ja ükski neist ei töötanud. Googeldades tulivälja SELLINE artikkel – 13 erinevat ideed, mida teha.

Esimene on väide, et ülekaalulised inimesed norskavad ja norskamisest vabanemiseks tuleks kaalust alla võtta. Seda väidet ma ei usu, või noh, usun, kaudselt. Mu ema on tõesti eluaeg väga ülekaaluline olnud. Nüüd pole ta üle kahe kuu normaalselt söönud ja on palju kaalust alla võtnud. Kuid ta on jätkuvalt palju ülekaaluline. Mina võiksin ka vähem kaaluda, aga ma ei pea end ülekaaluliseks. Ehk ülekaaluline olemine ei pea olema norskamise põhjus, aga kaalust mahavõtmine võtab norskamise ära küll.

Samas nimekirjas on 9. ja 10. punktid need, mida ma, olukorrast lähtuvalt, oletan, võivadki olla norskamise tegelikuks põhjuseks. Inimese paneb norskama see, kui ta sööb liiga hilja õhtul. Seal on kirjas, et kui inimene sööb liiga hilja, siis seedekulgla ülemine ots tegeleb aktiivselt seedimisega, kui inimene ise magama läheb. See tähendab, et toit seedub maos ja kui magu töötab, siis on eriti lõdvestunud olekus ka kõri, et potentsiaalne uus toit libedalt läbi tuleks. Ja norskamist põhjustavadki liiga lõdvestunud kõrilihased, selle on teadlased ammu välja uurinud.

Kunagi ma arvasin, et norskamisest vabanemise aluseks ongi kõrilihaste treenimise teooria. Ma uskusin, et inimesed, kes tegelevad puhkpillide puhumisega või professionaalselt laulmisega, neil on tugevad kõrilihased ja nemad küll ei norska. Ma enam ei mäleta, miks ma sellesse usu kaotasin? Ma vist sain teada, et keegi laulja täiega norskab.

Siis on seal nimekirjas veel suitsetamine. Mu ema lõpetas suitsetamise umbes 20 aastat tagasi, aga norskamine sai vanemana pigem hoogu juurde.

Kuid nüüd on mu ema elavaks tõestuseks, et pole vaja igal hommikul laulma hakata, et norskamisest vabaneda. Piisab kui haigestuda pankreasevähki. Nali! Ei ole vaja haigeks jääda. Ma arvan, et norskamisest vabanemiseks võiks piisata, kui neli tundi enne magamaminemist ei söö.

Miks neli tundi? Väidetavalt kulub mao tühjendamiseks keskmiselt neli tundi, kuid võib minna ka kuus tundi. Aeg sõltub inimese mao suurusest ja kui palju ja mida ta sööb. Siin on kirjas, et vastsündinud tita magu on 30 milliliitrit suur ja tüübil, kes pidevalt suures koguses õlut joob, võib magu lausa 10-liitrine olla.

Need on puud, mida parki istutama hakatakse

Ritsik kirjutas, kuidas inimesed oma probleemidega tegelevad: “On hulk suure vaimujõuga ja rõõmsa meelega õnnistatud inimesi, kes ei muretse peaaegu kunagi. Saabub probleem: teevad, mis vaja, pühivad püksipõlved porist puhtaks ja lasevad aga edasi. Siis on need, kes kannatavad sissepoole vaikides. Eriti suure häda korral võibolla otsivad abi. Võibolla.”

See pani mind mõtlema, et millist tüüpi mina olen. Viimane kuu on andnud päris palju materjali, mida aluseks võtta. Üks, millest ma olen aru saanud, et sõprade ja sugulastega ema haigusest rääkimine mulle ei meeldi. “Ei meeldi” on isegi vähe öeldud. Ma sain teada, et ma võin liiga tugeva negatiivse emotsiooni peale oksele hakata. Ma pidin telefonis sugulastega ema tervisest rääkima ja kui kõne lõppes, oli mul jube paha olla. Ja siis ma oksendasingi. Teine kord oli algus sama, et rääkisin telefonis ja süda hakkas vaikselt pahaks minema, kuid siis ma juba teadsin, mis värk on ja kõne lõppedes tegin kõik, et halbu mõtteid peast välja saada. See oli nii väsitav, et ma jäin magama ja magamisega läks südameläikimine üle.

Osa mu sõpru teavad, mis mu elus hetkel toimub. Noh ma ei saa ju suvalisel ajal suvalisesse kohta pikaks ajaks minna ja siis tuleb selgitusi anda. Aga ma ei taha nendega sellest teemast pikalt rääkida ja olen sõpradega selleks kokku saanud, et mul lõbus oleks. Ja ma olengi täiega lõbutsenud, kui kodust välja olen saanud. Mu huumorisoon on täiesti korras.

Konfliktiolukordades ma võin erinevat moodi käituda. Väga mõistlik ei ole suhelda inimestega, kellele mu ema haigus korda läheb. Ma olen häält ka tõstnud. Noh üks sugulane arvab, et ta peaks iga päev helistama. Ema ei jõua telefoniga rääkida ja mul pole midagi rääkida. Ükskord lõpetasin kõne ta poole lause pealt ära, sest ma ei suutnud kuulata, mida ta arvab, et ma teha võiks. Nii ma talle ka ütlesin, kui ta tagasi helistas.

Mulle sobib väga hästi, et ma blogin ja siis täiesti võõrad inimesed kommenteerivad. Võimalik, et teil on olnud sarnane kogemus, kuid te ei tunne mu ema ja see on hea. Blogimine on mulle alati teraapiline tegevus olnud. Võõrastega eriti keeruliste küsimuste kirjalik jagamine on nii mugav. Mul pole jõudu ja aega, et kõigile sõpradele halada. Ja tegelikult polegi midagi halada, mina olen täiesti terve ja kõik, mida teha tuleb, on jõukohane. Tundub, et mu vaimne tervis on tugev ja väga kohanemisvõimeline.

Jah, ma teen mida vaja, pühin püksipõlved puhtaks ja lasen naeratus näol edasi. Ma olengi selline. Abi ka ei otsi, sest ma saan hakkama. Päriselt saan. Google aitab, kui küsimused tekivad. Ma ei tea ühtegi inimest, kes oleks googlest targem.