Surmast ja matustest

Nüüd olen surma üsna lähedalt näinud ja sain teada, et filmides on tegelikkuse kaunistatud versioon. Võimalik, et mõned inimesed surevadki nii, et ütlevad rahulikult olulise tähendusega sõna või sügavmõttelise lause, panevad silmad kinni ja surevad ära, aga ma seda enam ei usu. Praegu ma arvan, et kui saaks valida, et kas surra silmapilkselt liiklusõnnetuses või vähi pärast, ei ole mingit kahtlust – liiklusõnnetus on mõnusam valik. Surm läbi vähi on täielik piinapink.

Lisaks ei usu ma enam ka neid jutte, mida inimesed räägivad, et nad teevad siis, kui neilt küsida, et mida sa teeksid, kui saaksid teada, et kuu aja pärast sured ära. Vist üks levinumaid vastuseid on, et elan täiega ja pidutsen. Või noh – teen midagi, mida pole siiani teinud. Mu ema sai 8. oktoobril teada, et tal on suhteliselt kiire surmaga lõppev kõhunäärmevähk. Surm saabus 6. novembri öösel.

Muarust elasime me mõlemad emaga tolle kuu aja jooksul läbi tüüpilised leina faasid. Mina kõigepealt ei uskunud, et diagnoos on õige. Ma lootsin, et perearst ei tea midagi ja onkoloog eksis. Järgmine etapp peaksid olema emotsioonid. Meil emaga omavahel viha ega muid vastastikuseid emotsioone ei olnud. Küll aga olin ma vihane sugulase peale, kes pidevalt hommikuti helistas ja rääkis, mida ma tegema pean. Ema vajus lihtsalt depressiooni. Täiesti emotsioonideta olekusse, kus ta isegi ei nutnud. AD-dest polnud mingit kasu, sest need hakkavad mõju avaldama umbes nädala või paari pärast, talle nii kaua pold antud.

Pärast deprekat tuleb leppimine kaotusega. Kuna ma nägin, kuidas ema füüsiline tervis iga päevaga palju kehvemaks muutus, siis surmaga leppimine oli lihtne – ma nägin, kuidas ta pikkade sammudega lähemale astub, ei ole mõtet reaalsusele vastu vaielda. Me saime emaga kõik asjad viimseni läbi arutada ja rääkida. Ta märkis oma märkmikusse ära, keda ma matusele kutsun. See, et ta tuhastamist tahab, oli ammu kokku lepitud. Nüüd rääkisime läbi ka, kuhu ta tuhk täpselt matta. Mulle ei jäänud midagi hingele, millele praegu mõelda ja põdeda, et näe, ei saanudki ära räägitud vms. Meie vahel oli kõik selge.

Ema kartis kõige rohkem, et enne surma on valud. Eks enamus inimesi arva, et kui on surmahaigus, siis on valus. Kuid alati ei pruugi valutada. On veel hullemat olekut kui valu. Peaaegu terve viimase nädala oli emal süda paha. Ta ei söönud midagi, kuid ta oksendas. Ma kogu aeg küsisin, et kas sul valutab kuskilt, tal ei valutanud. Valuvaigistit ei läinud vaja. Arst kirjutas keemiravi iiveldamiste vastu välja tabletid, kuid need ei muutnud iiveldavas olekus midagi. Keemiaravi tablettide võtmise lõpetas ta, arsti soovitusel, paari päevaga. “Ei ole hea olla” – oli ema viimase päeva-öö peamine oigamine. Meie viimane dialoog oli umbes selline, et mina ütlesin, et see ei ole õiglane, kui palju ta peab kannatama ja ema nõustus, et tõesti, see ei ole õiglane. Jah, ma eelistaksin surra kuidagi äkilisemalt ja kiiresti, mitte niisuguse kannatusega, nagu mu ema. Õnneks oli ema vähemalt koos minuga, mitte ei pidanud kuskil haiglas üksinda piinlema.

laev

Enamus lugejaid vast ei vaja teadmist, mida teha, kui keegi sureb, kuid ma panen need asjad siia kirja. Kõigepealt tuleb kutsuda kiirabi või maapiirkonnas ja päevasel ajal perearst, kes kinnitab, et inimene on surnud. (Kui olla sureva inimese juures, siis ei ole mingit kahtlust hetkes, mil surm saabus). Mul juhtus see öösel peale kolme ja kiirabiga tulid kohale noormees ja nooruke tütarlaps, kes tundus mulle, et on rohkem ähmis kui mina. Tal oli ümbrikutäis matusebüroode buklette. Ta küsis, et kas mul on plaanis krematoorium või matmine ja kui ma ütlesin, et krematoorium, siis ta andis nende bukleti ja ütles, et sealt saab tellida ka surnu äraviimise. Ma helistasin sinna ja nad lubasid tunni, pooleteise pärast tulla. Kiirabi vormistas netis surma ja ma jäin laibaautot ootama. Mõne aja pärast nad tulidki ja viisid keha ära.

Kuna ma tõesti usun neid jutte, mis räägivad, et inimese hing on igavene ja füüsiline keha on vaid abivahend mõneks ajaks, siis ma arvan, et mul on surmaga leppimine lihtsam kui ateistidel. Hommikul kell 9 sain uuesti krematooriumisse helistada, et tseremoonia toimumise aeg kokku leppida. Samuti pidin helistama perearstile, et ta surmatõendi vormistaks. Krematooriumi kodulehel on meeletult pikk nimekiri igasugustest detailidest, mis seonduvad tuhastamismatusega. Jääb mulje, nagu sul oleks palju põnevaid valikuid, tegelikult ei ole. Mul oli kindel mõte, et meik jääb ära. Ma olen lapsena palju matustel käinud ja mõned korrad nüüd hiljem ja muarust nad teevad seoses meigiga midagi imelikku. Too naine, kellega ma telefonis rääkisin, ei tahtnud kuidagi nõustuda, et ma meiki teha lasta ei soovi. Nii me leppisimegi kokku, et kui ma lähen riideid viima, siis saan surnukeha üle vaadata ja lõplikult otsustada.

Reedel käisin Pärnamäel, et riided ära viia ja keha üle vaadata. Ma arvasin, et läheb nii nagu filmis, kus lähed ruumi, kus seinast tõmmatakse välja sahtel, milles on inimene. No ei lastud mind surnukuuri. (Ma oleksin tahtnud, nii põnev ju). Nad tõid ema sealt välja. Tal oli sama öösärk seljas, millega ta ära viidi ja ta nägi samasugune välja, nagu peale surma. Kuid nad olid suu kinni kleepinud. Ma peale surma panin ta silmad kinni (õigemini ühe silma) ja üritasin ka suud kinni panna, aga see ei jäänud. Ma teadsin kuskilt, et lõug tuleb kinni siduda, et suu lahti ei jääks, aga see ei aidanud. Igatahes jäin ma kindlaks, et ei meikinud mu ema end eluajal ja pole vaja ka pärast surma.

Pärnamäel oli ka hetk, kus ma pidin äärepealt ahjuruumi sattuma. Krematooriumi töötaja arvas, et seda ma küll näha ei soovi. Imelik, et ta ei teagi, et väljaspool surnuaeda on ka inimesi, kes ei karda surma ja surnuid. Ma oleksin küll tahtnud seda ahjuruumi näha, seal pidavat kaks ahju olema. Kuid ma ei saanud talle seda öelda, et tahaks.

Peamine koht seal ostunimekirjas, kus tuleb valida, on muusika. Kuna sugulane ütles, et telli orel, siis ma teadsin, mida ma EI telli. Ma valisin tšello. Ma ei tea, kuidas teised muusikud ja pillid mõjuvad, aga tšello on maailma kõige kurvem pill. Ma lootsin, et äkki mul ei tule matusel pisaraid, aga nagu see tšello mängima hakkas, tulid pisarad nagu kosest.

Kogu matuse organiseerimisega tegelesin ma üksinda ja see oli väga hea ajaviide, et kurba meeleolu peletada. Ema suri kolmapäeva öösel ja matus oli laupäeva pealelõunal. Enamuse vahepealsest ajast tegelesin ma millegagi ja kõik kulges väga sujuvalt. Kolmapäeva hommikul asusin läbi helistama neid inimesi, keda ema matusele kutsuda soovis. Kuna ma olin imelikus olekus, mis tundus nagu udus sumamine, siis see polnudki väga raske, et helistad inimesele, ütled talle mida vaja ja siis kuulad, kuidas ta toru teises otsas šoki saab.

Pärast matust toimub peielaud. Kas teie teadsite, et eestlased on ühiselt kokku leppinud, kuidas peielauas süüakse konkreetseid toite ja enamus kohti, kus peielaua menüüd pakutakse, neid asju antaksegi. Esimene käik on puljong pirukaga. Ma pidin oma lapsele ära seletama, et puljong on nilbe rasvane soe vedelik, sest ta polnud sellisest asjast kunagi kuulnud. Teine käik on, loomulikult, tapetud siga ja magustoiduks tuleb süüa kringlit. Ma tõesti ei tea, kellel sellise haige menüü mõte tuli ja kuidas sellest traditsioon sai. Mina leidsin ideaalse peiede pidamise koha, kus ma oleksin kõiki neid traditsioonilisi nilbusi saanud, aga sai ka normaalsemaid sööke valida.

Üldjuhul tuleb tuhastamismatuse puhul krematooriumile arvestada umbes 800 eurot ja peielaua kulud tulevad peale seda. Krematoorium pakub ka peielaua versiooni, aga see on kallim kui igal pool mujal ja sisaldab toda “klassikalist” menüüd.

Oma sõpradele ma matusest ei rääkinud. Ühele rääkisin, sest ma ei tahtnud peale peiesid üksinda kodus olla ja läksin linna jooma. Ma ei taha ka FB-sse midagi sellest kirjutada, ma ei taha netist saada ei sünnipäevaõnnitlusi ega kaastundeavaldusi. Tegelikult ei oska ma midagi nende kaastundeavaldustega teha. Ja kurbade nägudega pole samuti midagi peale hakata. Minu eesmärk on mitte üleliia kurvastada ja nii ruttu kui võimalik samasugune inimene edasi olla, nagu enne ema haigust. Nüüd ma lihtsalt tean, milline surm lähedalt paistab.

23 comments

  1. Ma arvan, et selliste praktiliste kogemuste kirjutamisest on abi. Teistel. Äkki sul ka. Eks su lugejad on enamuses selles vanuses, et peab oma vanemate puhul ka sellele mõtlema.

    Meeldib

  2. Tänud jagamast, vähesed söendaks kirjutada nii nagu asi on. Ja nagu Morgie ütleb siis praktiliste kogemuste koha pealt kulub kunagi vägagi ära. Ateistina julgen hinge koha pealt vastu vaielda, mulle pakub kindlustunnet just asjaolu et nagu kõige muuga siin maailmas on ka inimese eluga algus ja lõpp.

    Meeldib

  3. Ma arvan ka, et on väga hea, et sa sellest niimoodi kirjutasid. Kõigile hea – teistele ja sulle endale ka. Praktilisi kirjeldusi selliste asjade kohta paraku kuskil väga keegi kirja ei pane, kuigi oleks vaja. Igaüks puutub mingil hetkel surmaga esimest korda lähedalt kokku ja siis on hea, kui vähemalt mingi arusaam on, mida teha tuleks.

    Meeldib

  4. See käib sinuga kaasas kauem kui arvad. Kergendust on väljakirjutamisest ja -rääkimisest, urgu pugemine ja kapseldumine muudab raske raskemaks.

    Meeldib

  5. Loodetavasti ei mõju kuidagi kohatuna aga praktilisema poole pealt mainin, et sul kui ärasaatmise korraldanul on õigus saada matusetoetust – taotlemine on lihtne ja see on mõeldud kõigile, mitte muidu abivajajatele vm. Olenevalt ema viimasest registreeritud elukohast jääb see vahemikku 250-450, mis on üsna asjalik ju. Väike toetus meie kõigi poolt.

    Liked by 1 person

  6. Toetan Su viisi oma leina lahendada.

    Ma ise üle kõige ei tahaks seda, et keegi tuleks õpetama, kuidas ma elama pean, kuidas täpselt leinama ja mida selle ajal tundma. Erit meeldiks mulle see, et keegi ei solvuks kui ma nende õpetussõnu vastu ei võta. Et see kogu eelnev asjatu tramburai ära jääks, ongi lihtsam mitte rääkida.

    Meeldib

  7. Praktilise poole pealt mainin veel igaks juhuks, et ema viimase kuu pensioni pärast ei pea muretsema, see loetakse õigustatuks juhul, kui inimene on vähemalt ühe päeva jooksvast kuust elanud. Kuna mu enda ema suri 4. kuupäeval, siis igaks juhuks suhtlesime sel teemal ka SKAga, et vältida olukorda, kus kõige muu kõrval veel riigile pensioni peab tagasi kandma hakkama. Muidu, valusalt äratuntav kirjeldus. Mul oli täpselt sama, et surmahetke ja matuste vahel kurvastamiseks aega ei jäänud, liiga palju oli praktilisi lahendamist vajavaid küsimusi. Minu jaoks oli urnimatus krematooriumist kurvem, selle tegime mitu kuud hiljem väga väikeses pereringis.

    Meeldib

    • Ma järgmisel nädalal saan urni kätte ja 2 nädala pärast on idavirus urnimatus. Ma ise usun, et see ei ole kurvem. Pigem on kurb see, kui ma ema koju pean minema. See oli juba siis päris imelik, kui ma paar nädalat tagasi sealt, ema asju käisin toomas ja mõtlesin, et ema sinna enam tagasi ei tule.

      Meeldib

      • Oh jah, see kodus käimine … Ma käin vähemalt korra nädalas vanemate- (ja oma lapsepõlve-) kodus isa juures ja alguses oli ikka jube valus, nüüd hakkan vaikselt harjuma :(. Samas surnuaias käimine tekitab null emotsiooni, nutnud pole leina pärast kordagi (ma lihtsalt ei oska, noh) ja pisar on korraks silma tulnud hoopis muudes situatsioonides (a’la onunaine ütleb juubelilauas, et kohe ei tahagi siin istuda, et nad alati istusid sellistel puhkudel mu emaga koos vms) … Kui võimalik, siis võta ema koju minekul keegi kaasa, siis läheb tegevus omasoodu praktilisi radu pidi … üksi on vähemalt alguses ehk liiga nukker …

        Liked by 1 person

  8. Mu vanaema nuttis peale vanaisa surma, et miks sa ei olnud haige, kasvõi kolm päevagi, et meil jäid kõik jutud rääkimata. Sina said räägitud. Mina oma emaga ei saanud.

    Meeldib

  9. Nõus, kaastundeavaldused ei meeldi mulle ka. Ja nõus, et vähki suremini on jube. Teil läks isegi kiiresti ja kergelt, kui ema oli voodihaige ainult loetud päevad. Osad piinlevad ikka kuid.
    Usun 99%, rekarnatsiooni ja et surmaga lõppeb vaid üks etapp siin elus.
    Täna on nii ilus päikesepaiste!

    Meeldib

  10. Väga tuttavad olukorrad kõik. Ainult selle vahega, et minul olid teised kõrval, kellega koos asju ajada.

    Üldiselt ongi kõige õigem olla nii toimekas kui võimalik. Mina peale matuseid tegin korteris suurpuhastuse ja tegelikult suurema osa Liisi asjadest saatsin linna. Ikka selleks, et mitte jääda minevikku kinni ja võimalikult kiiresti edasi liikuda.

    Kõige kummalisem ja aeg-ajalt isegi veidi häiriv on teiste inimeste pidevad kõned ja sõnumid “Kuidas sa hakkama saad?”. Paradoksaalsel kombel tiritakse aga just nende kõnede ja sõnumitega asjad uuesti üles ja halvemal juhul pead sa viimase paari kuu sündmused veel ühele inimesele lühikokkuvõttes ette kandma.

    Leina puhul ütlem meie ratsionaalne pool tegelikult, et tuleb võimalikult kiiresti edasi liikuda ja oma elu juttu saada, meie emotsionaalne osa kipub mineviku külge klammerduma ning need, kel see saab tugeva ülemvõimu, võivad lausa jätta mõne toa aastateks muutumatuks jne. Ise pooldan kindlasti edasiliikumist. Sest lahkunul pole sellest tegelikult mingit kasu kui me valu tunneme ja pidevalt pisaraid valame.

    Meeldib

    • Ma koristasin korteri, pesin pesu ja viskasin kõik asjad, mis emaga seostusid, kohe samal ööl ja päeval ära, mil ema suri. Aga ema elas siin vaid 2 nädalat.

      Minu ratsionaalne pool on päris asjalik. Kui mult on küsitud, et kuidas läheb jms, siis mul tuleb must huumor päris hästi välja. Mulle on elu õpetanud, et igas olukorras tuleb rõõmus nägu säilitada, et see on parim enesekaitse.

      Meeldib

  11. Mul on ema lahkumisest paar aastat möödas, aga ma avastan end ikka väga tihti temale mõtlemast. Olen ka üks nendest, kes elab ju Eestist nii kaugel. Tolle hetkeni nägin ainult kõrvalt, kuidas päevapealt reis ette võeti või ei võetud, jättes kõik teiste hooleks. Olin nagu transis, õieti aru saamata, mis juhtus. Alles ema kirstus nähes, vallandusid pisarad. Ta oli väga kenaks tehtud, üldsegi mitte üle pingutatud (olen ka selliseid näinud). Kannan seda hetke endaga, sest ta oli nii ilus, valudeta, rahulik…

    Meeldib

    • Ma arvan, et see mõtlemine ei lõpe kunagi ja ei peagi lõppema. Mu vanaema ja vanaisa surid üle 15 aastat tagasi ja ikka aeg-ajalt mõtlen neile.

      Kusjuures see väga rahulik ja ilus nägu tuli emale kohe pärast surma. Kõik lihased lõtvusid ja see paistabki nagu väga suur rahu.

      Mulle meeldib ka magavaid inimesi vaadata, nad on ka kaunilt rahuliku näoga (kui neil just mingi imelik unenägu pooleli pole).

      Liked by 1 person

  12. Aus ja ilus postitus.
    Kaaskõnelejad on enam-vähem kõik juba ära öelnud, mida ütlema tulin – heameel, et said jutud räägitud, heameel, et haigus kaua ei kestnud, leinamisprotsess on väga individuaalne, jäta teiste juhised ses osas tähelepanuta.
    Olen surma sama lähedalt näinud kui sina. Mõtlen su peale.

    Liked by 1 person

  13. Aastaid tagasi suri mu väga hea tuttav. Noor naine tol ajal. Ja nagu ikka _ vähk. Kuna matused korraldas tema pere, siis oli ka avatud kirst meigitud kadunukesega. Ja tead, ka tema ei meikinud ennast eluajal, aga seal /surm muudab inimest/, ei tundnud teda keegi ära. Ja oli ka kahtlust, kas on ikka tema. Oli küll. Nii et minu arvates peaks inimene olema selline nagu oli , mitte mingi ülevärvitud nukk.
    Ja veel _surnuid ei tule karta, karta tuleb elavaid.
    Kuna ka meil oli sama sündmus tutvusringkonnas oktoobri lõpus, siis selle valguses kerkis ka emaga rääkides üles küsimus, mida teha siis, kui ….. Ma ei ole julgenud kunagi oma emaga sellel teemal juttu teha, sest minu ema kardab paaniliselt surnuid ja ei käi kunagi keldris. Mitte kunagi. Ka sellel on põhjus tema lapsepõlvest sõja ajal. Ja üldiselt kenasti ütles ema, et tema eelistab tuhastamist ning hiljem tuha puistamist merre või jõkke. Mitte mingil juhul ei tohi matta kalmistule. Ja tead, süda läks kergemaks, sest üks küsimus sai vastuse ja kunagi ei pea arvama, mida mu ema sooviks.
    Ja tead, asjad tuleb selgeks rääkida siis, kui oled rääkija, hiljem on kõik teisiti. Nagu mulle musta huumori võtmes öeldi, et kuna ma ei saanud planeerida oma pulmi, siis planeerin oma matused. Ja mulle annab selline asi, et olen planeerinud oma Suure Sündmuse ning ka kirjalikult asjad paika pannud, kindluse. Kindluse selle kohta, et minu laps ei pea arvama ega mõtlema, mida oleksin tahtnud või kuidas, vaid lihtsalt täidab minu viimase soovi. Ehk on selles ka planeerimises ja arvestuses ka süüdi ka aastaid peetud amet, mis on üsna sarnane Sinu omaga.
    Kui Sa leiad, et see heiatus ei sobi siia, kustuta rahulikult ära.

    Meeldib

    • Jah, ma arvan ka, et jutud tuleb rääkida ära siis, kui veel elus ja terved ollakse. Mu lemmikjutt, et tütred ja emad ja nendevahelised suhted on keerulised ja kui seda ülesannet positiivselt ära ei lahenda, siis läheb enne surma väga kiireks.
      Tegelikult oleks ideaalne, kui pidevalt oleks kõigi sugulaste, sõprade ja tuttavatega sellised suhted, et kui teine peaks äkki ära surema, siis ei jääks kriipima, et miks ma seda või teist selgeks ei rääkinud.

      Meeldib

  14. Aitäh jagamast! Olen ka ise väga lähedalt kogenud, kuidas lähisugulane vähi tõttu sõna otseses mõttes kustub ja see tekitas nii vastakaid emotsioone. Ühest küljest antakse justkui aega, et olukorraga leppida, aga teisest küljest, kes sellega ikka leppida suudab/tahab ja milleks siis selline “pingutatud aeg” üldse vajalik on? Samas olen ka väga-väga lähedalt kogenud pereliikme täiesti ootamatut surma, mis lõi pahviks kogu perekonna. Tunnistan, et see viimane versioon tundub mulle isiklikult siiski parem. Mitte, et keegi seda olukorda valida saaks, lihtsalt see pani mind mõtlema. Lähedase pereliikme ootamatu surm juhtus 14. aastat tagasi, aga olen enam, kui kindel, et minu elus pole möödunud mitte ühtegi nädalat, kui ma oma vanaisale ei mõtleks. Räägin temast tihti ja olengi seda meelt, et kui inimene on jätnud endast niivõrd suure jälje maha ja mõjutanud teiste elusid, siis miks ei peakski tema mälestust edasi kanda või temast rääkima.

    Meeldib

Kommenteerimine on suletud.