Novembriga tegelemine

Käisin täna üle pika aja Tartu maantee Abakhamis. Nad on seal kogu kangaste ruumi täiesti ringi teinud: uued kaalukangaste panemise restid ja kõik on teistpidi paigutatud ja kangad on uutes kohtades. Millegipärast olid täna kangad kõik korralikult kokkulapatud ja hunnikutes, ehk lihtsam oli ülevaadet saada. Kõik müüjad on seal juba ammu uued ja uksel on silt, et tule müüjaks. Minu põhihirm on, et kui asi nii jätkub, kas siis võib juhtuda, et mu lemmikpood pannakse kinni ja ma pean pehmelt käsitöölt kõvale üle minema, sest ESTPAK on ka mu lemmikpood ja nemad on pidevalt laienenud.

Täna ma läksin kangapoodi mütsimaterjali otsima. Mul on uus mantel, õigemini kellegi vana, kaltsukast sain, ja see mantel näeb nii hea välja, et ma peaksin talle ühe vahva mütsi soetama. Kuid kõik teavad, et mütsikaubanduses on juba sajandeid kestnud ikaldus. Harva kui inimene leiab poest hea mütsi, mis ta loomuliku ilu välja tooks, tavaliselt läheb ikka vastupidi. Mul on kotitäis isekootud ja heegeldatud mütse ka, aga hetkel neist keegi väga täpselt ei sobi. Hetke mõte näeb ette, et ma teen mütsi, kus osa on õmmeldud riidest ja osa on kootud. Tutti on vist ka vaja, tundub, et tutid on jätkuvalt moes. Eile käisin Stockmanis mütse vaatamas ja nad ei oska isegi 100 eurtsiga ilusat mütsi müüa. Pühapäeval Ülemistes ma leidsin palju odavamaid ja ilusamaid, aga – mul on päris suur pea.

Igatahes olen ma üritanud end pidevalt liikumises ja tegevuses hoida. Püüan iga päev vähemalt tunnikese õues käia. Sinna sisse võib mahtuda ka poelettide imetlemine. Poed juba vaikselt hakkavad jõuluvärki sättima ja mulle sätendav kitš meeldib, kuigi jõulud ise on mujaoks siuke nääh, eriti sel aastal. Aga muarust on tujule kõige ohtlikum olukord see, kui väljas ei jaluta. Ja kehakaalule ka.

Üks tuttav, kes samuti hetkel oma leinaga tegeleb, kirjutas feissis, et tal on vähenenud vajadus teiste inimestega suhelda. Tühja tšitt-tšatti pole ta niikuinii kunagi armastanud. Ma olen ses suhtes ikka täielik eksravert, et ma pean teisi inimesi kohtama ja nendega tühja juttu ajama. Väidetavalt pidavat ekstraverdid saama teistega suhtlemisest energiat ja introverdid saavad energiat üksindusest. Ma ei tea, kas hea versus halb tuju on kuidagi energiaga ka seotud, muarust ei ole, aga ma saan teistega suhtlemisest hea tuju. Energiat ma saan ma pigem jalutuskäikudest loodusesse. Energia ja rahu ühekorraga. Rahu üleliigsetest ja halbadest mõtetest.

Ma kahtlustan, et see inimestega suhtlemises energia kaotamine on seotud olukorraga, et nad peavad suhtlema siis, kui nad ei taha suhelda ja nende inimestega, kes neile ei meeldi. Mul on väga harva nii, et ma ei taha, aga ikka pean suhtlema. Või et pean suhtlema kellegagi, kes ei meeldi. Selle viimase vastu aitaks kõige paremini hoiak, et neid inimesi polegi, kes ei meeldi. Igatahes teeb mu tuju alati paremaks, kui ma teisi inimesi näen ja mulle sobib tempo, et 1/3 päevadest kohtun teistega ja 2/3 olen üksinda. Pidev suhtlemine on kõigile raske, ma arvan. Kuigi jah, vot selle leina ja novembripimedusega on tekkinud väike enesehaletsemise teema, et niuks, kui jama, et ma üksinda elan, et nii hea oleks õhtul end kellegi kaissu keerata ja siis ta silitab mu pead ja ma tunneks end hoitu ja kaitstuna.

park

4 comments

    • OO, jaa, nii palju inspiratsiooni.
      Muide – lihtsate asjade õmblemine pole üldse keeruline ja igaüks saab hakkama, kui seda usub. Alati võib ju katsetamiseks võtta mõne vana asja, mida enam ei kanna ja seda ümber teha või kangaks kasutada, mütsile läheb väga vähe riiet.

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.