Pärandamisest ja kurjadest naistest

Ma käisin täna notari juures. Alati kui keegi ära sureb, tuleb pärast notari juurde minna. Kuid kui sel inimesel mittemidagi peale võlgade pole, siis pole mõtet ka notarit tülitada. Notarid on väga hõivatud inimesed, ma ootasin täna 45 minutit üle oma aja, enne kui jutule sain. Kuid tänu niisama passimisele sain võõraid jutte pealt kuulata. Inimesed üldse ei kujuta ette, et ei tasu avalikus kohas kõva häälega teisi taga rääkida. Või nad on nii halvad inimesed, et neil ükstapuha, et kõik seda teada saavad.

Nojah, igatahes läksin mina täna notari juurde ja seal oli ooteruum juba rahvast täis. Kõik kohaletulnud olid väga erinevate välimustega, umbes 8 nägu. Kuskilt ruumist oli kosta, et seal käib äge kinnisvaramüük, aga midagi on vist varem kokkuleppimata jäänud, sest aeg on üle läinud ja lobisemist on paljuvõitu. Ega notar pole kohus – enne notarisse minekut peaks juba kõik selge olema ja notar teeb paberid ja inimene kuulab jutu ära ja kirjutab alla. Lihtne.

Kuna olukord tundus kahtlane, siis mõtlesin asja uurida ja küsisin ootava rahva käest, et mis ajaks nemad pidid tulema. Sain teada, et notar on inimesed 15 mindiste vahedega kutsunud ja kogu kohalolev mass on ühe asja pärast. Siis ma veel ei teadnud, et niisugused keisid on veel hullemad, kui kahtlane kinnisvaratehing. Igatahes lõppes kinnisvaravärk ära, väljus 2 meest ja 2 naist ning see mass läks kõik oma asja ajama. Ja nad jäidki sinna. 15 minuti asemel läks neil kolm korda 15 minutit. Üks kena vanatädi haapsalu salliga käis vahepeal ruumist väljas WC-d otsimas ja neiu kollases kampsunis telefoniga rääkimas.

Selle aja jooksul jõudsid kohale peale mind tulemapidanud kliendid. Kõigepealt tuli üks keskealine naine ja hakkas kotistvõetud tühja blanketti uurima. Peale teda tuli ta mees. Nad rääkisid sellest blanketist. Mees ütles, et tema täitis enda oma arvutis ära ja saatis digiallkirjaga juba ära. Naine aga teatas, et tema ei oska seda blanketti täita. Pealtvaadates tundus täiesti tavaline naine. Natuke liiga kõhn, aga normaalne. Noh kuna naine lugeda-kirjutada ei oska, võttis ta mees ja hakkas tema eest blanketti täitma.

“Kellena sa töötad? Koduperenaine? Töötu?” küsis mees kõva häälega ja natuke lõbustatud toonil.

Naine otseselt vastu ei vaielnud, aga midagi ta seletas, mida ma ei kuulnud ja siis jõudsid nad ühisele otsusele, et ta on turundustöötaja. Mees maalis ametinimetuse naise eest paberile. Varsti sai ankeet täidetud.

Vahepeal ilmus kohale ka müüja ja minu imestuseks oli see sama mees, kes enne mind juba ühele venekeelsele paarikesele kinnisvara müüs. Kuid nüüd oli ta ilma naiseta. Imelik. Miks tal sel korral naist vaja ei lähe? Mulle see kinnisvaraärimees üldse ei meeldinud. Uute ostjatega oli ta juba vana tuttav. Võimalik, et samuti kuidagi kinnisvara kaudu, kuid neil oli ka tuttav paarike Mati ja Kati (tinglikud nimed), keda nad kõik neljakesi klatšima hakkasid. Õigemini klatšiti peamiselt Katit. Nimelt on Kati ja Mati suhted omadega täiesti untsus. Mati oli endale juba ka uue armukese leidnud, aga Kati ei taha välja kolida. Mati pakkus Katile küll, et ta teeb uue korteri sissemaksu ja paar aastat maksab laenu ka, aga Kati on paigal nagu raudnael ja vaene Mati ei saa eluga edasi minna.

Eriti õelalt klatšis Katit too naine, kes blanketti täita ei osanud. Tal oli nii hea meel, kui sai teada, et Matil on juba uus pruut (seda uudist teadis kinnisvaraonu). Ja siis ta pakkus välja kuidas Mati Katist lahti saaks.

“Tal tuleks kõik kraanid kinni keerata,” teadis kirjaoskamatu naine. Et kui ta praegu saab autoga trennides käia ja Matilt raha ja süüa, siis kui ta enam ei saaks, tuleks ta varsti Mati ette roomates ja tahaks asja arutada.

Kirjaoskamatu naine rääkis, kuidas see Kati ikka üldse ei saa aru, et ta polegi enam nii kõva piff, keda kõik mehed tahaksid ülalpidama hakata. “Klotsi andma” nagu naine vangidekeeles väljendas. Mulle tundus, et see kirjaoskamatu naine rääkis endast. Ta ju ka ei suuda isegi blanketti täita ja on töötu turundusmutter ja kui see kinnisvarasid siia-sinna ostev-müüv mees ta maha jätaks, siis miks peaks keegi tahtma sellist õelat koduperenaist enda koju? Mingist vanusest alates on kõikidel naistel jube raske leida meest, kes su kõik kulud kinni maksaks ja vastutasuks sooviks, et sa oleksid rumal ja näeksid välja natuke vanem kui teismeline.

Kusjuures Kati pidavat tolle kinnisvaraärimehe ja kirjaoskamatu naise arvates suht sooda olema, kuna käib imelikes trennides. Kinnisvaraonu nimetas seda indiaanlastega suhtlemiseks. Ja siis nad mõlemad irvitasid selle üle, et Kati arvab, nagu oma hinge eest tuleks hoolt kanda ja olevat isegi Matit sinna kaasa kutsunud, aga normaalne mees loomulikult mingisse indiaalastevärki ei lähe. Indiaanlasteasjaks kutsub kinnisvara onu jooga ja muid selliseid trenne. Kinnisvaraonu küll trennis ei käi, kuigi võiks. Joogas näiteks, seda võib suvalise kehakaaluga teha.

Miks mulle kinnisvaraonu ei meeldinud? Sest juba varem ma kuulsin kuidas ta notari juures rääkis, et osa kinnisvarast oleks võinud ikka sulas osta ja teise osa ametlikult. Pärast kui nad ooteruumis uue kliendiga kinnisvarajutte ajasid, käis jälle sama lause läbi, et osa maksaks sularahas. Vanasti ei olnud riigi tagant varastamine asi, millega avalikult lehvitada. Või noh, varas olemine ei olnud asi, mida võõraste juuresolekul jutuks võtta.

Aga ta oli tüüpiline kinnisvaraärimees. See uus klient mainis, et ta naaber oli temalt palunud, et kui ta paarismaja osa müüma hakkab, siis naaber sooviks seda ise ära osta. Kinnisvaraärimees ütles selle peale kohe, et suuna oma naaber mu juurde, et ma võtan nutsu vahelt ja müün ise su korteri su naabrile. Kas ainult mulle tundub selline ettepanek kummaline? Ja siis ta ütles mitu korda uuele ostjale, et kui sa mult ühe asja ära ostad, siis ma annan sulle kohe kolm tonni. See jutt jäi mulle kuidagi väga segaseks, et mis asja. Igatahes oli väga kerge võimalus teenida kolm tonni, kui kõigepealt 100 tonni välja käia, või umbes nii. Kusjuures kogu seda kinnisvara pole veel vist olemaski, mida too onu neile klientidele müüb ja kuskil on veel kolmas klient ka.

Vares võib lennates päris hea välja paista

Aga kui nüüd mu notariasja juurde tagasi tulla, siis pärimine on päris kallis lõbu. Selleks, et pärimisasja üldse alustada, tuleb notarile maksta 76,68. Notarile aja panin ma kinni 2 nädalat tagasi. Nüüd kulub neil kõikideks toiminguteks üks kuu ja üks nädal. Siis ta vormistab selle lõpliku paberi, millega ma saan kõik rahad ja kinnisvarad ja võlad enda omadeks vormistama hakata. See paber pidavat 125 eurot maksma. Ma sain aru, et ma ei pea sellele järele minema, aga ma pean neile ütlema, et hei, 1 kuu ja 1 nädal möödas, kuidas teil läheb. Ja siis nad panevad 125-eurtsise paberi eesti.ee-sse ja siis ma saan edasi asju ise vormistada.

Kuid nad ütlesid, et kui on kinnisvara, siis enamus inimesi ei saa ise netis kinnistusraamatusse nime kandmisega hakkama ja tulevad nende juurde. Mu emal on ahjuküttega korter, millel sisuliselt väärtust polegi, sest kes seda osta peaks tahtma ja ma ei viitsiks seda nii tühise raha eest müüa ka. Ja ma oskan internetti kasutada, nagu ma notarile kinnitasin. Kuid eks ma järgmisel aastal vaata, kuidas mul vormistamistega läheb.

Ja notaritasud pole veel kõik. Teoreetiliselt peaks meil olema veel ka seadus, et päranduse pealt tuleb riigile tulumaksu maksta (Parandus: selgus, et tegelikult ei tule). Ehk arvutage ise, kas vaesel inimestel on mõtet üldse notari juurde minna, või võidab ikkagi see, kel on surres kõige vähem asju.