Mida riietus sinust räägib?

Epp pakkus välja toreda küsimustiku, mis aitab blogijatel loomingulisest kriisist välja tulla. Mul on kriisiga hästi, seda jagub koti ja kastiga. Kuid lugesin mina Epu ja Klari vastuseid ja tundus, et mul polegi eriti midagi lisada. Ma võiksin olla nende kahe sümbioos, et natuke ühelt ja natuke teiselt, sest, muarust, on neil riietuses palju sarnasust – kumbki pole kontsadega kleididaami tüüpi. Noh ja kuna ma olen pigem targutaja, siis mulle meenus, et inimesi saab riietuse järgi jaotada kolmeks ja ülekõige meeldib mulle inimesi lahtritesse toppida. Tolle liigituse leidsin ühest juutuubi jutust ja kirjutasin endale märkmikusse üles, et teinekord hea vaadata, kui vabandust vaja.

Need kolm tüüpi, keda ma praegu kasutama hakkan, on visuaalne, auditiivne ja kinesteetiline. Olete vast varem ka sellisest jaotusest kuulnud? Või näinud? Koolis räägitakse sellest seoses õppimisega  (lingi alt leiate täpsed nimekirjad, et mis kellelegi meeldib). Et vastavalt erinevale inimtüübile on õpetajal vaja pakkuda erinevaid õppematerjale. Kuulajale piisab kaunist häälest, visuaalne tahab pilte ka vaadata ja kinesteetiline sooviks näidiseid käppida.

Kuid too kolmeks jaotamine pole oluline ainult koolis ja õppimisel, vaid annab inimese kohta ka muud infot. Näiteks kasutavad seda süsteemi hüpnotisöörid, kes suudavad viuh-viuh ära öelda, millist tüüpi inimesega on tegemist ja kui nad seda juba teavad, siis edaspidine on juba käkitegu.

Päris puhtaid tüüpe pole olemas, meis kõigis on natuke igast tüübist, kuid, tavaliselt, on meis valdav üks kolmest. Väidetavalt pidavat 75 prossa inimestest olema visuaalsed, 25 auditiivsed ja 5 prossa kinesteetilised.

Ja kui nüüd jutu pealkirja juurde tagasi tulla, siis need kolm tüüpi suhtuvad ka riietusse erinevalt. Loomulikult on riietus kõige olulisem visuaalsetele inimestele. Nad alati vaatavad, mis on teistel seljas, jalas, peas. Nad jälgivad ka väga täpset, mida nad ise selga panevad, kuna visuaalsete inimeste maailmas hinnatakse teisi nende oskuse järgi õigesti riietuta. Missugune riietus kellelegi kuskil on õige, see sõltub juba inimese sotsiaalsest kuuluvusest, haridusest ja muust sarnasest.

Teine grupp, kes ka riietuse vastu huvi tunnevad, on kinesteetilised inimesed. Kuid nende jaoks pole oluline, mis värvi on riided või missuguses firmas need toodeti. Kinesteetiliste inimeste jaoks on oluline, et riietus peab olema mugav. Mäletate, nad tahtsid asju katsuda, vaatamisest ei piisanud. Ilmselt lähevad sinna alla ka need, kes valivad riideid kätega – lambavillane ajab sügelema, seda ma küll ei taha. Kontsakingi nad kanda ei saa, sest kontsaking ei ole nii mugav kui sportjalanõud või paljajalu kõndimine.

Kuid väidetavalt, ei tunne auditiivsed inimesed riietuse vastu üldse huvi. Ma ei oska seda kommenteerida, kuna mu isiklikus tutvusringkonnas pole eriti auditiivseid inimesi. Auditiivsed tüübid on muusikud. Mul pole ühtegi tuttavat, kes muusika tegemisega raha teeniks. Võiks ju arvata, et muusikud käivad ju väga edevalt riides ja kuidas siis nii, et neid riietus ei huvita. Kuid üldjuhul käivad muusikud edevalt riides sellepärast, et see aitab neil teha oma muusikutööd ja tavaliselt valib neile riideid hoopis keegi teine. Orkestris pilli mängides ei saa iseseisvalt otsustada, et täna lähen dressidega tööle. Kuulsatel lauljatel on alati oma stiil, millega tegeleb nende stilist.

kleit

See pilt on tehtud oktoobri alguses, kui ma tegelesin aktiivselt töö otsimisega ja soetasin endale ühe suhteliselt pretentsioonitu kleidi. Need kontsaga jalanõud on mul nii kaua kasutuseta kapis seisnud, et tulevad kohe uuesti moodi!

Ma tean, et minu erialal on enamus inimesi visuaalsed ja ma pean väga õigesti riietuma, kui sinna seltskonda mahtuda tahan. Ja ma pole üldse kindel, et kas see kleit on liiga lühike või ei. Nooremana, kui ma käisin kaheksast viieni tööl, siis kandsin küll tööl häbematult lühikesi seelikuid, kleite ja pükse. Kuid nüüd on ajad teised. Vist.

Lugesin Eveliisi juttu ka, et kuidas noored tüdrukud tööpakkumise asemel hoopis kahtlaseid ettepanekuid saavad. Mul nii hullusti pole läinud, kuigi ma 20-aastasena 90-ndate alguses käisin Tallinnas rahumeeles tööintekatel sellise seelikuga, mis vaevu tagumiku ära kattis. Kõige imelikum äraütlemine ühelt firmalt kõlas, et nad ei taha mind raamatupidajaks, kuna ma võin mõne nende välispartneriga jalga lasta. Siis ma sain aru, et oleksin võinud ikka pikema seelikuga minna. Kusjuures – mu praeguses vanuses oleks selline välismaale putkamise teema hoopis rohkem päevakorras kui noorena, kus muarust oli Eestiski piisavalt huvitav ja inglise keelt ma üldse ei osanud.

Aga, jah, ma olen vanadusega aina kinesteetilisemaks muutunud ja talv on sellepärast hea, et mantli all võib rahulikult retuuse ja suva mugavaid kampsikuid kanda. Tegelt ei peagi riideid vahetama, kui kodust välja minna, viskad aga natuke soojemad riided peale ja valmis.

8 comments

  1. Mul on muide palju tuttavaid muuskuid, nii hobimuusikuid kui sellega leiba teenivaid, aga no nad võibolla ei lähe päris hästi arvesse, sest nad on kõik raskema muusika viljelejad ja nende riietumisstiil on kaugelt ja üheselt väga selgesti äratuntav. Stiliste ma ei tea küll, et neil kellelgi oleks…

    Sellega haakub üleüldse ju ka see teema, et kui sa kuulad mingit väga konkreetset muusikat, siis sa käid ka vastavalt riides. Subkultuur.

    Meeldib

    • ma mõtlesin nende raskemuusikute peale ka, kui kirjutasin. muarust nendega on see, et nad, hea meelega, käikisid kogu aeg oma samade lemmikriietega ja kõik teistsugused riideid neid üldse ei huvita ja pole nende asi, mida teised arvavad, et kas sobib nii igale poole või ei. Pole nii?

      Meeldib

  2. PS see seelik ei ole kindlasti mitte liiga lühike, ma ütleks, et see on maksimumpikkusega lausa. Sellest pikem oleks aktsepteeritav ainult maksipikkus, aga see jällegi omakorda ei sobi igale poole, näiteks kontorisse. Aga see on minu arvamus. Minu meelest kui seelik on üle põlve, siis on see väga mutilik. Teatud vanusest sobib, aga sa pole kindlasti mitte veel sellest vanuses.

    Meeldib

  3. Hmm, ma ilmselt olen visuaalse ja kinesteetilise tüübi segu.

    Väga lahe kleit sul. Taskutega!!

    Mis natuke ülepõlve pikkusesse puutub, siis palju sõltub mu meelest jalanõudest, mis sellise pikkuse juurde valida. Mingi rohmakama saapaga kandes ei pruugi olla üldsegi mutilik – boho-stiilis lehviv midikleit + Dr. Martensid näiteks?

    Aga raskemuusikutega on jah nii, vähemalt minu kogemust mööda, et teksade (või nahkpükste) ja musta värvi nahktagiga mindi lavale, pulma, matusele, kuhu iganes. Kusjuures enamik kandis selle stiili kõigis neis kohtades välja kah, ei tundunud võõrastav.

    Liked by 1 person

  4. Niipea, kui keegi ütleb mingi riietuse kohta “mutilik” või “tädilik”, tuleb mul kohe õudne tahtmine see endale selga ajada. Püüan kaaperdatud mutilikkust ja tädilikkust tagasi võita! (kaaperdajad on need, kes neist sõnadest sõimusõnad tegid.)

    Liked by 1 person

    • Ma tean, mida sa tunned! 😀
      Mul on ka paljude asjadega tahtmine teha just vastupidiselt sellele, mida heaks tooniks peetakse. Riietega protestimisega tegelesin teadlikult 20ndate alguses, kui mu eesmärk oli konservatiive ehmatada. Nüüd kukub see šokeerimine ainult kogemata välja.

      Meeldib

Soovin lisada:

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.