Mida riietus sinust räägib?

Epp pakkus välja toreda küsimustiku, mis aitab blogijatel loomingulisest kriisist välja tulla. Mul on kriisiga hästi, seda jagub koti ja kastiga. Kuid lugesin mina Epu ja Klari vastuseid ja tundus, et mul polegi eriti midagi lisada. Ma võiksin olla nende kahe sümbioos, et natuke ühelt ja natuke teiselt, sest, muarust, on neil riietuses palju sarnasust – kumbki pole kontsadega kleididaami tüüpi. Noh ja kuna ma olen pigem targutaja, siis mulle meenus, et inimesi saab riietuse järgi jaotada kolmeks ja ülekõige meeldib mulle inimesi lahtritesse toppida. Tolle liigituse leidsin ühest juutuubi jutust ja kirjutasin endale märkmikusse üles, et teinekord hea vaadata, kui vabandust vaja.

Need kolm tüüpi, keda ma praegu kasutama hakkan, on visuaalne, auditiivne ja kinesteetiline. Olete vast varem ka sellisest jaotusest kuulnud? Või näinud? Koolis räägitakse sellest seoses õppimisega  (lingi alt leiate täpsed nimekirjad, et mis kellelegi meeldib). Et vastavalt erinevale inimtüübile on õpetajal vaja pakkuda erinevaid õppematerjale. Kuulajale piisab kaunist häälest, visuaalne tahab pilte ka vaadata ja kinesteetiline sooviks näidiseid käppida.

Kuid too kolmeks jaotamine pole oluline ainult koolis ja õppimisel, vaid annab inimese kohta ka muud infot. Näiteks kasutavad seda süsteemi hüpnotisöörid, kes suudavad viuh-viuh ära öelda, millist tüüpi inimesega on tegemist ja kui nad seda juba teavad, siis edaspidine on juba käkitegu.

Päris puhtaid tüüpe pole olemas, meis kõigis on natuke igast tüübist, kuid, tavaliselt, on meis valdav üks kolmest. Väidetavalt pidavat 75 prossa inimestest olema visuaalsed, 25 auditiivsed ja 5 prossa kinesteetilised.

Ja kui nüüd jutu pealkirja juurde tagasi tulla, siis need kolm tüüpi suhtuvad ka riietusse erinevalt. Loomulikult on riietus kõige olulisem visuaalsetele inimestele. Nad alati vaatavad, mis on teistel seljas, jalas, peas. Nad jälgivad ka väga täpset, mida nad ise selga panevad, kuna visuaalsete inimeste maailmas hinnatakse teisi nende oskuse järgi õigesti riietuta. Missugune riietus kellelegi kuskil on õige, see sõltub juba inimese sotsiaalsest kuuluvusest, haridusest ja muust sarnasest.

Teine grupp, kes ka riietuse vastu huvi tunnevad, on kinesteetilised inimesed. Kuid nende jaoks pole oluline, mis värvi on riided või missuguses firmas need toodeti. Kinesteetiliste inimeste jaoks on oluline, et riietus peab olema mugav. Mäletate, nad tahtsid asju katsuda, vaatamisest ei piisanud. Ilmselt lähevad sinna alla ka need, kes valivad riideid kätega – lambavillane ajab sügelema, seda ma küll ei taha. Kontsakingi nad kanda ei saa, sest kontsaking ei ole nii mugav kui sportjalanõud või paljajalu kõndimine.

Kuid väidetavalt, ei tunne auditiivsed inimesed riietuse vastu üldse huvi. Ma ei oska seda kommenteerida, kuna mu isiklikus tutvusringkonnas pole eriti auditiivseid inimesi. Auditiivsed tüübid on muusikud. Mul pole ühtegi tuttavat, kes muusika tegemisega raha teeniks. Võiks ju arvata, et muusikud käivad ju väga edevalt riides ja kuidas siis nii, et neid riietus ei huvita. Kuid üldjuhul käivad muusikud edevalt riides sellepärast, et see aitab neil teha oma muusikutööd ja tavaliselt valib neile riideid hoopis keegi teine. Orkestris pilli mängides ei saa iseseisvalt otsustada, et täna lähen dressidega tööle. Kuulsatel lauljatel on alati oma stiil, millega tegeleb nende stilist.

See pilt on tehtud oktoobri alguses, kui ma tegelesin aktiivselt töö otsimisega ja soetasin endale ühe suhteliselt pretentsioonitu kleidi. Need kontsaga jalanõud on mul nii kaua kasutuseta kapis seisnud, et tulevad kohe uuesti moodi!

Ma tean, et minu erialal on enamus inimesi visuaalsed ja ma pean väga õigesti riietuma, kui sinna seltskonda mahtuda tahan. Ja ma pole üldse kindel, et kas see kleit on liiga lühike või ei. Nooremana, kui ma käisin kaheksast viieni tööl, siis kandsin küll tööl häbematult lühikesi seelikuid, kleite ja pükse. Kuid nüüd on ajad teised. Vist.

Lugesin Eveliisi juttu ka, et kuidas noored tüdrukud tööpakkumise asemel hoopis kahtlaseid ettepanekuid saavad. Mul nii hullusti pole läinud, kuigi ma 20-aastasena 90-ndate alguses käisin Tallinnas rahumeeles tööintekatel sellise seelikuga, mis vaevu tagumiku ära kattis. Kõige imelikum äraütlemine ühelt firmalt kõlas, et nad ei taha mind raamatupidajaks, kuna ma võin mõne nende välispartneriga jalga lasta. Siis ma sain aru, et oleksin võinud ikka pikema seelikuga minna. Kusjuures – mu praeguses vanuses oleks selline välismaale putkamise teema hoopis rohkem päevakorras kui noorena, kus muarust oli Eestiski piisavalt huvitav ja inglise keelt ma üldse ei osanud.

Aga, jah, ma olen vanadusega aina kinesteetilisemaks muutunud ja talv on sellepärast hea, et mantli all võib rahulikult retuuse ja suva mugavaid kampsikuid kanda. Tegelt ei peagi riideid vahetama, kui kodust välja minna, viskad aga natuke soojemad riided peale ja valmis.