Antibiootikumidest ja muust maitsvast

Indigoaalane soovitas detsembri alguses Võluvat soolestikku lugeda ja tuletas meelde, et mul oli ka kunagi see plaan. Ta kirjutas sealt välja omi tähelepanekuid. Ma tahan, et mul oleks oma blogis koht, kust ma saaksin meelde tuletada, mida ma raamatust teada sain.

Kõigepealt ravimitest. Antibiootikumid on mõeldud bakterite (üherakuline organism) tapmiseks, nende sigimisvõime piiramiseks. Antibiootikume on erinevat liiki erinevatele bakteritele. Viirused ei ole bakterid, nemad tegelevad elusorganismide rakkude rikkumisega, ehk viiruste vastu ei tohiks antibiootikume tarvitada, see ei ravi, kuid toob inimese organismile probleeme. Lõpptulemusena ei lase paljud haigustekitajad bakterid end antibiootikumidest enam häirida. Ehk kui inimene tarbib erinevaid antibiootikume, õpivad mõned ta bakterid endale oskuse antibiootikumidega võidelda. Kunagi ei tasu võtta antibiootikume lihtsalt igaks juhuks, kui pole kindel, et haigusetekitaja on kindlasti bakter. Kuid antibiotse saab ka mujalt kui apteegist.

Kuidas saab inimene enda sisse erinevaid antibiootikume ja neid kavalaid antibiotsiresistentseid baktereid? Üks variant – loomade liha söömisest. Paljud laudaloomad on elusana antibiootikume täis topitud, et nad haigeks ei jääks ja kui inimene seda liha tarbib, saab ka tema neid antibiootikume. Väidetavalt võib ka välismaistes puuviljades olla antibiotse, kuna neid on loomade väljaheidetes. Lõunamaal käies on võimalik hankida endale igasuguseid kahtlaseid baktereid, ka antibiotsirestentseid. Ehk soojades maades tuleks eriti tihti käsi ja puuvilju pesta. Miks lõunamaal? Sest soojades maades on palju teistsuguseid baktereid kui põhjamaades, sest soe.

Miks on halb kui inimese organism enam antibiotsidele ei reageeri? Sest antibiotsiga saab ravida raskeid haigusi ja siis on hambad, kui üks hetk enam ükski antibiots ei mõju.

Kuna antibiots hävitab soolestikus palju bakteireid, ka vajalikke, siis oleks peale antibiotsi kasutamist kasulik võtta sisse probiootikume. Näiteks bakterite abil tehtud toiduaineid – hapukapsas, jogurt. Probiootikumide söömine on ka muul ajal kasulik. Miks? Sest seedimissüsteemis on erinevaid baktereid, nii häid kui halbu ja probiootikumid on heade poolel. Nemad hoolitsevad, et inimese seedimine toimuks nii nagu vaja ja et sisemus suudaks võidelda erinevate pisikutega, kes külla tulevad.

Kuid inimese enda sees on veel erinevaid põnevaid ravimislahendusi. Kas teie teadsite, et inimese süljes on valuvaigistid? Mitte küll niisuguses koguses, et laksu kätte saaks, aga nii palju küll, et suus korda majas hoida ja kurgus ka. Seepärast pidavat ka kurk pärast söömist vähem valutama, et sülg käis ja laotas valuvaigistava tati kuhu vaja. Ja hommikune suu halb lõhn pidavat tulema sellest, et kuna inimene öösel ei söö, siis sülge ei teki ja keegi ei tegele halvalõhnaliste bakterite tapmisega. Inimene “toodab” ärkvelolles üle liitri sülge.

Kuid kui inimese suust tuleb halba lõhna pidevalt ja päevasel ajal, siis võib probleem olla erinevates seedimise probleemides. Imelik see, et peale tolle raamatu lugemist sain ma ise mingi imeliku seedimisprobleemi. Ma arvan, et see tulenes vanaks läinud šampinjonidest, mis ma ikkagi ära sõin ja pärast terve öö kannatasin. Kuna mulle oksendada ei meeldi, siis ma kannatasin vaikselt seda, et süda on paha. Kõht valutas, aga lahti ei läinud. Terve öö vastu reedet ärkasin iga kord üles, kui külge tahtsin keerata, sest maohape tundus üle serva kurku loksuvat. Terve reedese päeva oli mul ka kahtlaselt hell olek ja süüa eriti ei tahtnud. Õnneks laupäevaks oli olek juba heaks läinud ja söögiisu tuli ka tagasi, aga 1 tuttav väitis, et mul tuleb suust halba lõhna. Pühapäevaks oli olek hea ja halb suulõhn kadunud.

Indigoaalane kirjutas fruktoositalumatusest, aga ma panen selle veelkord kirja, sest see teadmine üllatas mind tõeliselt, antibiotsijuttu ma natuke teadsin enne ka. Imelik, et fruktoosiprobleemist üldse ei räägita?! Kõlab nagu kapitalistide vandenõu. Suhkru kahjulikkusest rääkimine sai alguse umbes pärast seda, kui tuli uudis, et pilliroosuhkru tootmisega tekib jubesuur probleem, sest mingi värk juhtus seal, kust toda suhkrut saab. Ma täpselt enam ei mäleta, mis probleem seal oli. Igatahes sai sool valge surma staatusest lahti ja ajakirjandus ja sotsiaalmeedia hakkas miljonist torust pasundama, kuidas valge suhkur tapab teid kas kohe või järgmisel nädalal. Ja inimesed uskusid ning haarasid võimalustest, mille nimi ei olnud enam suhkur.

Kõige normaalsem asendus valgele suhkrule tundus puuviljasuhkur, sest puuviljade või mee söömist reklaamitakse pidevalt kui kasulikku tegevust. Kuid raamatust selgub, et vale puha, igal kolmandal sakslasel pidavat olema puuviljasuhkru talumatus. Probleem selles, et puuviljasuhkrut ehk fruktoosi kasutab toiduainetööstus ja inimene saab just fruktoosi, mitte tavalist valget või pruuni roosuhkrut, aknast ja uksest ja otse seedesüsteemi. Kuna seda tuleb nii palju, siis inimesel lihtsalt ei jätku neid baktereid, kes fruktoosi ümbertöötamisega hakkama saaks ja selle tulemusena jääb osa seedimata. Põhimõtteliselt võiks öelda, et tühja sellest, tore ongi, et kõik söödud magusad asjad rasvaks ei töödelda, aga probleem hoopis selles, et samal ajal jääb tootmata ka mingi võõra nimega aine, mida me kõik kogu südamest armastame ja mis aitab meil tuju üleval hoida. Ehk autor väidab, et kui inimene sööb rohkem puuvilju, kui ta ära jõuab seedida, siis ta organism ütleb, et aeg on deprekas saada.

Puuviljad keskturul

Veel üks mõte, mis mul seda raamatut lugedes tekkis, aga mida autor otse välja ei öelnud, käib paksuksminemise kohta. Nimelt on inimeste seedesüsteemid erineva võimekusega, kuna inimese soolestikus elab just konkreetsele inimesele omane bakteritekooslus. Ja, muarust, sõltub nende võimekus suurelt osalt sellest, mida on inimene harjunud sööma. Ehk kui inimene sööb kogu aeg samasuguseid asju, siis soolestikubakterid juba teavad, et meie töö on saiast rasvapolstrit toota. Ehk mõnedel inimestel ongi nii osavad bakterid, et alati, kui inimene sööb ära ühe sajakese, siis lisandub see otse vööümbermõõtu. Juhul kui inimene otsustab, et tema enam saiakest ei söö, sest kleit ei lähe selga, siis tekib tal tunne, et ta kas sureb kohe nälga või saab lihtsalt sellise depreka, et hulluks ajab. Tema bakterid teevad seda, mida prantslased, kui neile valitsuse käitumine ei meeldi – protesteerivad, et sundida valitsust rahvaga arvestama. Inimene ja valitsus saavad otsustada, kas annavad nõudmistele järele või elavad pikemas õuduses.

Kuidas oma rasvatootvaid baktereid valutult nende vastu vahetada, kes kõhnemat figuuri soodustaks, seda ma ei tea. Raamatus räägiti küll, et on tehtud katseid, kuidas erinevate rottide soolestike baktereid omavahel vahetada, aga need olid enamasti vaid katsed. Bakterite vahetus aitab natukeseks ajaks ja pärast saavad jälle pikaajalised bakterid omad kohad tagasi. Samas kõlab ikka päris imelikult ka see, et praeguste ühiskonna standardite järgi ülekaaluline inimene arvab, et ta peaks kuulama teisi inimesi, mitte iseennast. Sest kes need saiasõbrad soolestikubakterid on, kui mitte ta ise. Jah, on küll raske elu, kui naabrimees arvab, et sa oled paks, aga mis see tema asi on.

7 comments

  1. Okeido…. Kaks asja:
    1.Öösel ei tooda suu eriti sülge sellepärast, et me magamise ajal ära ei lämbuks ja ka päeval toodab suu sülge suht igal ajal, mitte ainult siis, kui me sööme.

    2.Saiast rasvapolstrit toodab siiski meie enda seedesüsteem enne saia bakteriteni jõudmist, kuivõrd tärklis lagundatakse kenasti glükoosiks ja kui seda saab veres liiga palju, siis tubli ja töökas maks pakib selle rasvaks kokku ja saadab pekirakkudesse. Glükoosi on meil muidu vaja, sest sellest saavad meie rakust kütust, aga seda on vaja üsna kindel kogus päeva jooksul ja kui me manustame vajaminevast rohkem, tuleb see ju kusagile tallele panna. Osa talletatakse maksas glükogeenina, aga kõik ei mahu ja siis hakkabki maks postipakke peki poole saatma.
    Fruktoosiga on nii ja naa. Tavaline lauasuhkur koosneb ka pooles jaos fruktoosist, see on täiesti looduslik. Kui fruktoosi osakaal toidus tõuseb liiga kõrgele, tulevad jamad enamvähem igaühel.

    Meeldib

    • ja: bakterid ei tooda rasva, küll aga võivad bakterid neile vale toidu andmise tagajärjel hakata tootma aineid, mis meie organismis rasva ladestumist soodustavad. Vale toit bakteritele on kõik kiirseeditav, õige toit bakteritele on kiudained.

      Meeldib

      • arva ära, kes seal seedesüsteemis tootmistegevusega tegelevad. Õige vastus: bakterid. Ehk rasva toodavad seedesüsteemis bakterid, seedimissüsteem on nende kodu, nende kindlus.

        selle raamatu autor kirjeldas enamus asju läbi bakterite ja tema lemmikosa on see kõige viimane. muarust ta oleks võinud vähem s*tanalju teha, eesti keeles kõlavad need suht labaselt.

        Meeldib

        • Suurem osa toidus leiduvaid süsivesikuid, valke ja rasvu imendub verre peensooles (enne lagundatakse need seedeensüümide toimel muidugi ära), kus baktereid on vähe. Järgi jääv osa, see, mis peensooles kas ei imendunud või see, mida meie oma seedemahlad ei suutnud lagundada, nagu kiudained, liigub jämesoolde, kus nendega hakkavad tegelema bakterid. Idee, et bakterid on inimese rasvumises peasüüdlased, on küll ahvatlev, seksikas ja annab hea põhjuse igasuguseid tooteid välja töötada ja turustada, ent see on samas ka sügavalt eksiteele viiv.

          Ülearune keharasv tekib peamiselt siiski sellest kraamist, mis küll jõudis peensooles imenduda aga mida on lihtsalt liiga palju, mida keha kohesteks vajadusteks ära ei kasuta. Ja ka liiga vallatuid baktereid annab õige – kiudainerohke – toitumisega kontrolli all hoida.

          Meeldib

        • Ma täitsa usun, et sa tead bakteritest ja soolikatest igasuguseid asju. Kui sind huvitab, mida too teadlane selles raamatus täpselt kirjutas, siis võid ju ise ka lugeda, ma ei viitsinud tervet raamatut oma blogisse ümber kirjutada.

          Meeldib

  2. “Ehk mõnedel inimestel ongi nii osavad bakterid, et alati, kui inimene sööb ära ühe sajakese, siis lisandub see otse vööümbermõõtu.”

    Ei. Saiakese energiast on kuni 80% sularasv (va kui sööja mingi kuivik ei ole, pun intended). Hei hoo. Ja ma ei räägi isegi selllest rasvakihist (või-juust-sink), mis omakorda saiakese peale, allla ja keerduse vahele läeb. Hei hoo.

    Pekk läheb otse pekki.

    Meeldib

    • ma ka tihtipeale küpsetan. 80 prossast rasvast on suht võimatu midagi kokku keerata, mis koos püsiks, jahu oleks ikka mõistlikum kasutada 🙂

      Meeldib

Kommenteerimine on suletud.