Mida ma aastavahetusel tegin ja meestest ka

Ma olen mitu aastavahetust veetnud sama seltskonnaga Saaremaal. Kui detsembris aruteluks läks, et kes ja millal, siis … aruteluks ei läinudki. Keegi ei reageerinud. Ma ka mitte. Selline tunne, et ma ei viitsi. Et sõida sinna ja lõbutse seal ja sõida tagasi. Ei viitsi. No ja nii see ära jäigi ja korraks tabas mind mure, et appi, nüüd ma pean endale mingi muu aastavahetuse lõbustuskoha leidma. Aga see mure käis ainult korraks. Sest mind ootas Witcher. Seriaal, loomulikult, mitte mäng.

Korraks oli plaan, et vaatan selle juba jõulude ajal ära, aga Rents hirmutas mu ära, kui blogis, et talle üldse ei meeldinud. Muidugi ma usaldasin tema maitset. Noh ja vaatasin jõulude ajal hoopis OA-d, mis oli ülihea. Sellest kuidas korraga on erinevad maailmad või elud või reaalsused. Ma ei teagi, kuidas oleks õige öelda. Täiesti minu teema. Mulle jummala tihti tundub, et olen äkitse hoopis teise reaalsusesse sattunud ja selles teises elavad eriti rumalad ja imelikud inimesed. Ma ei hakka nüüd liigselt vihjama, aga mismõttes räägib endine venemaa saadik ja praegune siseminister, et vanasti ta peksis lampi suva inimesi, sest närvid läbi.

No, igatahes, otsustasin mina, et 31. detsember on täiesti tavaline teisipäev ja mina istun üksinda kodus ja vaatan Witcherit. Kuna üks sõbranna kutsus mind enda juurde ka, siis jäi ära enesehaletsus, et oi küll ma olen ikka nõme ja õnnetu, keegi mind (sellel spetsiaalsel teisipäeval) ei taha. Sõin soojendatud esmaspäevast sööki ja võikusid. Üksinda kodus alkoholijoomist pean mina alkoholismi tunnuseks ja seda ma ei tee. Poodi üritasin detsembri viimasel nädalal võimalikult harva jõuda, sest liiga palju rahvast.

Kui Klari kirjutas, et tema ei teadnud Witcherist varem midagi, kuigi oli raamatut lugenud, siis mina tõesti ei teadnud midagi. Kuid ma armastan nõidu, kolle, päkapikke, haldjaid ja eriti armastan ma draakoneid. Ehk mulle on suhteliselt kerge müüa suvalist fantaasia-filmi. Üks sõbrants oli mind veel enne aastavahetust hirmutanud, et tema vaatas ja liiga palju erinevaid tegelasi oli, et ta pidi sõbralt, kes selles maailmas juba kodus oli, üle küsima. Mul seda probleemi ei olnud. Või ma ei lasknud end sellest häirida, sest ega mulle nimed niiehknaa ka päriselus eriti meelde ei jää.

121146-untitled-design-2019-12-26t202044520

Kuid nüüd peaks peategelasest rääkima. Ma saan aru, et üldjuhul naistele selline mees meeldib. No mulle ta seal filmis ka meeldis, aga kapid pole kunagi minu teema olnud. Ma ei teagi, miks see nii on, aga kui ma noor olin, siis mulle ei meeldinud isegi, kui mees oli väga pikk. Noh meeter 90 näiteks. Nüüd, vanemana, olen ma pikemate meeste võludest ka aru saama hakanud, aga kapid mulle ikka ei meeldi. Võimalik, et ma ei oska mehelt turvatunnet otsida, sest selle jaoks ju suured mehed on mõeldud, et kaitsevad oma naist.

No ärme siis räägi välimusest, kui see minust väga pealiskaudse mulje jätab. Tegelikult oligi hoopis põnevam teema see, kuidas Geraldil pole emotsioone. Emotsioonid on juba mitu aastat mu lemmikteema olnud. Teate, milleks on emotsioone vaja? Selleks, et kogu inimese elu pekki keerata. Kui emotsioone ei oleks, siis saaks elada täpselt nii, nagu on kõige loogilisem ja nagu intuitsioon ütleb. Kuid nagu emotsioonid mängu tulevad, teeb inimene imelikke valikuid, sest kardab või vihkab. Ja pärast on õnnetu ja rahuloematu ja kõik need teised emotsioonid, mis elu ära rikuvad. Ma ei tea, miks otsustas autor, et Gerald on siiski vaja armuma panna. Või oli see vaid kirg?

Kõige lahedam lause kogu filmis oli see, kui keegi (ma enam ei mäleta, kes) küsib Geraldilt, et kas see on osa sinu šarmist, et sa küsimustele ei vasta. Väga eluline märkus!  Muarust on päris mitme mehe/naise šarmi osa see, et nad ei vasta alati või vastavad hiljem. Selle kohta oli isegi mingi ingliskeelne väljend. Niiviisi nad manipuleerivad teiste inimestega. Noh ja siis need manipuleerijad kujutavad ette, et neid armastatakse, kuigi tegemist on vaimse vägivallaga. Õnneks Gerald oli ainult füüsiliselt vägivaldne ja seda ka peamiselt nende kollide vastu, kes polnud intelligentsed. Aga vahest tappis ikka suvalisi kah, kui asjaolud nõudsid. Kuid tollele šarmi küsimuse asjale ta siiski üritas vastata, sest naiste võrgutamine polnud tema teema. Kas see näiline ükskõiksus flirtimise asemel teebki ta nii ahvatlevaks?

Kuid mulle meeldis Geraldi puhul see tema järelemõtlik “hmm”.  See meenutas mulle kedagi ja muarust see häälitsus on ülimalt seksikas. Põhimõtteliselt mulle meeldivad mehed, kes liiga palju ei räägi, sest selle töö ma võin ise ka ära teha. Ehk mulle meeldis, et Gerald oli introvert, aga mulle ei meeldi mehed, kel üldse emotsioone pole, sest siis nad ju ei saa armuda ka ja keegi ei tea, mis neile meeldib või ei meeldi. Muidugi nii emotsionaalselt ülesköetud tüüp, nagu eelnevalt mainitud siseminister, on jälle väga hull äärmus.

Mulle just praegu tuli jummala hea võrdlus pähe. See Witcheri seriaal omab mitmeid sarnasusi Shrekiga. See bard oli suhtkoht samasugune nagu Shreki eesel. Noh ja see koht, kus see printsess oma siilipoisi needusest vabastab. Ehk kui sulle meeldis Shrek, siis meeldib Witcher ka. Ma tahan kindlasti järgmist hooaega ka näha, sest väga hea meelelahutus.

Kuid tervet aastavahetuse ööd ma kodus ekraani ei vaadanud ka. Keskööks läksin linna ilutulestikku vaatama. Loodetavasti järgmisel aastal seda enam ei tule.

7 comments

  1. See muide on ainult müüt, et nõiduritel emotsioone pole. Ärilistel eesmärkidel kultiveeritud müüt, mida nad ise on hoolega levitanud. Et nendega ei saaks kokkulepete sõlmimisel manipuleerida ja neile ikka raha makstaks. See on üks teooria. Teine teooria on see, et kuna Geralt on üleüldse nõidurite seas eriline tüüp, elas üle rohkem mutatsioone kui teised, siis läks temal nende emotsioonidega veits nihusti ja need jäid talle enamvähem alles.

    Kuna ma nüüdseks olen mõne raamatu juba läbi lugenud ka, siis raamatutes on Geralt oluliselt jutukam ja üldse mitte nii stoiline mees. Ja see bard on talle ikka väga hea eluaegne sõber, nagu tõsiselt päris sõber, ja ühes jutus (ma ei mäleta millises) ütleb Geralt kellelegi väga kaunisti, et ta istuks enne palja tagumikuga skorpioni otsa, kui laseks oma kalli bardiga midagi juhtuda 😀

    Liked by 1 person

    • Seal filmis oli ka aru saada, et talle bard meeldib, ta ju ravis ta sellest jamast terveks, mida džinn tekitas.
      Ma nüüd olen ka paar tundi raamatut lugenud. Seda “haldjate veri”, mis tundub sealt edasi minevat, kus 1. hooaeg lõppes. Seal on bard väga tunnustatud rändlaulik, filmis jäi mulje, et ta laul ei meeldinud kuulajatele eriti.

      Meeldib

  2. Minu jaoks oli seal sarjas imelik see, et näitsikud olid pea igas kaadris (pool)paljad, aga Gerald piirdus intiimsete stseenide puhul püksiluku/nööpide avamisega.

    Meeldib

    • ohh, see on filmides nii tavaline, et ma ei pane enam isegi tähele. naisvõitlejad on ikka suht bikiinides ja mehed, nõrgukesed, on täisvarustuses.

      Meeldib

      • No kuulge, ma panin vägagi tähele, et Geralt on terve sarja peale kõige rohkem ilma riieteta.

        Meeldib

Kommenteerimine on suletud.