Ma ei suutnud enam kulunud olla!

Ma ei mäletagi enam, kas ma blogisin või kirjutasin kommentaari, et mina enam juukseid ei värvi. Et ma olen nüüd nii julge, et lasen hallid juuksed pikaks kasvada ja kannan uhkusega kõik selle välja, mida saatus ja loodus on mulle helde käega annetanud. Kusjuures – mul oli üleeile lausa plaan, et ma olen eriti julge ja dokumenteerin oma kannatuste tee ära ka. Normaalsed tüübid alati kuulutavad kõigile, kui raske neil on, eksole.

Noh ja võtsin mina fotoka ja tegin enda kaunist juuste väljakasvust pataka korralikke fotosid. Juukseid värvisin viimati 16. oktoobril. Hennaga. Nüüd saab umbes aasta otsusest, et mina enam keemiaga juukseid ei värvi ja hakkan ökomutiks. Esimese hooga astusin ämbrisse. Veebruaris leidsin ikka päris henna ka üles ja üheksa kuud vähemalt värvisin hennaga ja üritasin mahtuda punapeade suurtesse kummikutesse.

Šampooniga juuste pesemise lõpetasin ka ära ja läksin üle pesuseebile. Ette rutates võiks mainida, et pesuseebiasi meeldib mulle jätkuvalt. Kuid hennaga värvimisest sai mul tõeliselt siiber. Jah, juuksed ja peanahk olid terved ja kui vannis juukseid pesin, siis lahtiseid karvu tuli vaid paar tükki. Kuid ma ei ole punapea tüüpi, mulle tundub. Võimalik, et ma sellepärast alguses mõtlesingi, et hakkan hoopis hallpeaks.

Kuid see hallpeaks hakkamise plaan oli tugevalt enneaegne. Tegin fotokaga pildid ära ja kui ma neid arvutist vaatasin, sain aru, et mu peegel mitte ainult ei tee mind kõhnemaks, vaid näitab ka juukseid hoopis ilusamatena kui nad tegelikult on. Nad olid pleekinud punased ja see on kõige koledam juustevärv üldse. Jätab mulje, et mind üldse ei huvita milline ma välja näen. Lisaks koledale värvile olid nad ka tuhmid. Ma ostsin läiget andvat palsamit. Seda, mida hiljem peale lasta ja mida välja ei pesta. Ei midagi. Ikka nagu takud. Karedad, pleekinud ja läiketa.

Fotoseeria tõi mind mõistusele – ma pean juuksed normaalse värviga ära värvima. No ei ole vaja kangelast mängida, et olen kole ja vaatan kaua ma kannatan kole olla. Tegelikult on ka sellest keemiast ükstapuha. Ma ei usu, et see läbi naha mõistusele mõjub ja juuksed kasvavad ju uued. Võimalik, et ma suudaksin normaalse värviga juusteostega ka halli välja kasvatada, aga punasega küll ei suuda. Ma ei ole punapea tüüpi! No vaadake neid fotosid:

varvimine

Mõlemad fotod on pildistatud samas kohas, sama aparaadiga ja suht samade sätetega vist ka. Ma ei kasuta mingeid meigivahendeid ega kreeme. Pärast-fotol on värvitud nii juuksed kui huuled, kuid muu on oma ja loomulik. Ok, see foto tõestab jälle, et kui tahta, saab igast inimesest väga erinevaid pilte teha.

Kuid ma olen oma uue värviga rahul. Selle nimi on šokolaadipruun. Mu lempar! Mulle meeldib tumepruun juustevärv. Ma tunnen end sellega kõige paremini. Juuksekarvad on mõnusad ja siledad. Pärast räige keemiaga värvimist tunduvad juuksed katsudes hoopis tervemad, kui nad tervetena olid ja ka silmaga vaadates jääb mulje, et oo kui terved juuksed. Tunnistan, et ma olin juba ära unustanud, et keemiaga värvides võib isegi nahal valus olla. Aga tühja sest ja tühja ökost. Ma tahan endale meeldida.

10 comments

  1. Mina värvin ka keemiaga, Palettega, mida juuksurid veel peavad kõige “hullemaks” st kahjulikumaks poevärviks. Ma ei tea, las ta siis olla kõige kahjulikum, aga minu juuksed teeb see siledaks, läikivaks, tugevaks ja näevad nii terved välja- mitte mingeid katkisi juukseotsi ega pusasid. Olen ka proovinud seda ökondust, aga mõne aja pärast loobusin, sest kui valida oli kas läikivad ja terved juuksed (selle kohutava Palettega värvitud) või kuivad, takused ja hargnevate otstega “terved” juuksed, siis valisin ilma südametunnistusepiinadeta selle mis mind ilusamaks tegi 😀

    Liked by 1 person

  2. Väga ilus, tõesti. See värv sobib sulle ja tundud palju värskem ja noorem! Värvin ka šokolaadipruuniga, see toon annab näole jumekust juurde, mida tavaline tumepruun värv ei tee.

    Liked by 1 person

  3. Ma pole ammu viitsinud juukseid värvida ja seega väldin ma ka peeglitesse vaatamist, aga ma lohutan end sellega, et päevavalguses ei näe mind kunagi keegi ja kunstvalguses ei tundu asi nii hull 😀 Hennast ma pole küll mitte kunagi nõus enam loobuma, ma olen seda kasutanud üle kümne aasta ja ma ei kujuta end enam muud värvi juustega ette.

    Õnneks mulle punapeade kummikud on parajad, sest mul on ka rohelised silmad ja tedretähnid (ja kahjuks ka ülikahvatu roosa alatooniga nahk, aga no mis sa teed).

    Meeldib

  4. PS – Epp kunagi oma blogis kirjutas oma kogemusest, kuidas ta üritas ka halliks muunduda, aga nägi seetõttu üleni nii luitunud ja rääbakas välja, et hakkas ikkagi uuesti juukseid värvima ja kohe oli asi teine. See on tõesti nii, et värvid juuksed ära ja näed kohe hoobilt inimese moodi välja (ma ei mõtle siin ainult sind, ikka ennast ka, ja mul pole isegi halle juukseid veel eriti).

    Meeldib

Kommenteerimine on suletud.