Abiks neile, kes ise lugeda ei saa või ei viitsi

Ma just eelmises postituses seletasin, kuidas mu elus pole midagi muutunud. Kuid imelik on see, et pole muutunud jah, aga tunne on, nagu oleks. Selline tunne, nagu ma oleksin vanglasse sattunud. Sellisesse, kus võib õues käia. No ma ei ole ju karantiinis, ma pole äsja välismaal käinud või muidu haige.

Täna nägin õues koera jalutavat naabrimeest ja üritasin teda surnuks rääkida. Noh selles mõttes surnuks, et ma muutkui rääkisin ja rääkisin, sest ma ei ole juba kaks nädalat ühegi inimesega näost näkku rääkinud ja see on nii õudne. Tavaliselt ma vähemalt ühe inimesega ikka nädala jooksul saan kokku, aga nüüd on kõik oma kodudes ja kokku saada ei taha. Või ei saa tahta. Või ma ka ei tea, äkki mõni saaks saada, aga arvab, et keegi teised ei taha ja siis ka istub kodus ja närib küüsi.

Igahates tuli mul täna jummala hea mõte, mida oma näilise igavusega teha. Mul tegelikult ju ei saa igav olla, sest mul on tööd isegi rohkem kui näiteks aasta lõpus, kui ma enamuse ajast lakke sülitan. “Lakkesülitamine” kõlab praegu nagu ettekavatsetud mõrv.

Igatahes sai mu mõte alguse sellest, et keegi jaotas FB-s juutuubi salvestatud tšuksi muinasjuttu. Kuid seal oli ainult üks jutt. Mul on see raamat olemas ja siis ma mõtlesingi, et peaks ka proovima audioraamatut teha. Näiteks Kail võiks hea meel olla ja äkki mõnel teisel veel. Kuid juutuub tundus liigse raiskamisena, sest ma ju videot tegema ei hakka. Noh ja ma siis lugesin mõned tšuksi muinasjutud soundcloudi. Siit leiab: soundcloud.com/manjana-k

noiduja

Kuna mul on suht suva mikker, siis pean natuke rohkem ise vaeva nägema, et sõnade algused imelikult välja ei kukuks, kuid kõlbab kuulata küll.

Nimetame selle nüüd minu panuseks, et inimestel karantiinides ja muidu eriolukorras igav ei hakkaks. Tegelikult ma sisustan enda aega ja see, et teie ka kuulata saate, on ainult lisaboonus. Pöörane pööripäeva kingitus.

21 comments

  1. Väga lahe! Kiidan ka su häält, sobib lastele õhtujutuks, kindlasti kasutan!
    Enda häält olen ka ka kuulnud, no rohkem enam ei taha… mis pole olnud siiski takistuseks läbi aegade lastele ette lugemast 😉
    Loodan, et võin seda linki jagada.

    Meeldib

  2. Väga vahva idee ja sul on tõesti mõnus hääl!
    Minu soovitus on tempot, hääle tõstmist-langetamist ja pause veel rohkem läbi mõelda, et loo enda loogiline kulgemine paremini välja tuleks.

    Meeldib

    • nüüd ma sain oma programmi normaalselt tööle, ta tegi isetegevust ja muutis pause ja tempot, ma pole seda audacity-programmi hääle salvestamiseks varem kasutanud. nüüd viimane lugu peaks normaalne olema. Omjajak. Või noh, mida normaalseks pidada 😛

      Meeldib

  3. Mu rootslasest kolleeg just hiljuti mainis, et sealmaal on audioraamatud väga levinud, inimesed teevad sporti ja kuulavad uusimaid teoseid. Meil on see vist üliharv nähtus, pigem kuulatakse podcaste, sest audioraamatuid lihtsalt ei ole. Samas kui mõne inimese elutempo on tõesti kiire, lugemiseks aega pole, aga tahaks, siis on see ju abiks. Eesti turg on väike ja blaa-blaa-blaa, aga äkki on selline nišš ikkagi täitsa olemas? Iseasi, milliseid raamatuid inimesed enim nõuaks. Esoteerikat sa ei karda, seega punkt sulle, aga samas igasugu koledaid krimkasid nõutakse ka…:)

    Meeldib

    • Mulle meeldis kunagi ka koertega välja minnes audioraamatuid kuulata. Toronto raamatukogus on väga suur valik. Aga siis avastasin, kuidas kuulates läks mõte natuke lappama. Ja mõnikord kaotasin täielikult järje. Nii et nüüd kuulan pigem podcaste 😉

      Meeldib

    • eesti raadio lehel on kuskil kuuldemängud. igasugused vanad ka, kus mitu näitlejat on nagu etenduse sisse lugenud, aga ma muid kohti väga ei teagi.

      Meeldib

  4. Sa peaksid rohkem raamatuid sisse lugema. Väga mõnus oli kuulata!!! Lisaks sa ei kiirustanud, sellel jõuavad järge peal hoida ka väljamaal kasvavad eesti lapsed. Nende ja tegelikult ka mitmendat põlve eestlaste mure on see, et kodueestlased räägivad liiga kiiresti.

    Meeldib

    • see hästi aeglaselt lugemine tuli sellest, et mul see programm lõikas kõik pausid ära ja ma ise ei saanud aru, et kas ma tõesti lugesin nii kiiresti ja proovisin aeglasemalt. aeglasemalt on seepärast ka hea lugeda, et ma küll kunagi natuke olen õppinud kuidas nii rääkida, et kõik sõnad oleksid välja hääldatud ja arusaadavad, siis see vajab harjutamist, ja aeglasemalt on lihtsam kõike välja hääldada, kui kiirelt rääkides. ilmselt sellest tuleneb ka see, et võõrkeele kiirelt rääkijat on keerulisem mõista, kuna ta võib osa tähti lihtsalt “ära süüa.”

      Meeldib

  5. See on üleüldine võõrkeele mure – miski oskuse tasemeni paistab, et teine räägib liiga kiiresti. Samas, kui kodukeel on olnud eesti, siis võibolla mitte niipalju.

    Meeldib

  6. On küll meeldiv hääl. Oleks kena, kui keegi viitsiks “Miikael Karvajala” sisse lugeda. Praegu ma kuulan seda Elisa äpi robothäälega loetuna ja see on veidi nagu… meh.

    Meeldib

    • Aga mul on ettepanek. Kui teeks midagi õudselt vanamoodsat ja näiteks…. helistaks? Ja räägiks. Veider idee, onju, aga tegelt? Kui klapid pähe panna, saab rääkimise juurde midagi asjalikku ka teha, nt seina värvida.

      Meeldib

      • minu jaoks ei ole helistamine sugugi välja surnud. ma oma lapsega ka vahest helistan ja sugulased helistavad mulle ja sõpradele sünnipäevaks helistan. ja ei tee samal ajal midagi muud, sest muarust on niiviisi ebaviisakas, kuigi teine ei näe.

        Meeldib

Kommenteerimine on suletud.