Nõukaaja hipid ja punkarid

Kõik muutkui blogivad ja blogivad. Ma ei jõua enam lugeda, kas teate. Selline tunne, nagu oleks kuskil internetivabalt aega veetnud – alati kui feedly lahti teen, on seal ulmeline number lugemata jutte. Kas teil on kõik kenasti loetud? No igatahes kirjutan ma nüüd ise ka ja kui te seda alles nädala pärast lugema jõuate, võite siis ka kommenteerida.

Tahtsin kirjutada filmist “Nõukogude hipid”. Seda saab seoses viirusega 7. aprillini vimeost tasuta vaadata. Logi sisse Vimeo kontoga ning vajuta nupule “Rent”. Tasulise laenutamise asemel sisesta promokoodi makelovenotwar. Ma eile vaatasin ja jäin mõtlema, et mille poolest need hipid erinesid teistest noortest ja välja mõtlesin.

Terje Toomistu, kes ise on sündinud 1985. aastal, on teinud väga vahva filmi 1970ndate nõukaaja noortest. Ma ei tea, kuidas ta need mehed endise suure kodumaa pealt üles leidis, aga kätte ta nad sai ja kaamera ette rääkima samuti. Kuulasin neid mehi ja jäin mõttesse – ma olen kogu seda juttu varem kuulnud, aga teiste inimeste suust. Nendest meestest 10 kuni 20 aastat nooremate inimeste. Täpselt samasugust juttu, kuid atribuutika oli erinev. Ma räägin nõukaaja punkaritest.

Ilmselt toimus umbes samasugune asi terves maailmas. Paljud need, kes olid 70ndatel noored, neid kutsuti hipideks ja 10 aastat nooremad kandsid punkarite austavat nimetust. Vot sealt edasi läheb olukord juba palju kirjumaks, sest sotsiaalteadlased nimetavad järgnevat aega postmodernismiks, mis tähendab, et kõik on segamini ja sirgeid eraldusjooni on keeruline tõmmata. Hetkel tuleb ette vaid emode populaarsus, aga see polnud nii suur, kui punkarid ja hipid omal ajal. (Punkidega paralleelselt olid veel ka hevikad, aga nemad polnud nii edevad kui punkarid).

Kuidas olid nõukaaja hipid ja punkarid samasugused? Hipisid ma ise ei tunne (väljaarvatud Baumanni, aga temaga ma tutvusin alles 15 aastat tagasi), sest ma olin liiga pisike, kuid mina olen pungiajastu noor. Kuid kuna ma ei elanud Tallinnas, siis klubisse ma ei kuulunud. Sama oli ka hipidega – linnades toimus tegevus aktiivsemalt ja neil ka juhtus rohkem.

Suhted politseiga. Maal oli nõukaajal elu palju lihtsam, keegi ei kiusanud sind taga, kui sa ise loll pold ja inimestega läbi said. Maal võisid sa nõukaajal suvalise soengu ja riietusega ringi kõndida, ühtegi miilitsat ei huvitanud. Kuid Tallinnas kõndisid miilitsad (nõukaaja politsei nimetus) mitmekaupa tänavatel ja kontrollisid, et kord oleks majas. Nii punkarid kui hipid räägivad, et miilits lõikas neil ka juukseid lühemaks, sest korralik nõuka noormees pikki juukseid ei kandnud. Igatahes oli nii hipidel kui punkaritel vajadus juukseid kasvatada. Kuna juuksehooldusvahendite turg on alati pidevas arengus olnud, siis punkarite soengud olid hoopis ägedamad kui hipidel.

Nii hipidel kui punkaritel oli pidev jama miilitsaga, sest mida noortel meeldib teha? Juua ja laamendada, eksole. Ja väljakutsuvalt riides käia, et korralikke vanainimesi ärritada. Tüüpiline. Vanasti pandi sellised joodikud ilma pikalt mõtlemata kartsa. Isegi väga purjus ei pidanud olema, piisas ilusast soengust ja ägedast jutust.

Noh ja nõuka ajal oli veel probleem muusika ja kontsertidega. Mõned bändid olid saanud loa, et nad tohivad avalikult esineda, teised mitte. Siis polnud nii nagu meil praegu, et igaüks, kes pilli käes hoiab, võib kohe tasulisi kontserte tegema hakata. Nooremad ja ägedamad tegijad lubasid ei saanud ja esineda ei tohtinud. Kusjuures imelik see, et eesti hipid nimetasid filmis muusikast ainult Beatles´t. Googeldasin, et mida läänes hipid kuulasid ja sain palju kirjuma nimekirja. Võimalik, et filmitegijad ei tahtnud liiga sügavale muusikamaailma minna.

Üks asi, mis hipidel oli rohkem levinud, kui punginoortel, oli sõjavastasus ja säästev maailmavaade. Eks neid punkareid oli meil ka, kes vägivalda ei pooldanud ja üritasid ainult taimetoitu süüa, kuid enamusele punkaritest piisas, kui kuulasid õiget muusikat ja käisid õigesti riides. Hipide jaoks oli maailmavaade palju olulisem. Ka filmis näidati, et tegeleti päris palju budismi, konfutsianismi ja muu sarnasega. Kuid üks, mis oli sarnane nõuka hipidel ja punkaritel oli viha nõukogude liidu ja vasakpoolsuse vastu. See oli ka asi, mis neid eristas nende lääne nimekaimudest. Kuigi parempoolseid punkbände oli 80ndatel ka läänes, siis sellist asja, et korralik kunagine hipi tänapäeval usuks et Putin on ok riigijuht või et korralik punkar läheks ise poliitikasse, seda saab juhtuda vaid nõuka lapsepõlvega inimestel.

Popular 20th century rock music styles : 50s rock'n'roll, 60s hippie, 70s progressive rock, 80s glam metal, 90s grunge. Hand drawn sketchy illustration. Rock stars, guitarists.

Leidsin netist joonistuse, mis 20. sajandi muusikastiilide inimesi kujutab. 80ndaid on esindama pandud pigem selline glam metali esindaja, aga fakt on see, et kui Presley ära suri, siis peale seda enam ükski rokkar juukseid lühikeseks ei lõika. Õnneks pole riik (veel) meeste pikki juukseid ära ka keelanud, kuigi politseid on juba suht sama palju tänaval näha kui nõuka ajal.

Aga jah, hea film! Ja eilne ETVs näidatud Mees, kes tappis Don Quijote (14 päeva veel vaadatav), oli ka väga hea. Ning kes tahab vaadata hunnikute kaupa dokkfilme, siis siit saab tasuta.